paev, mis ei tule iial

PROLOOG NELJAPÄEV, 7. JUULI 2016 Uurija Wilson hingas aeglaselt ja sügavalt sisse ning püüdis end rahulikuks sundida. Veel enne, kui ta aju jõudis lehka töötlema hakata, hakkas ta magu sellele füüsiliselt reageerima ja mitte mingi hulk meelekindlust ei suutnud seda džinni tagasi pudelisse toppida. Ta mõnusalt rasvane Iiri hommikusöök lastakse tagasi loodusesse, meeldib see talle või mitte. Ta pöördus kõrvale ja tõstis parema käe huultele, keel juba tõmblemas, suu täitumas hoiatava süljevooga. Kuna nüüd oli selge, „mis“ juhtuma hakkab, sai kõige olulisemaks küsimuseks „kus“. Wilson proovis ruumist tuldud teed pidi väljuda kindlameelse, kuid kiire kõnnakuga, justkui läheks vastama tähtsale telefonikõnele. Surnukeha – või õigemini see, mis temast alles oli – istus suures avatud planeeringuga salongis. Sellele majale oli kord ühes seltskonnaajakirjas pühendatud kuue lehekülje pikkune lugu, ammu enne seda, kui majaomanikust sai selliseid ajakirju tootva, täitva ja tarbiva eliidi jaoks häbiplekk. Palju tähelepanu pälvis ruumi domineeriv marmorist kamin. See oli tohutu raha eest ühest Toscana villast ühes tükis Iirimaale veetud. Maja omanik, kinnisvaraarendaja, heitis nalja, et odavam oleks olnud lihtsalt kogu maja Itaaliasse kolida. See polnud just kuigi hea nali, kuid maja omanik oli olnud sedavõrd varakas, et inimesed naersid ta naljade üle sellegipoolest. Nüüd oli ta seotud kamina ees seisva tooli külge, nägu moondunud võikaks surnumaskiks, mis võinuks mingi kindla nurga alt vaadatuna jätta mulje, nagu — 7 —