paha tudruk

Paha tüdruk

Tšiilitarid See oli võrratu suvi. Pérez Prado tuli oma kaheteistkümne­ liikmelise orkestriga Miraflorese linnaosa Terrazase ja Lima Lawn Tenise klubidesse karnevaliaegseid tantsu­pidusid elav­ dama, Plaza de Anchol toimusid üleriigilised mambo meistri­ võistlused, mida saatis suur edu hoolimata kardinal Juan ­Gualberto Guevara, Lima peapiiskopi ähvardusest heita kogu­ dusest välja kõik osalevad paarid, ning minu ­naabruskond, Miraflorese linnaosa Barrio Alegre rahvas Diego Ferré, Juan Fanningi ja Colóni tänavatelt võttis mõõtu San Martíni kvar­ tali noortega jalgpalli, jalgrattasõidu, kergejõustiku ja ujumise olümpiaadil, mille me loomulikult võitsime. Tol 1950. aasta suvel juhtus nii mõndagi erakordset. Lombakas Lañas armus esimest korda tüdrukusse – punapäisesse Seminaue­ lisse –, palus teda endale pruudiks ja tüdruk ütles talle, kogu Mira­ florese suureks üllatuseks, jah. Lombakas unustas lonkamise ning kõndis sestpeale tänaval rinda kummi ajades nagu ­Charles Atlas. Tico Tiravante jättis Use maha ja armus Lauritasse, Víctor Ojeda armus Usesse ja jättis Inge maha, Juan ­Barreto armus Ingesse ja jättis Ilse maha. Meie kandi südame­asjades toimusid säärased ümberkorraldused, et olime kõik segaduses, mindi kokku ja lahku ning laupäevastelt pidudelt lahkudes ei olnud paarid alati samad nagu peole minnes. „Kui sündsusetu!” pahandas mu tädi Alberta, kelle juures ma vanemate surmast saati elasin. Miraflorese randades murdusid lained kaks korda: esimest korda taamal, kaldast kahesaja meetri kaugusel, kuhu meie läk­ sime vaprasti kõhuli laineid püüdma ning lasime end kanda 9