Põhjakaares kõmab kõu_lehitseja lk 7–26

1 Nad ilmusid viinakuisele nõmmele, tasandikuseljakule, mille taga ei paista enam suurt midagi olevat peale alatasa edasi triiviva pilvemustri: kaks koerakogu, siis karjus. Sau pare­ mas käes, seisatab ta vastuvalguses, nii kumaras, et teda võiks pidada vanaks meheks. Alles siis, kui ta astub sammu edasi, on näha ta nägu. Tal on siledad, värskest õhust õhe­ tavad palged, pisut peast eemale hoidvad, samuti punetavad kõrvad, tuulehoog ajab lahu ta kaerakarva salkudesse. Kuklas on juuksed sakris ja tumedamad, sama värvi nagu ta silmad, mille pilk püsib maas. Tema selja taha kogunevad ta pudu­ lojused, sajad loomad. Ta hakkab ees astuma ning pikkamisi moodustab kari ta järele laia halli slepi. Põhja pool kõmatab kõu ja vaibub. Välku ei löö. Ükski loom ei võpata, karjus ka mitte. Ta ei tõsta peadki, vantsib edasi. Aeglaselt, otsekui voolaks aeg nende ümber loiumalt, liigu­ vad nad üle närbunud maa, kergelt lainelise kõnnu, toonitatud pruunikaks puitunud kõrtest ja liivast, kus ei kõrgu midagi peale kadakapõõsaste, mis meenutavad murtud ­sambaid. Tema nimi on Jannes Kohlmeyer, ta on üheksateist­ aastane. Päev läbi relvatootja Rheinmetalli vabriku maaalal testitava tankide laskemoona ragisemist ei pane ta eriti 7