Ruth Ware’i põnevusromaani “Pimedas pimedas metsas” võib vabalt panna samale riiulisse koos selliste menukitega nagu “Kadunud” ja “Tüdruk rongis”. Enamgi veel, mulle tundub, et on tekkimas lausa uus krjanduslik žanr (millele mina esialgu ei oska veel nime anda) – noorte naiste poolt kirjutatud hämarad, psühholoogilised põnevikud, kus naispeategelasel on seljataga probleemne minevik ja kus pinge keritakse üles viimase vindini. Ehk siis sellised, mille kohta saabki kirjutada Twitterisse nii nagu seda tegi Reese Witherspoon peale “Tüdruk rongis” lugemist – “Ma ei tea, kes sa oled #Paula Hawkins, aga sa hoidsid mind öö otsa üleval.” Ja kui juba jutt Reese Witherspooni peale läks, siis olgu öeldud, et ka raamatu “Pimedas pimedas metsas” filmiõigused ostis just tema ära. Öö otsa hoiab meid üleval ka Ruth Ware, selles pole kahtlustki. Tema romaan on kergelt Hitchcockiliku atmosfääriga, aga ma ütleks, et selles on ka pisut Agatha Christie hõngu. Üksildane maja metsas, üks minevikku unustada püüdev peategelane ja viis potentsiaalset kahtlusalust. Lisaks vaikselt ligi hiiliv tunne, et mitte miski ei pruugi olla nii nagu alguses näib. Kas “Pimedas pimedas metsas” läheb kirjandusajalukku? Raske öelda. Aga suviseks põnevaks meelelahutuseks on ta täiesti ideaalne. Kristi Pärn-Valdoja Ajakirja MOOD peatoimetaja
5
MA TAHAN magada, aga nad lasevad mulle valgust silma. Nad
testivad ja skaneerivad mind ja trükivad midagi ja võtavad mu verest paakunud riided seljast. Mis juhtus? Mida ma tegin? Mind veeretatakse mööda pikki koridore, mille valgustus on öiselt hämaraks keeratud, mööda palatitest, kus magavad patsiendid. Mõned ärkavad üles, kui ma möödun, ja minu seisund peegeldub nende šokeeritud ilmest ja viisist, kuidas nad pilgu kõrvale pööravad nagu millestki haletsusväärsest ja kohutavast. Arstid esitavad küsimusi, millele ma vastata ei oska, ja räägivad asju, mida ma meelde jätta ei suuda. Viimaks kinnitavad nad mind masinate külge ja lahkuvad, jättes mu uimase ja kurnatuna üksi. Aga mitte päris üksi. Pööran vaevaliselt küljele ja siis ma näen: ukse traatvõrguga kaetud klaasi taga toolil istub kannatlikult naispolitseinik. Mind valvatakse. Aga ma ei tea, miks. Laman ja põrnitsen läbi politseiniku pea tagant paistva klaasi välja. Tahaksin nii väga minna ja küsimusi esitada, kuid ei söanda. Osalt seetõttu, et pole kindel, kas mu tudisevad jalad mind üldse ukseni kannavad –, aga osalt seetõttu, et pole kindel, kas ma vastused ka välja kannatan. Laman, enda arvates terve igaviku, ja kuulan masinate undamist ja morfiinisüstla regulaatori klõpsu. Valu mu peas ja jalgades hääbub ja kaugeneb. Ja siis ma viimaks ometi magan. 47
Ma näen unes verd, mis voolab, moodustab loike ja mind läbi leotab. Põlvitan veres – püüan selle voolu peatada, kuid ei suuda. See leotab läbi mu pidz´` aama. Voolab pleegitatud laudpõrandal ... Ja siis ma ärkan. Hetkeks lihtsalt laman, süda rinnus pekslemas ja silmad kohanemas ruumi maheda öövalgustusega. Mul on pöörane janu ja põis valutab. Kapi peal, otse mu pea kõrval, on plasttops; tohutu jõupingutusega haagin ühe väriseva sõrme selle ääre taha ja tõmban topsi enda poole. Vesi on seisnud ja plastiku maitsega, kuid joomine pole iial nii mõnus olnud. Joon topsi tilgatumaks ja lasen pea sellise mütsuga padjale tagasi langeda, et hämaras valguses hakkavad tähekesed silme ees keerlema. Esimest korda märkan, et linade alt tulevad välja juhtmed, mis ühendavad mu mingisuguse monitori külge, mille vilkuv ekraan heidab tuppa tuhme rohelisi varje. Üks juhe on mu vasaku käe sõrme külge kinnitatud ja kui selle üles tõstan, märkan oma üllatuseks, et mu käsi on kriimustatud ja verine ja mu niigi näritud küüned murdunud. Ma mäletan ... Ma mäletan autot ... Mäletan klaasikildudele komistamist ... üks king tuli jalast ära ... Hõõrun linade all jalalabasid vastamisi ja tunnen ühes valu ning teisel on sidemete all paistes muhk. Ja sääred ... tunnen, et ühte säärt venitab ja tõmbab mingi meditsiiniline side. Alles siis, kui mu käsi juhuslikult paremale õlale eksib, krimpsutan nägu ja vaatan allapoole. Haiglariiete alt paistab kogu mu käsivars kui hiiglaslik sinikas. Kui õla kaelusest välja raputan, näen oma kaenlaaegu kohal tumedat paistetanud keskpunkti, mille ümber laiub lilla mass. Mis küll võis sellise imeliku, ühepoolse sinika tekitada? Tundub, et meenutus on just siinsamas, väreleb mu sõrmeotstel – kuid jääb ikkagi kangekaelselt käeulatusest välja. Kas minuga juhtus õnnetus? Autoavarii? Kas mind ... kas mind rünnati? Libistan pingutusega käe linade alla ja silitan peopesaga üle kõhu, rindade, külje. Käsivarred on sisselõikeid täis, aga keha tundub terve. 48
Asetan peopesa reiele, jalgade vahele. Seal on mingi mähkmelaadne asi, kuid valu ei ole. Marrastusi ka mitte. Reie sisekülgedel pole ka sinikaid. Mis iganes ka ei juhtunud, igatahes see see ei olnud. Heidan väsinult pikali ja sulen silmad – olen meenutamisest ja kartmisest väsinud –, süstal klõpsatab ja vuhiseb ja äkitselt ei oma miski enam tähtsust. Just siis, kui olen unne suikumas, ilmub nägemus: seinal rippuv kaheraudne. Ja korraga ma tean. Sinikas on tagasilöögist. Mingil hetkel, lähiminevikus, olen ma püssist lasknud.
6
„FLO!“ PISTSIN pea köögi ukse vahelt sisse. Flo laadis tasse nõude-
pesumasinasse. „Sa ei peaks kõike üksi tegema. Kas ma saan aidata?“ „Ei! Ära ole rumal. Kõik on valmis.“ Ta lõi nõudepesumasina pauguga kinni. „Mis on? Kas saan millegagi aidata? Ma tõesti vabandan, et kohvi ei ole.“ „Mida? Ei, sellest pole midagi, ausalt. Kuule, mis kell Clare siia pidi jõudma?“ „Ma arvan, et kuskil kuue paiku.“ Flo heitis pilgu köögikellale. „Nii et meil on veel poolteist tundi ära vaja raisata.“ „Ok, ma mõtlesin, et äkki jõuan kiire jooksuringi teha.“ „Jooksuringi?“ Flo paistis ehmunud. „Jah, ma arvan küll – aga väljas läheb pimedaks.“ „Ma ei lähe kaugele. Lihtsalt et ...“ Nihelesin kohmetult. Ma ei osanud seda Flole selgitada. Mul oli raskusi endalegi selgitamisega, aga pidin välja, ära saama. Kodus jooksen peaaegu iga päev. Mul on umbes neli erinevat marsruuti, ilusa ilmaga läbi Victoria pargi ja vihmaga või pimedas tänavatel. Tavaliselt võtan paar päeva nädalas vabaks – räägitakse, et lihastele tuleb taastumiseks aega anda –, aga varem või hiljem tekib vajadus ja siis ma pean jooksma. Kui ma ei jookse, tekib mul ... ma isegi ei tea, kuidas seda nimetatakse. Kinnise ruumi paine. Mingit sorti klaustrofoobia. Eile ma jooksmas ei käinud – olin liiga hõivatud pakkimise ja asjade lõpetamisega – ja tundsin nüüd tugevat tungi sellest karbilaadsest majast välja saada. Asi pole mitte vajaduses 50
end liigutada – või vähemalt mitte ainult. Olen proovinud joosta ka spordisaalis, jooksulindil, aga see pole see. Pigem on asi nelja seina vahelt välja pääsemises, võimaluses ära saada. „Ilmselt sa jõuad,“ ütles Flo, heites pilgu välja, süvenevasse hämarusse, „aga tee parem kähku. Sest kui siin pimedaks läheb, siis läheb ikka päris, päris pimedaks.“ „Ma teen kiiresti. On siin mingit rada, kus ma võiksin joosta?“ „Hmm ... kõige parem on ilmselt metsarada mööda allapoole minna. Oota, tule elutuppa.“ Ta juhatas mu elutuppa ja osutas läbi hiiglasliku uks-akna varjulisele tühimikule puude vahel. „Näed, seal on jalgrada. See viib läbi metsa suurele teele välja. See on kõvema pinnaga ja mitte nii mudane, kui sissesõidutee – joosta on palju kergem. Mine mööda seda rada asfaltteeni, aga siis peaksid suurel teel paremale pöörama ja sissesõiduteed kaudu tagasi tulema, sest siis on läbi metsa tagasi tulemiseks juba liiga pime – rada pole ääristatud, võid ära eksida ja hoopis valesse suunda sattuda. Oota!“ Flo läks uuesti kööki ja tuli tagasi asjaga, mis paistis nagu lohakalt kokku rullitud traksid. „Võta – see on pealamp.“ Tänasin teda ja kiirustasin oma tuppa, et jooksuriided selga ja botased jalga panna. Nina lamas voodis, vahtis lakke ja kuulas midagi iPhone’is. „See Flo on ju kuu pealt kukkunud,“ teatas ta mulle kergel toonil, kõrvaklappe peast võttes. „On see meditsiiniline termin, doktor da Souza?“ „Jah. Ladina keelest Fruitus Lupus, kuuvili, seotud paganliku uskumusega, et hullumeelsus on seotud täiskuuvannide võtmisega.“ Pahvatasin naerma, tõmmates samal ajal teksased jalast ning riietudes soojapidavatesse jooksuretuusidesse ja -särki. „Lupus on ladina keeles hunt. Sa mõtlesid ikka luna? Kus mu tossud on? Panin need ukse juurde.“ „Lükkasin voodi alla. Muuseas, libahundid lähevad täiskuu ajal hulluks. Sama värk. Hullumeelsusest rääkides – kas sa kavatsed välja minna?“ 51
„Jah.“ Kummardusin voodi alla vaatama. Seal mu tossud olidki, kilomeetri kaugusel. Aitäh, Nina. Laskusin põlvili ja sukeldusin nende järele, küsides voodiriiete vahelt summutatud häälega: „Mis siis on?“ „Noh näiteks,“ hakkas Nina sõrmedel põhjuseid ette lugema. „Väljas on pime, ümbrus on võõras, allkorrusel antakse tasuta veini ja süüa – oh ja mul jäi veel kahe silma vahele asjaolu, et väljas on kuradima kottpime.“ „Kottpime ei ole.“ Botaste paelu sidudes vaatasin aknast välja. Oli küll üsna pime, kuid mitte nagu kotis. Päike oli loojunud, kuid taevas selge ning lääne poolt valgustas seda hajus, pärlhall kuma ja idast, puude vahelt, tõusis valge täiskuu. „Ja täna on täiskuu, seega pole nii pime.“ „Oh, kas tõesti, preili Leonora olen-viimased-kaheksa-aastatLondonis-elanud-ning-pole-kogu-selle-aja-jooksul-läinud-tänavalampidest-kaugemale-kui-50-meetrit Shaw?“ „Päriselt,“ sidusin tossudele kahekordsed sõlmed peale ja ajasin end sirgu. „Nina, ära vingu, ma pean välja saama, muidu lähen tõesti hulluks, täiskuu või mitte.“ „Ah? Kas asi on tõesti nii hull?“ „Ei.“ Aga tegelikult oli. Ma ei osanud seletada, miks. Ma ei saanud Ninale rääkida, mis tunne oli, kui võõrad allkorrusel minu ja Clare’i ühises minevikus sorkisid. Just nagu oleks keegi värskele haavale soola raputanud. Tulek oli olnud viga, sain ma nüüd aru. Aga nüüd olin ma siin lõksus, ilma autota, niikauaks, kuni Nina otsustab lahkuda. „Ei, kõik on korras. Tahan lihtsalt välja saada. Hea küll, tunni aja pärast näeme.“ Traavisin trepist alla, saatjaks Nina pilkav naer, kui ukse pauguga kinni lõin. „Sa võid joosta ... aga pakku sa ei pääse.“ Metsa jõudes hingasin sügava sõõmu puhast karget õhku ja hakkasin soojendust tegema. Venitasin jäsemeid vastu garaaz´` i ja piidlesin metsa. 52
Ohutunne, lähenev klaustrofoobia, mida sees tundsin, oli kadunud. Kas asi oli klaasseinas? Tunne, et keegi võib väljast sisse vaadata, ilma et meie seda teaksime? Või oli see tubade kummaline anonüümsus, mis pani mind mõtlema sotsiaalsetele eksperimentidele, haigla ooteruumidele? Mõistsin, et väljas ei tajunud ma ka pidevat jälgimist. Hakkasin jooksma. See oli kerge. Joosta oli kerge. Ei mingeid küsimusi, keegi ei nuhi ega nuusi, ainult maguskarge õhk ja mu oma jalgade põntsumine männiokastest vaibal. Enne oli päris korralikult sadanud, aga vesi ei jäänud pehmele ja kobedale pinnasele pidama nii nagu kõvale, rööbastega sissesõiduteele. Teerajal olid vaid mõned loigud või pigem mudasemad kohad, kuid üldiselt lookles mu tossutaldade all puhas, kilomeetritepikkune tuhandete okastega kaetud rada. Keegi teine mu perest ei jookse – vähemalt minu teada mitte –, aga vanaema armastas kõndida. Ta rääkis, et kui lapsena sõbrannadega tülitses, kirjutas ta nende nimed kriidiga kingatalla alla ja kõndis, kuni need ära kustusid. Vanaema sõnul oli selleks ajaks, kui nimi maha kulus, ka solvumine kadunud. Mina nii ei tee. Aga mul on peas üks mantra ja ma jooksen seni, kuni südame kloppimise ja taldade põntsumise tõttu seda enam ei kuule. Täna – kuigi ma ei olnud ta peale vihane, või vähemasti enam mitte – kuulsin südant löömas ühes rütmis: Clare, Clare, Clare, Clare. Jooksin piki rada alla, läbi metsa, läbi tiheneva pimeduse ja pehmete ööhäälte. Nägin nahkhiiri hämaruses lendamas ja kuulsin loomi pesast väljuvat. Rebane tormas mu ees üle raja ja peatus ülbelt, haistes oma terava ninaga mu lõhna, kui temast vaikses hämaruses möödusin. Joosta oli nii kerge – rada lookles allamäge, ma nagu lendlesin läbi hämaruse. Ja ma ei kartnud, kuigi oli pime. Väljas polnud puud vaikivad vaatlejad, vaid sõbralikud kohalviibijad, kes mind metsa saabumise puhul tervitasid ja teed andsid, kui ma kiiresti, peaaegu hingeldamata piki metsarada jooksin. 53
Katsumuseks saab tagasitee ülesmäge ja jooksmine rööpmelisel mudasel sissesõiduteel. Teadsin, et pean sinna jõudma enne, kui läheb nii pimedaks, et ma enam auke ei näe. Seega jooksin kiiremini, sundisin end tagant. Ma ei pidanud aega võtma ega mingit eesmärki saavutama. Ma ei teadnud isegi distantsi pikkust. Küll aga teadsin, milleks mu jalad suutelised on, ning jooksin pika, lõdva sammuga. Hüppasin üle mahakukkunud puutüve ning sulgesin hetkeks silmad – rumalus sellises hämaras valguses – ja suutsin peaaegu ette kujutada, et ma lendan ega puuduta maad enam kunagi. Viimaks nägin maanteed, mis paistis tihenevates varjudes helehalli maona. Metsast väljudes kuulsin öökulli vaikselt huikamas ning Flo juhiseid järgides pöörasin asfaldil paremale. Olin vaid veidi aega jooksnud, kui kuulsin selja tagant automürinat ning peatusin ja surusin end teeveerele. Mul polnud mingit soovi auto alla jääda, kuna kellegi arvates ei peaks sellisel kellaajal teel jooksjaid olla. Mootorimüra tuli lähemale, vaikses öös kõlas see hämmastavalt valjult, ja siis oligi auto minuga kohakuti, mootor möirgas nagu ketassaag. Selle lõõmavad esilaternad pimestasid mu silmi – ja siis kadus auto pimedusse, ainult punased tagatuled kaugenesid pimeduses nagu rubiinsilmad. Seisin silmi pilgutades ja pimestatult ning ootasin, et mu silmad taas pimedusega harjuksid, kuid tundus, et õhtu oli äkki pimedam kui mõni hetk tagasi, ja äkki hakkasin kartma, et jooksen teeäärsesse kraavi või komistan mõne puuoksa taha. Pistsin käe taskusse ja õngitsesin Flo pealambi välja. See oli ebamugav, ühtaegu pigistav ja samas suur, nii et kartsin seda ära kaotada, kui taas jooksma hakkan. Vähemalt nägin nüüd asfalti enda ees ja lambivalgel helendavaid valgeid teeääre märgistusjooni. Katkendlik joon paremal osutas, et olin sissesõiduteeni jõudnud, võtsin hoo maha ja pöörasin ümber nurga. Nüüd olin küll lambi eest tänulik. Enam ma ei jooksnud, vaid sörkisin ettevaatlikult mudaste kraavide vahel teed otsides ja püüdes auke vältida, et mitte pahkluud murda. Ikkagi olid botased üleni 54
mudased ja iga samm tundus, nagu tiriksin enda järel telliskivi – pool naela muda kummagi botase talla all. Nende puhastamine tuleb küll mõnus. Üritasin meenutada, kui kaugel maja oli – pool kilomeetrit? Soovisin peaaegu, et oleksin läbi metsa tagasi läinud, olgu pime või mitte. Kuid nägin juba kaugel ees maja klaasist seinu öös kuldse tuletornina säramas. Muda klammerdus taldade külge nagu püüdes mind pimeduses kinni hoida ning hambaid kiristades sundisin oma väsinud jalgu kiiremale tempole. Olin vast umbes poolel teel, kui maanteelt kostis kiirust aeglustava auto müra. Kella mul ei olnud ja telefoni olin majja jätnud, aga kell ei saanud ju veel kuus olla? Tund aega ma küll jooksnud ei olnud, kaugel sellest. Aga seal ta oli, tühikäigul töötav mootor, kui auto sissesõiduteele pööras, seejärel rataste krigin ja mootori möiratus, kui see ühest august teise põrgates ülesmäge rühkima asus. Auto lähenedes surusin end vastu hekki ja seisin silmi varjates, lootes, et auto mind möödudes üleliia mudaga ei pritsi, kuid minu üllatuseks sõiduk peatus, pahvatades summutist kuu poole valge heitgaasipilve, ning kuulsin elektriakna allalaskmise surinat ja hetkeks paiskus öhe Beyoncé muusika, kuid helitugevus keerati kiiresti maha. Astusin sammukese lähemale, süda põksumas, nagu oleksin tegelikust palju kiiremini jooksnud. Pealamp oli maha suunatud, pigem kõndimise kui vestluse jaoks, ja ma ei suutnud välja mõelda, kuidas selle asendit muuta. Võtsin hoopis lambi peast ja suunasin autos istuvale tüdrukule. Kuid seda poleks vaja olnud. Ma teadsin, kes see oli. Clare. „Lee?“ küsis ta imestunult. Valgus paistis talle otse silma. Ta pilgutas silmi ja varjas käega valgust. „Jumal hoidku, oled see tõesti sina? Ma ei ... mida sa siin teed?“ 55
Originaali tiitel: „In a Dark Dark Wood” Autor: Ruth Ware Originaali autoriõigused: © Ruth Ware, 2015 First published in Great Britain in 2015 by Vintage Kõik õigused tagatud. See raamat on autorikaitse objekt ja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvõrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nõusolekuta. Tõlge eesti keelde: Pilleke Laarmann Toimetaja: Tiina Vihmar Küljendus: Jaak Rüütel Helios kirjastus Tallinn 2016 www.helios.ee ISBN 9789949554584 Raamat ilmub 3. juunil 2016