Sinimäe väike mereäärne linn magab maikuises kuupaistes
magusat und. Linna ei mainita reisijuhtides ja ka sinna juhatav teeviit on peaaegu ümber kukkumas. Tänavad on tühjad. Üksnes kodukakk huikab kummituslikult kuskil vana puu otsas. Ülesmäge tänaval hakkab udune õhk korraga kuidagi kummaliselt värelema, just selles kohas, kus linnaelanikele teadmata põhjusel puudub maja number kaheksa. Nähtavale ilmuvad ornamentidega sepisvärava piirjooned. Aia taga naksuvad ja ohkavad puud, põõsad ning ronitaimed, alustades kasvamist. Maa hingab kuuldavalt nagu loom, kelle tundlik nina tabab uue lõhna. Miski on Sinimäele lähenemas. Miski, mida on siia juba kaua oodatud. Pillipuhujast trolli kujutava purskkaevu kivist pasun kuriseb, köhatab, ja siis hakkab sellest vulisema vett. Maja ilmub nähtavale aeglasemalt kui aed. See nagiseb, kriiksub, õõtsub ja vetrub ning paar akent purunevad klirinal. Maja tunneb tema lähenemist kõigist teistest võimsamini. Vana torustiku roostene vesi uhub peagi vana võõrastemaja pikaks veninud une oma teed. Ohates hakkab maja moodustama endasse ruume: tube, koridore, rõdusid. Ja siis on see valmis avama elanikele oma uksed.
5