37.
Lasse sõitis kiiresti. Ida üritas ärkvel püsida, tundes pidevalt ebakindlust. Mõtted ekslesid ringi. Aeg muudkui möödus. Ida silmitses juhiistmel Lasset, kes tundus kogu aeg tähelepanu teel hoidvat, mõlemad käed roolil. Ida üritas endiselt silmi lahti hoida. Lasse võttis arstikomplektist metallpurgist valge tableti ja neelas selle lonksu veega alla. „Võta,“ ütles Lasse ja ulatas Idale samasuguse. „See rahustab maha.“ „Miks?“ „Sa ei tule sellega muidu toime. Liiga palju ühekorraga.“ Viimaks sirutaski Ida käe välja, võttis tableti vastu ja neelas alla. Natukese aja pärast jäi auto kiirus väiksemaks ja Ida nägi Lasse põlvedel mingisugust paberit. „Mis asi see on?“ küsis Ida, üritades vähe reipam olla. „Üks vana kaart,“ vastas Lasse. „See on juba teab kui kaua mul jahivarustuses olnud. Me pole enam nendes teedes nii kindlad, proovin siit otsida.“ Lasse sõitis edasi suuremale teele. Ida ei saanud aru, kas see oli seesama tee, mis enne, või mõni muu. „Mis kell on?“ küsis Ida uniselt. Lasse võttis hoogu maha ja jäi lagunenud bussikuuri juurde seisma. „Palju,“ vastas ta. Lasse oli mõnda aega vait ja uuris kaarti, kuhu oli pliiatsiga igasuguseid märkmeid ja jooni veetud. „Tead sa mis?“ küsis Lasse. „Ei?“ „Meil on veel üks mure.“ Ta trummeldas sõrmedega vastu bensiininäidiku pleksiklaasi. „Näed sa seda?“ Nii palju suutis Ida eristada, et näidiku triip oli juba punase piiri kohal ja kütusetuli põles. „Kus me siis oleme?“ küsis Ida. 224