Mai 1895 Vasika pea lendab nurka. Magda seisab lävepakul. Ta püüab hämaras tabada Mooni silmi. Lahila tagaseina ääres põrandal paistab midagi tumedat. Isa nägu on punane, ta hingab raskelt. Mooni on üle lavatsiääre rippu, isa surub looma esijalad oma suurde kämblasse, liigutab kätt üles-alla, pumpab Moonit. Veri mulksub kaelaaugust pange, nõu on poolenisti täis. Tagumised jalad ei saa rahu, isa krahmab need teise kämblasse, hoiab kõvasti. Ei ta pääse kuhugi. Mis sa teed, kui sa kord juba loom oled. „Ta on elus!” Jaak tõstab pea. „Tüdruk! Mine!” Mees rehmab kinniste rusikatega õue poole, viivuks ripub loom õhus. „Tapa ajal!” „Ta on elus.” „Kes see elab ilma peata.” Magda seisab lävel, jalad ei liigu, ei astu üle paku. Isa ei näe tütrest rohkemat kui tumedat kuju vastu valgust. Magda selja taga õuel hingab kevad, esimeste kleepuvate lehtede roheline on silmipimestavalt hele, päike kallab oma nestet, see imbub niiskesse maapinda nagu sulamesi pehmesse leivakääru. „Pööra nüid selg, kui sa nii kange oled, et minema ei saa!” Isa võtab pussi. Ta teeb välkkiire lõike, see siriseb vasika kurgualusest kõhu alla välja. Ta libistab pussi vasika naha vahele – tasahaaval hakkab karvavaip loomast eralduma. „Isa!” „Siin läheb jupp aega veel. Noorloom, temaga peab õrnalt…” Mooni nahk laperdab isa käte vahel.
5