Suur olemine polnudki nii hea, nagu sageli arvatakse. Aadi Lumiste oli sellega harjunud, et kaubanduskeskusest võis ta endale osta vaid T-särke, sest need lihtsalt venisid ta seljas suureks, aga jalavarjude või ülikonnakuue ostmiseks tuli võimalusi lausa tikutulega taga otsida. Muidugi võis ju leppida krokside või dressipluusiga, aga Aadi varbad polnud just ringjoone järgi kujundatud, et neis plastmassist jalanõudes end vabalt tunda. Dresside kandmise vastu oli tal aga juba poisikesest saati allergia, sest need püksid kas vajusid rebadele või siis hakkasid tagumiku vahel hõõruma. See jama riietega oli ka üks põhjus, miks Aadi ikka veel oma autohaagises elada armastas. Elu karavanis oli talle täpselt paras, ei pitsitanud ega ajanud kuskilt kihelema. Elleni juures korteris elada oli ju vahel päris hea, kuid majaseinte vaheline kooselu polnud ikka see, millega tema oleks leppinud. Korteris nõuti temalt korda, mis puudutas pisiasju, mitte globaalseid teemasid, mis Aadile huvi pakkusid. Elleni meelest oli tähtis, et sokid oleksid alati pestud ja särk triigitud ega vedeleks voodi ees põrandal, mitte see, kuidas maailm pöörles. Aadi oli veel liiga noor selleks, et ühe naise tahtmiste pärast paikseks jääda või iga hinna eest kellelegi meele järele olla, seepärast pidas ta ühel päeval paremaks oma
— 5 —