Petsamo, 1937 IRGA
M
INA OLEN valge jumala tütar ja mind te kätte ei saa. Suusatan piki Neitotunturi veert elu eest, enda ja oma lapse elu. Verejanus ajukoerad klähvivad all kurus ja mu kõrvu kostavad tagaajajate hõiked: „Hoor vihub suusatada! Tahab rüssade poolele putkata!” Ma ei tunne häält ära, aga see peab olema üks isa käsutäitjatest, auväärt kõrilõikajatest, kes oma lõbuks kõmmutavad saamlasi ja rasedaid naisi. „Kuule, Irkku, tule tagasi! Mis su isa ütleb!” Hüüdjail on kitsas käes. Jah, mida ütleb piirivalvekordoni ülem, valge kindral Henrik Malinen, kui tema pesamuna suusatab üle piiri vastu Suurele Seiklusele? „Sündimata laste tapjad!” sülgan selja taha ja panen hoogu juurde. Jäämeri põhja pool ägab kevadkiimas, lumepind on üle valatud päikesepaiste ja hangedest turritavate pajutibudega. Vitstest punutud suusasidemed nagisevad igal tõukel ja keppide rõngad kaeblevad. Tuhisen nõlvast alla, nii et villase seeliku kangas reite ümber kahiseb, edasi koolmekoha poole, kus hang on juba sulast tumedaks tõmbunud. Tunnen läbi jää voolu jõudu ja löön korraks kõhklema. Ainult poolearuline tükib jää lagunemise ajal siia. Aga praegu ei saa teisiti. On vaja. Tundruselja tagant kostub läheneva hukatuse häältekila, sellele vastab kari kaugemalt tundrast. Oleme viie kilomeetri kaugusel Vene piirist ja kohe läheb pimedaks. Mehed ei söanda hästi minu kannul jääle tulla. Kõigil on veel meeles Venakko jõkke uppunud lapsed – räägitakse, et just nende pärast vilguvad kannasel mõnikord virvatuled. Kuulen hõikeid: „Pastoi, kus sa tormad! Ega me sind ära ei tapa!” 9