4 Pesemata kehade, kuivanud uriini ja infektsiooni hais tungib antiseptikupilvest läbi. Kolm kuju on äratuntavad ainult nende kõige silmapaistvamate moevalikute järgi: Venia kuldsed näotätoveeringud, Flaviuse oranžid kruvilokid, Octavia igihaljas heleroheline nahk, mis ripub nüüd pisut liiga lõdvalt, nagu oleks ta keha aeglaselt tühjenev õhupall. Mind nähes suruvad Flavius ja Octavia end tugevasti plaaditud seina vastu, nagu kardaksid rünnakut, kuigi ma ei ole neile kunagi haiget teinud. Ebasõbralikud mõtted olid minu ainus rünnak nende vastu, aga neid hoidsin ma kiivalt endale. Miks nad siis eemale tõmbuvad? Valvur kamandab mind ruumist lahkuma, aga sellele järgneva madina järgi saan aru, et Gale proovib teda mingil moel kinni pidada. Vastuste saamiseks torman Venia juurde, sest tema on alati olnud kõige tugevam. Kükitan ja võtan ta jääkülmad käed. Need klammerduvad ümber minu käte nagu pihid. “Venia, mis juhtus?” küsin temalt. “Miks te siin olete?” “Nad tõid meid. Kapitooliumist,” vastab naine kähedal häälel. Plutarchos astub minu järel ruumi sisse. “Mis põrgu päralt siin toimub?” “Kes teid tõi?” jätkan pinnimist. “Inimesed,” vastab ta ebamääraselt. “Samal ööl, kui sa areenilt pääsesid.” “Me arvasime, et sulle meeldiks, kui sul oleks oma harjumuspärane meeskond,” sõnab Plutarchos minu selja taga. “Cinna soovis seda.” 47
III na ljama ngud sisu 143x215.indd 47
18.2.2011 10:52:31