115
seitsmes jagu Erastamine Juba 1988. aastal olid Eesti ajakirjandusse ilmunud uued nimed: Pärnu Postimees, Sakala ja Läänlane. 1990. aastal vahetas Noorte Hääle välja Päevaleht. Edasi jätkas visalt Edasi nime all, ehkki juba 1986. aasta lõpul olime Tõnu Laagiga arutlenud Postimehe tagasitoomise teemal. Laak arvas tollal, et Edasi on rahva teadvusse juured sedavõrd sügavale sisse ajanud, et pole mõtet Postimehega tormata. Olin üldjoontes samal arvamisel. Edasi nimel ei olnud midagi häda. Meie ei pidanud esiküljel kandma nime Pärnu Kommunist (Pärnu Postimehe eelkäija), Tee Kommunismile (Viljandi Sakala) või Töörahva Lipp (Haapsalu Läänlane). 1989. või 1990. aastal ei oleks Postimehe nime kasutuselevõtt tekitanud poliitilisi tõmblusi. Aga mul olid mõned mõtted, miks Postimehega kiirustamine näis ebamõistlik. Tundus kõlvatu anda välja ajalehte Postimees, mis on Tartu linna ja rajooni parteikomitee häälekandja. See olnuks justkui Postimehe nime määrimine. Postimehega seondus minu teadvuses midagi pühalikku. Mu juhtideeks oli kõigepealt võidelda välja lehe iseseisvus, mis annaks võimaluse asetada Postimees sündsale alusele, ja võib-olla just see oligi viivitamise tegelik tagamõte – vältida Postimehe nime ja tema üle käivate õiguste surumist nii sügavale riigi sülle, et hiljem oleks neid sealt raske tagasi saada. Ajal, mil puudus igasugune selgus tulevaste omandisuhete asjus, oli kasulik hoida Edasit otsekui puhvrina riigi- ja erahuvide vahel. 1989. aasta kulus selleks, et veenda kirjastust Perioodika, kes oli Edasi de facto omanik: isemajandamise idee ei tohi pidama jääda riigi tasandile. IME projekt, mille vahulelöömisele olin ise kaasa aidanud, oli ettevõtete juhtide peades juba hakanud võrseid ajama. Näiteks Tartu sidesõlme ülem