Unistamine oli Ira elus olnud alati pigem ajaviide, kui millegi reaalse poole püüdlemine, kuid kui see siiski juhtus, nimetas ta toimunut saatuseks. Saatus omakorda oli kinnituseks, et ta oli unistanud õigest asjast. Polnud kahtlustki, et kunagi kellegi poolt mere äärde rajatud talumajapidamine ja väike majake kuulus ettemääratult talle: oli vaja vaid oodata, kuni see eluase vabanes ning siis kohale ilmuda. Nii juhtuski, et uurija Teverist sai ühel päeval maa ja maja omanik, sest ta oli otsustanud paikseks jääda. Mis muud laadi unistusesse puutus, siis neid võttis Ira kui oma töö vilju ja ametialase karjääri redelil meeldis tal istuda just selle pulga peal, kuhu ta paikseks jäämise soovi täitudes välja oli jõudnud: kõrgemale ja kaugemale ronimine muutnuks ta elu sõltuvaks neist, kes neid otsuseid tegid, kuid oma elukorralduse üle tahtis tema siiski ise otsustada. Lääne regiooni politseijaoskonnas juhtivuurijana töötamine oli Ira meelest täpselt see tase, mis teda rahuldas ja ka isikliku elu poolega kokku sobis. Algul kardetud probleem, kuidas lävida vana sõbra Anti Saami kui uue bossiga, lahenes veel enne, kui tekkida jõudis, sest nad mõlemad olid loomult liiga tolerantsed selleks, et üldse taolist küsimust püstitada või olukorda tekitada. Teised jaoskonnas töötavad inimesed võtsid selles osas oma ülemuselt šnitti ja uustulnukal lasti lihtsalt niisama, ilma eriliste pingutusteta massi sulanduda.
— 5 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
Kõik olekski olnud ideaalne, kui Ira paarimeheks poleks juhtunud Marko Laine, kes oli nii ameti pidamiselt kui ka vanuselt veel liiga noor selleks, et elus toimuvat rahulikult võtta ning püüdis aina ja aina ennast positsioneerida ja tõestada, et on oma ala parim. „Mina leidsin sulle selle mereäärse maja!“ sõnas ta, kui Ira veel DUO Lofti korterelamus asju pakkis, et oma vastostetud majakesse ümber kolida. „Mina aitan sul selle ka korda seada ja ära muretse: mul on juba ehitaja kvalifikatsioon olemas ja kogemus samuti,“ jätkas ta. „Tänu! Aga esialgu palusin ma sult vaid kolimisabi,“ vastas Ira selle peale, kuna lootis Saamilt saadud vaba päeva lihtsalt puhkamisele kulutada ega soovinud seda aega aina tööst patrava kaaslasega jagada. „Lihtsalt aita mul need kastid ja reisikohver autosse viia ja sihtkohas maha tõsta ning jäta mind siis rahule, sest mu aju vajab tõesti und. Ja palun ära solvu. Ma pole nii pikalt magada saanud, et ei mäletagi, millal viimati …“ lisas ta, püüdes oma soovi viisakuse piiridesse jätta. „Ma tean! Ma elan ju ka ise kortermajas ja võin sama väita,“ jätkas Marko teemat omal moel. „Väljamagamine on viimane asi, mida ma seal teha saan. Kodu küll, aga vaid koht, kus duši all käia, sokke pesta ja riideid vahetada ning siis jälle jaoskonda. Kas ma ei võiks …“ „Ei, sa ei või!“ sekkus Ira, enne kui teine oma soovi välja öelda jõudis. „Okei-okei, ma niisama, lihtsalt pakkusin võimalust, aga helista, kui sa ümber mõtled,“ vastas Marko alla-
— 6 —
PUNASE REHAGA NÕID
heitlikult pettunud toonil ning asus Ira kolimiskaste autosse tassima. Iral polnud plaaniski ümber mõelda, aga tal polnud aimu ka sellest, mis teda seal majakeses ees ootab, sest oli seal vaid korra koos endise omanikuga käinud, eelnevalt pilte vaadanud ja veendunud, et kõik oli just nii, nagu välja paistis. Notari juures tehingut vormistades oli viimane küll hinda pisut ülepakutuks pidanud, kuid Ira oli nõus endise omaniku vanu võlgu kompenseerima ja tahtis asjaga võimalikult ruttu ühele poole saada. Kuna päev oli veel noor, lootis Ira kulleriga kohale tellitud diivanvoodi lahti pakkimise ja kokku monteerimisega ise hakkama saada, ning kõik muu polnudki oluline. Tema ametivennast paarimehele tegi see mõte nalja, kuid pinda käima ta ei hakanud ja laadinud nii enda kui Ira auto kraamist tühjaks, sõitis ta minema veendumusega, et ega see abipalvegi tulemata jää. Ira ise ei mõelnud sellest, kuidas hakkama saada. Tema tahtis oma täitunud unistusega kahekesi olla ja nautida hetke, mille lootis olevat väravaks rahumaailma salaaeda. Põhjus, mis nullis ära kõik teised põhjused, oligi pea hektarisuuruses viljapuuaias, mis laiutas maja ja ranniku vahel ning kandis vilju, mida Ira lootis nii süüa kui ka vaadata. Kauge mälestus lapsepõlvest hõljus selle aia kohal nagu augustikuus küpsevate valgete klaarõunte lõhngi, mis kõditas kurgulage ja pani süljenäärmed tööle. Rohtu maha langenud poolküpseid õunu korjates tuli neid siiski usside ja nälkjatega jagada, aga ka see mälestus polnud talle võõras.
— 7 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
Õhtu saabudes oli Ira suutnud lahti pakkida vaid mõned toidunõud ning leidnud koha espressomasinale, enne kui talle meenus diivanvoodi. Kiskunud pakendilt kile ja kartongkatte, leidis ta siiski, et esimese öö magamiseks piisas ka kattemadratsist, paarist padjast ning magamiskotist. Õhtu lõppeski suplusega meres ning külma dušiga aeda üles seatud veepaagi all. Lofti võimalustega võrreldes oli see muidugi primitiivne, aga toimiv. Läbi tillukeste räämas aknaruutude tuppa paistev loojanguvalgus hajus ruumis ühtlaseks hämaruseks ja Ira uinus, nii kui oli oma telefoni hääletu peale lülitanud, magamiskoti luku kinni tõmmanud ja silmad sulgenud. Tavaliselt avas Ira silmad telefonihelina peale, kuid sel korral ärkas ta tundest, et miski torkis ta nägu ja lisaks kõdile, mida taoline puudutamine tekitas, see miski ka aevastas või siis õigemini turtsus, pritsides tatti, mis haises imelikult. Ellujäämiskoolitusel käinuna ei reageerinud ta toimuvale naiseliku karjatusega, vaid püüdis liikumatuna püsides asjast selgust saada ja saigi: ta nägu nuhkis näriline ja see polnud mingi väike süütu hiireke, vaid kassisuurune tume elukas, kuid kindlasti mitte kass ise, vaid ikka üks tema saakloomadest. Rohkem polnud Iral vaja teada, et end maast lahti vedrutada. Magamiskoti luku lahti pusimisega läks muidugi rohkem aega, aga kui ta käsi telefoni haarama ulatas, oli võhr selle valgusvihus juba toa teises otsas ja kaadrisse jäid vaid kaks punast silma. „Nii suur rott! See pole võimalik – või on?“ pomises ta ja vaatas nõutult kella.
— 8 —
PUNASE REHAGA NÕID
Aeg oli tiksunud juba tunde üle südaöö ning tegelikult oli Iral veel küllalt aega, et magada, ainult uni oli otsa saanud. Istunud maja välistrepile, jäi ta ümbrust silmitsema. Augustiööd olid tal lapsepõlves vanaema maakodus olles olnud suured lemmikud, sest siis roomasid üle päeval soojaks köetud aedade udulaamad ja muutsid need mitmekihiliseks, mis polnudki illusioon, vaid päriselu. See taaskohtumise tunne viis talt isegi aastaid hiljem une. Märganud aias öisest tuulest kõikuvate pujuvarte vahel midagi hõbedast, Ira tõusis, et ilmutust uurida. Lähemale minnes selguski, et tegu oli täiesti tavalise üheinimesetelgiga ja sellest võis järeldada vaid seda, et Marko Laine polnud siiski suutnud vastu panna kiusatusele ööbida oma partneri läheduses, kes tema meelest kindlasti abi vajas. Iral polnud mõtteski meest äratada, kuid seda polnud vajagi, sest viimane oli juba ärkvel. „Noh! Kuulsin su samme. Kas keegi käis tülitamas? Vajad abi …“ päris Marko telgisuud lahti tõmmates ja enda kõrval ruumi tehes. „Ei, ainult üks suur must rott käis,“ sõnas Ira haigutades. „No mis ma sulle ütlesin, aga … aga tema elimineerimisega võib hommikuni oodata. Pagan küll, kell pole viiski. Kas me ei võiks veel paar tundi põõnata? Tule, ja ausalt – ma ei söö sind ära!“ seletas mees tagasi telgipõrandale selili vajudes. Ira oli kahevahel, aga tegi siis otsuse: „Telgis? Aias õunapuude all – miks ka mitte,“ sõnas ta ja viskas õlgadel olnud magamiskoti telki, et sellesse pugedes veel mõni tund und nautida. „Kas sa magad?“ küsis Marko mõne aja pärast.
— 9 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
„Jah!“ vastas Ira läbi sääsevõrgust telgiava vahtides. „Mina kah!“ jätkas ta paarimees juba pisut häälekamalt. „Siin tuli mulle kohe uni peale, nii kui pikali heitsin. Korteris on ikka jama elada. Üks mu naabritest on ahelsuitsetaja, kelle naine köhib öö otsa ja teine pensionil baleriin. Tema hobiks on koridori trepikäsipuud treeningstangena kasutada. Ülakorrusel, minu magamistoa kohal elab pensionär oma kassiga ja sellele elukale meeldib öösel palli mängida. Seal on vist veel ka kaks noort narkarit, kes tulevad ja lähevad suvalisel kellaajal uksi paugutades. Peaks ka endale uue kodu ostma. Aga siis arvatakse, et olen räpane politseimees, sest selle palga eest ju mere äärde maja ei osta.“ „Arvad, et majas pole probleeme?“ tahtis Ira teada ja niheles, lisades: „Miski torgib külje all. Justkui kellegi küünarnuki otsas lamaks. Miks sul telgis õhkmadratsit pole?“ „Ausalt?“ jätkas Marko. „Tead, nii väsinud olin, et ei viitsinud seda täis pumbata ja tegelikult pole ju häda, kui oled magamiskotis. Ära virise, tule mulle lähemale, kui seal torgib. Missioonil magasime ka seistes ja kui üldse lamada sai, oli jumala hästi. Meil …“ „Me pole missioonil!“ sekkus Ira. „Ja kui sa arvad, et eramaja elu on korteri omast etem, siis aeg näitab, kas ikka on. Naabrid siingi: magamistuba on maast laeni vanu ajakirju ja -lehti täis ning koi silm vahib igast mööbliaugust välja. Rottidest ma ei räägigi. Esmamulje järgi otsustades võib sellises kohas vaid puhkamas käia, kui see kunagi korda saab, aga elamiseks on korter kindlasti mugavam.“
— 10 —
PUNASE REHAGA NÕID
„Miks sa selle siis ostsid?“ küsis Marko imestades ja vastas ise: „Suvitad ja kolid talveks linna tagasi. Oled vist mingi rohefänn või maalt pärit.“ „Aia pärast ostsingi. Minu meelest pole maailmas geniaalsemat taime kui õunapuu: keegi teine ei oska mullast õunu teha,“ vastas Ira ja kobas kirudes uuesti küljealust: „Sa ei oska isegi telgile õiget kohta valida: vaene õunapuu, kelle juurte peal me nüüd piinleme …“ „Mida sa virised kogu aeg? Tule siia!“ sõnas Marko äkkliigutust tehes ja hetk hiljem lamas Ira temast teisel pool ning polnudki enam midagi, mille pärast nuriseda. Ärgates plinkis ennelõunaselt kõrge päike Irale lausa silma. Tuul liigutas telgisiilu nagu kardinat akna ees ja talle tuli taas meelde lapsepõlv, ärkamine vanaema suveterrassil, mida katsid metsviinapuu väätide lopsakad lehed ja alles siis meenus talle, kus ta tegelikult oli. Vaadanud enda kõrvale, leidis ta end telgis üksi olevat: Markost oli järel vaid puntras magamiskott. Telgist välja ronides pidi ta taas kiruma konarlikke puujuuri ja seejärel üllatuma, sest leidis telgi jalutsist hunniku äsja korjatud klaarõunu. „Ärkasid! Ma arvasin, et pakun sulle midagi selle geeniuse menüüst,“ sõnas Marko naljatades ja ulatas Irale ühe oma T-särgi sisse korjatud õuntest. „Ma tahaks pigem juua ja … ja kohvi,“ nurises Ira, kuid võttis pakutud vilja vastu, et sellega majja minna. Kui ta pool tundi hiljem, kohvikruusid käes, tagasi tuli, istus Marko kokku pandud telgiasemel ja nosis ikka veel õunu.
— 11 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
„Ma ei saa aru, mis siin haiseb? Enne justkui polnud seda,“ märkis ta enda kõrvale ruumi tehes. „Mida sa sellega öelda tahad?“ ironiseeris Ira talle kruusi ulatades ning uuris telgialusest maapinnast välja ulatuvaid juurekonarikke. „Kas seda, et mina haisen? Pigem haiseb see rohi, mille sa enda kehaga kortsu magasid. Vaene õunapuu: ta oleks ehk Newtonit eelistanud, aga tulevad siia ikka igasugused …“ „Ausalt, ma tunnen laibalehka!“ kinnitas Marko ja võttis maast oksa, et pinnasest välja ulatuvate juurte vahel urgitseda ning küsis siis: „Kas õunapuul on tõesti nii luised juured? See oleks justkui kellegi küünarnukk …“ Ira kummardus samuti asja uurima, tõmbas õhku sisse ning pidi nina kirtsutama, sest läbi telgipõhja ära hõõrutud õunapuujuur pidanuks küll värskemalt lõhnama. „Mida põrgut? Patoloogias sai küll ka anatoomiat õpitud, aga botaanikast ei tea mina midagi,“ sõnas Marko, kui oli juurekonara mullast välja urgitsenud ja puhtaks puhunud. „Pea hoogu!“ sõnas Ira ja lausus siis: „Peaks vist operatiivrühma välja kutsuma, sest …“ „Sest see on väga ühe Homo sapiens’i perekonnast pärit esiklooma küünarnuki moodi,“ nentis Marko kolleegi lauset lõpetades. „Ongi, ja ma ei naljata. See on inimese küünarliiges,“ sõnas Ira Tever oma tavalisel töötoonil ja lisas: „Ära rohkem urgitse: läheb veel rohkem haisema. Ma helistan Saamile.“ „Ei naljatagi või?“ tõsines Margo Laine, sest polnud oma kolleegi otsusega päris nõus. „See võib ju olla kelle tahes luukonts, sest vanasti maeti taluaedadesse nii surnud sigu kui ka
— 12 —
PUNASE REHAGA NÕID
salaküttide tapetud metsloomade jäänuseid. Võibolla mattis endine omanik siia oma koera või …“ „Või pidas ta kodus ahvi!“ jätkas Ira ja läks majja telefoni tooma, et leid pildile võtta ning Saamile saata, sest ennekõike tuli asjast ikka bossi teavitada. „No sa ikka annad: paar päeva puhkust ja siis ka ei saa rahu,“ porises teine uurija ja lisas oma järelduse, tahtmata tekkinud olukorra tõsidusega leppida. „Aga kuule: siis magasime me ju sel ööl telgis kolmekesi – mina, sina ja see ahv!“ Saami vastust andis oodata, sest boss oli parasjagu ministri juures mingil koosolekul ja vana Kala, kes oli oma karjääri tippu jõudes sellele toolile istunud, kogus enda ümber mehi, kelle lojaalsuses ta ei kahelnud ning Anti Saam oli üks neist. Antil endal oli sellest suhtest kama kaks, aga ta oli viisakas inimene ning tahtis sama ka oma kolleegidele ja järglastele õpetada. Kui ta Irale lõpuks tagasi helistas, oli ametlik tööaeg juba läbi, aga see ei tähendanud, et ka operatiivtöötajad oleks jalad seinale tõstnud. „Mis värk teil seal telgis oli: tegite kolmekat või?“ sõnas Saamimees tere asemel nalja visates ning jätkas juba teema tõsisema poolega: „Labor kinnitas, et visuaalselt on tegu inimese küünarliigesega, aga täpsema vastuse annab kohapealne analüüs. Saadan teile Aleksi ja Enno appi, sest teised mehed on Sanglas, kus toimus kolmikmõrv ja neil on käed-jalad tööd täis. Loodan, et laos on veel mõni vaba telk ja saate hakkama.“ „Tänu, aga siin võib plaanitust kauem minna, aga eks väljakaevamine näitab,“ lisas Ira oma mõtte.
— 13 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
„Aleksil on ka arheoloogi lisakoolitus,“ selgitas Saam, „juhuks kui tegu on millegi ajaloolisega.“ „Lõhna järgi oletades on mul tunne, et tegu võib olla mitte nii väga vana koduaia matusega,“ pakkus Ira välja oma esmamulje. „Olgu, jätan selle meelde! Sinu esmamulje on mulle alati muljet avaldanud,“ vastas Saam naerma puhkedes ja lõpetas kõne nagu ikka: „Olgu! Näeme siis.“ Operatiivgrupi meeste tulemisega läks veel oma paar tundi ning katnud sündmuskoha seniks oma telgiga, pakkus Marko välja uue töökorralduse. „Päev niikuinii nahas. Teeme siis vähemalt õhtul midagi kasulikku.“ „Mida näiteks?“ küsis Ira emotsioonitult, sest tema jaoks polnud rikutud mitte ainult päev, vaid saatus oli talle lausa suuremat sorti käki keeranud: „Mida siin ikka. Nagunii tuleb edasi müüa …“ „Maja või? Müü mulle! Ma võtan laenu ja ostan ära,“ haaras kolleeg mõttest ja see ei meeldinud Irale sugugi. Samas toimis see pakkumine nagu pettumust ja valu vaigistav plaaster. Tegelikult ei häirinudki Ira Teverit juhtunu juures niivõrd koduaiast leitud laip, kui distants: töö oli tal alati koju kaasa tulnud, kuid laipa polnud ta seni oma lähikonnast leidnud. Tõsi, õnneks polnud aed magamistuba, aga ikkagi – liiga lähedal! „Ma mõtlen veel!“ sõnas ta vastust ootama jäänud kolleegi poole vaadates ja pakkus: „Kui sa juba siin oled ja teenust pakkusid, siis veaks magamistoa sellest makulatuurist tühjaks.“
— 14 —
PUNASE REHAGA NÕID
„Okei! Kas sul prügikotte on? Ei! Siis ma tellin oma sõbralt autole järelkäru, kuhu need ajakirjad laduda. Tead sa, et paber on prügimajanduses hinnatud kraam, metalli järel teine artikkel,“ sõnas Marko, helistas kuhugi ja asus tegutsema ning mida muud Iralgi üle jäi. Operatiivgrupi mehed saabusid sündmuskohale alles siis, kui õues juba hämaraks kiskus ja see vana koolnuleid ei huvitanudki neid sedavõrd, kui Sanglas toimunud kolmikmõrv, kus kaks joodikut ühe naise pärast teineteist surnuks kõmmutasid. Perenaine, kelle juures pidu peeti, suri hiljem haiglas samuti kuulihaavadesse. „Miks peab seda koolnut just täna uurima,“ sõnas Aleks Rajandi pahuralt haigutades. „Kas homme ei võiks?“ „Saam ütles, et täna!“ lisas teine mees. „Ja kui Saam nii ütles, järelikult on põhjust.“ Ira ise oli seni kohtunud vaid Aleksiga, aga Enno Liipsu nägi ta esimest korda. „Ennekõike tahaks ma teada selle laiba sugu, umbkaudsetki vanust ja matmisaega,“ astus Ira ilma igasuguse selgituseta meestevahelisse vestlusse. „Tehke need analüüsid nii ruttu kui võimalik. Esimeses järjekorras muidugi kogemuspõhised vaatlusandmed kohapealt ja teie endi suust.“ Ira sekkumine ei üllatanud mehi, kuid see ei meeldinud neile. Aleks vaatas juhtivuurijat kuidagi kõõrdi, avas ühe kaasas olnud kohvritest ning võtnud sealt välja valgest kilest eririietuse, ulatas ta selle Irale, öeldes: „Ehk astub siis ka preili uurija meie ridadesse, nii jõuame kiiremini finišisse.“ „Andke see mu paarimehele. Temast on teil rohkem abi,“ sõnas Ira tavalise asjalikkusega ja viitas Marko Laine suunas,
— 15 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
kes oli just makulatuurikoorma katte kinnitamisega ühele poole saanud. Viimane tuli rõõmuga, sest oli seda pakkumist oodanud. Vaatamata sellele, et Saam oli Irale uude kohta kolimiseks mõne vaba päeva andnud, ei jätnud töökohustused uurija Teverit tööta ning ainus lohutus oligi see, et päevast oli saanud öö ja selle aja kohta eelnevad lubadused ei kehtinud. Istunud väikese maja tühjaks tassitud toakese keskpõrandale oma sülearvuti ette, unustas Ira juba mõne hetke möödudes, kus ta reaalselt viibis ja mis tema ümber toimus. Nunneküla mereäärse väikese kinnistu endine omanik Liis Paavel oli peale abikaasa Tunne Paaveli surma juba paari aasta eest kolinud maakonnakeskuses asuvasse korterisse. Müüki pandud kinnistul oli selle aja jooksul käinud mitmeid osta soovijaid, kuid omaniku sõnul oli ühtedele probleemiks elumaja väiksus ja teistele viljapuuaia suurus. Hind oli muidugi ka krõbe, aga proua Paaveli sõnul vajas ta just sellist summat, et korteri ostmiseks võetud võlg ära tasuda. Ira mõistis vanaproua muret ega hakanud tingima, sest talle meeldis suur õunaaed ja väike maamaja. Mis muudesse lisadesse puutus, siis laip polnud jutuks tulnud, küll aga oli proua maininud mere lähedust ja õunapuude saagikust. Ainus miinus, mida proua pidas vajalikuks uuele omanikule öelda, olid õelad naabrid, kes lähikonnas skuutreid laenutasid ja sellega noori huligaane ligi meelitasid. Noortega oli proua meelest teadagi milline probleem: nemad pidasid pidusid ja lärmasid. Kuulnud, millist ametit Ira pidas, tundis proua Paavel isegi rõõmu, oletades, et naabrite
— 16 —
PUNASE REHAGA NÕID
lustipidudel enam nii hästi ei lähe ja Nunnekülas seatakse kord majja. Uurinud tagantjärele endise majaomaniku tausta, sai Irale üsna ruttu selgeks, et tegu oli tavaliste eesti soost maainimestega, kel puudusid koduaeda matmise traditsioonid ning mõrvariks võis neid tembeldada vaid suur juhus, kuigi: ära iial ütle iial. Mis puudutas proua Paaveli abikaasat Tunnet, siis tema surm oli registris olemas ja arstitõend väitis, et mees oli kahe aasta eest lõpetanud infarktiga, olles eelnevalt sama diagnoosiga juba korra haiglas viibinud. Nii jättis Ira lähimineviku uurimise esialgu rahule ning asus läbi vaatama Nunnekülas ja selle lähiümbruses kadunuks kuulutatud inimeste nimekirja. Lõhna järgi oletades, tegelikult küll rohkem vaistu usaldades võttis ta ette viimasel kolmel aastal kadunuks jäänud isikud ja neid oli väikese küla kohta üsna palju: tervelt seitse ning kolm neist lapsed. Asja võis muidugi seletada mere lähedusega, kuna rannakülades ikka juhtus, et inimesed läksid merele ja enam tagasi ei tulnud. Laste kadumisi uurides ilmnes fakt, et ühel juhul oli tegu pealinnast pärit suvilaomaniku perega, kes peale seda oma valdused olid edasi müünud ja teisel juhul olid kadunuks jäänud kaks kuueteistaastast piigat, keda viimati nähti magistraali ääres, kus nad pöidlaküüti tegid. Kolmas asjaolu, mis uurija Teveril kunagi kahe silma vahele ei jäänud, oli ajalugu, sest selleta polnud ühtki laipa: kõigil oli minevik – nii elavatel kui ka surnutel. Tegelikult
— 17 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
oli Ira nii ehk teisiti tahtnud selle äsja ostetud koha ajalugu uurida, lihtsalt nüüd tuli seda plaanitust varem teha. Nunnekülas, mis kulges hajutatult piki mereranda, oli üheksa majapidamist ja Arbo kinnistu, mille uus omanik Ira ise oli, seisis neist viimaste seas. Kõige äärmine talu, Unima, kus eelmise omaniku sõnul elasid skuutrite laenutajad, pakkus Irale muidugi samuti huvi, sest kus midagi tehti, seal midagi ka juhtus. Nii selguski, et Unima asukatel oli kirev ajalugu, aga see oli ka üks esimesi talukohti selles asunduses ja ehk rohkemgi merega seotud kui kõik teised. Algselt kaluritena leiba teeninud nagu kõik teised kohalikud, suutsid Unima elanikud ka ajaga kaasas käia ja oma ettevõtmisi vastavalt oludele ja vajadustele uuendada. Üllatus polnud seegi, et Arbo talu rajanud Valter oli üks Unima järglastest, kes omal ajal pärandist ilma jäädes endale kohtu teel osaku välja nõudis ja sinna tema selle väikese maja ehitaski. Viljapuuaia rajajaks oli aga juba tema tütrepoeg Paavo, kes merest vaid vaate pärast hoolis ja oma elu aiandusele pühendas. Tema tütar Liis Paavel, kellelt Ira selle koha ostis, oli aga kohalike seas juba teada istikute kasvataja ja müüja ning tuntud ka kui uute sortide aretaja. Aeg arvuti taga liikus märkamatult ja Marko Laine tuppa astudes pidi Ira oma uurimistöö katkestama, sest tulijal võis tähtsaid uudiseid olla. „Kuula nüüd!“ sõnas Marko haigutust tagasi hoides. „Kell on neli öösel. Mehed on väsinud ja tänaseks lõpetame. Kui tahad esmaseid järeldusi, siis …“ „Siis ma kohe tulen!“ vastas Ira, enne kui kolleeg lause lõpetada jõudis, kuid lõpetamata ei jätnud.
— 18 —