naine pingil

PROLOOG

Aastal 600 eKr

Udu kerkib maapinnast nagu aur keevast nõiakatlast. Valged loorid tihenevad ja muutuvad haldjatantsuks nõmme kohal. Õhk on pärast vihma, mis lakkas niisama ruttu kui algas, küllastunud nõmm-liivatee ja niiske mulla lõhnast. Kuuvalguses paistab igivana kõlakivi. Rühm naisi on ohvrikivi juurde nõu pidama kogunenud. Neil on käes maod, täpselt nagu nende õdedel lõuna­poolsetel saartel. Madu on emajumalanna sümbol, õeskonna märk. Emajumalanna rahu on ohus. Rahu, mis on pannud põldudel elu idanema ja jõed kaladest kihama, mis on pannud kaubanduse õitsema ning andnud aega mänguks, lauluks ja tantsuks. Üle kuivanud nõmmetaimede on voolanud veri. Meessoost sõjajumalate sissetungile on järgnenud surm ja häving. Sõjakirve ja mõõgaga on nad nõmmel tapnud Jäära rahvast, sundimaks neid õiget õpetust tunnistama. Kuid mõte on vaba ja keegi ei või teada, missugust jumalat või jumalannat inimene oma südames kummardab. Sel vihmasel ööl on naised kogunenud Laikarhaidile, sõjamängude ja tapetute nõmmele, et austada emajumalannat. Kivi nelja ohvrilohku on kogunenud vihmavett. Preestrinna, kelle kriitvalged juuksed on kuuvalgel nagu aupaiste, astub ette ja pritsib naisi püha veega. Maod lastakse käest maha. Nad ei tee oma kaitsjatele viga. Naised tantsivad tuhmide helide saatel, mis vibreerivad läbi maapinna, kui preestrinna kepiga vastu kõlakivi lööb, nii et täiuslikud toonid ühendavad harmoonias taevase jumala ja emajumalanna. Laul muutub valjemaks ja selgemaks. 7