petis_preview

1 Väga suur auk Räpane poiss seisis ukselävel. Kui kogu sellest mustusest oleks teda olnud veel võimalik puhtaks küürida, siis ohtratest oranži­dest tedretähnidest mitte. Mitte rohkem kui neljateistaastane peenikeste ja taaruvate marionetijalgadega poiss tungis aina edasi, vedades koridori tahma. Ometi leidis ukse avanud naine – kergelt vaimustuv, kaasasündinud ilumeelega –, et ei suuda poissi põlata. „Kas Tobini juurest?” „Jah, proua. Tulin lae pärast. Kukkus sisse, eks?” „Aga telliti ju kaks töömeest!” „Kõik on Londonis, proua. Panevad kive. Londonis on kolepalju katusetöid, proua …” Loomulikult nägi poiss, et naine on vana, kuid too ei liikunud ega rääkinud nii. Kõrge rind, nägus, näos üksikud kortsud ja juuksed musta värvi. Lõua kohal kaares joon, nagu tagurpidi keeratud poolkuu. Selliseid vastuolusid oli poisil liiga keeruline mõista. Ta pööras pilgu paberile oma käes ja luges veerides: „St. Jamesi villa, maja number üks, St. James Street, Tunbridge Wells. Nimi on Touch-it, eks?” Maja sügavusest kostis vali naerupahvakas. Naine ei teinud teist nägugi. Poisile näis ta korraga kaval ja karm – nagu enamik šotlasi. „Kõik mu kadunud abikaasa nime erinevad hääldused kõlavad absurdselt. Mina olen otsustanud seda prantsuspäraselt valesti hääldada.” 7