Perihveerija päev

Algasid hoopis rahulikumad päevad. Ega vanaema nüüdki Kenkat suure armastusega üle külvanud, kuid pidas oma pühaks kohustuseks poissi vähemalt toita-katta ja koolitada. Uuesti kaevas ta üles ka majataguse peenramaa, millest sai toidulauale toekat lisa. Nii nad siis näilises rahus mõnda aega koeksisteerisid, kuni Kenka neljateistaastaselt kodutolmu jalgelt pühkis ja elumere lainetesse sukeldus. Nüüd juba pea pool sajandit hiljem ei taibanud keegi enam Kenkat Gennadiks kutsuda, tänu vanaema Miinale, rahu tema põrmule. Kenkaks jääb ta ilmselt elu lõpuni, ehkki selles kuivetus kiilanevas mehes on raske ära tunda väikest tigedat ja hirmunud poisikest, kes kõigest hingest vihkas omaenese isa. Paraku läks elu nii, et käbi tõesti ei kukkunud kännust kaugele – sellelt vihatud mehelt sai Kenka suurema osa oma välimusest ja kahjuks ka iseloomust. Ema tuli vanamehele meelde siis, kui ta haruharva peeglisse vaadates oma meresiniste silmade sügavusse süüvis. Seda tegi ta aga tõesti imeharva, sest ema meenutamine tõi hinge midagi kurba ja hella, silme ees kippus uduseks minema ja asjatut sentimentaalsust ei saanud kange vanamehenässi staatuses mees enesele ometi lubada. Meeleheitlikult püüdis Kenka oma silmi lahti kangutada ja esimene asi, mida ta pilukil laugude vahelt nägi, oli valge aknaruut ning selle taga kasepuus värelevad päikeselaigud. Ta liigutas end ettevaatlikult ja põrandale kolksatas tühi õllepudel. Kell näitas 5.30 ja hämmeldunud mees märkas, et on oma asemel täies riietuses, kingadki jalas. Ta kõlgutas kondised sääred üle voodiääre ja pudelid veeresid kolinal laiali. Peas oli ikka veel imelik virvarr unenäost ja tegelikkusest ning kissis silmil tegi mees toas inventuuri, nõrgas lootuses leida tühja taara seast üksainuski korgiga pudel. Aga polnud siin toas isegi pisikest pilvetupsukest, mille serval võinuks seista tema armas sarvikuke. Seevastu hakkas hoopis unenäos alanud kõuemürin taas valjult võimust võtma. Töllakil mokaga jõllitas Kenka selget sinitaevast akna taga ja tasapisi hakkas mõistus koju tulema, sest kõrvulukustava mürinaga segunesid üksikud sõnad 11