1.
peatükk
August 1905 Hampshire, Inglismaa
Leedi Atherly ei söandanud abikaasa poole vaadata. Ta ei võinud end usaldada, et üle ei reageeri. Ja mida siis küll seltskonnas arvataks? Kunagi oli ta Williamit ülimalt nägusaks pidanud. Nüüd olid nad aga juba liiga palju aastaid koos elanud ja tema pidanud liiga pikalt taluma rahulolevat helki mehe pilgus. Niisiis vaatas ta otse enda ees keerlevaid kirevates riietes tantsijaid, kroonlühtri sära, mis veikles vastu daamide ehetelt, kleitide sädelevatelt kaunistustelt, läikima löödud põrandalt. Muusikud, kes olid nii head kui neid Londonist üldse võis leida, olid alustanud Lehári pala „Kuld ja hõbe“. Leedi Atherly ise eelistas Johann Strauss nooremat, sest mäletas veel korda, kui keerles Straussi „Viini vere“ saatel ühe hästirõivastatud kavaleri käte vahel ringi. Aga samas meeldisid talle kõik valsid, isegi see uus. Lõug valutas pingutusest, kui leedi Atherly üritas hukkamõistvat ilmet alla suruda. „Ma oleksin arvanud, et oled rahul, Frances.“ Rahul? Nii Williami moodi midagi sellist öelda. Tema rõõmust võis aru saada – mees oli saanud kõik, mida soovis. Pealegi, mis on abielul õnnega pistmist? Asi oli traditsioonis, sündsuses ja ellujäämises. Ja need kõik vankusid ohtlikult ühe noore kasvatamatu Ameerika tüdruku õlul. Kuidas ta võiks sellega rahul olla? 7
C
l a r a
M
c
K
e n n a
Kõnealune tüdruk keerles mööda, seejuures piisavalt lähedalt, et naiste pilgud võinuks kohtuda, kui leedi Atherly poleks preili Kendricki pilku vältinud. Preili Kendricki elevandiluukarva pitsidega roosa satäänkleidi saba kahises mööda põrandat, kui tüdruk jälle valesammu tegi. Isegi oma äärmiselt võimeka tantsupartneri embuses (Kas leedi Atherly polnud oma poega mitte hoiatanud, et ta ameeriklannaga liiga tihti ei tantsiks?) jäi tal nõtkusest vajaka. „Eks ole armas?“ kommenteeris William. Leedi Atherly pööritas silmi ja hoidis keelt hammaste taga. Lollakas. Eks seda piigat imetlenud muidugi kõik mehed. Kuidas teisiti? Preili Kendrick oli kaunis ning jagas kõigile naeratusi ja komplimente nagu maiustusi. Tema lakkamatud küsimused jätsid meestele ka mulje, nagu teda tõesti huvitaks, mida neil öelda on. Naised olid muidugi targemad. Võta kasvõi proua Cowperthwaite ja proua Edsall, kes kohe lehvikute taga sosistama kukkusid, kui preili Kendrick möödus. Ükski heast suguvõsast daam ei huvitu hobusearetusest ega fossiilide väljakaevamisest ega kalapüügist ega sellest, kes valiti parlamenti ega mõnest muust niivõrd mehelikust ajaviitest. Ja siis valssis mööda leedi Philippa Fairbrother. Leedi Philippa oli nõtke. Nutikas. Silmipimestavalt kaunis. Ja ta ei paljastanud oma hambaid nagu hobune. Oma smaragdrohelise ja elevandiluukarva satäänkleidiga oli ta hea Inglise kasvatuse musternäide. Ja kas ta polnud mitte Lyndyt jumaldanud? Markii tütrena kehastas ta kõike, mida üks ämm võiks soovida. Kui vaid leedi Philippa oleks abiellunud Lyndyga ja mitte lord Fairbrotheriga. Morrington oleks laostumisest pääsenud, ilma et leedi Atherlyl tulnuks taluda alandust ameeriklaste tõttu. Kui vaid leedi Philippa oleks suurema kaasavara pärinud. „Sa ise nõudsid, et miss Kendrick peole tuleks, Frances. Miks sa siis mossitad, kui su tulevane minia on balli kauneim neid?“ Sest ükski hästikasvatatud daam ei naeraks tantsides ega eiraks ta ka seltskonnas viibivate emandate pahakspanevaid pilke. Mille üle sel miss Kendrickil üldse naerda on? Kindlasti ei öelnud Lyndy midagi vaimukat. Leedi Atherly poeg pole vaimutseja. 8
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
Algusest peale otsustas leedi Atherly, et teeb miss Kendricki originaalitsevale käitumisele lõpu. Aitab neist Lyndyga patseerimistest ilma saatjadaamita ja ise automobiili juhtimistest. Aitab avalikest õrnuseavaldustest, luba küsimata tallis käimistest ja ühiskondlikest kohustustest šlikerdamistest. Ent leedi Atherly pingutustele vaatamata käitus miss Kendrick ikka veel impulsiivselt, lasi end tunnetel kaasa kiskuda ja mis kõige hullem – esitas järjekindlalt kohatuid küsimusi. Leedi Atherly oli teinud vea, kui nõudis, et miss Kendrick ja tema talumatud sugulased Morrington Hallist välja koliksid. Kui aga miss Kendrick asus elama Pilley mõisa, ei saanud leedi Atherly tal enam silma peal hoida. Tülinaks oli seegi, kellega plika läbi käis. Leedi Atherly oli juba eos surmanud sündsusetu sõbrustamise hõbesepa tütrega. Aga veel täna õhtul oli leedi Atherly kuulnud alusetut kõlakat, et miss Kendrick on sina peal küla vana erakuga, kes on lisaks kõigele ussipüüdja! Kas see tüdruk ei löö millegi ees risti ette, et aga Atherlytele häbi teha? „Meeldiv õhtu, kas pole?“ sõnas ühe väikemaaomaniku täidlane naine, kes oli talle külje alla pugenud. Naise purpurpunane siidkleit oli kriiskavas ebakõlas tema punaste juustega ja enda parfümeerimiseks oli ta end vulgaarselt roosiveega üle valanud. Leedi Atherly oli ta aastaid tagasi ühele aiapeole kutsunud ja see naine eeldas, et võib sestpeale teda igal seltskondlikul koosviibimisel familiaarselt kõnetada. Leedi Atherly teadvustas tema kohalolekut vähima võimaliku peanoogutusega. Naine lasi lehvikul kokku vajuda ja osutas sellega üle saali. „Heldeke. Mis teie lapsel küll arus on?“ Leedi Atherly, kes teadis, et ta tütar Alice läks õhtusöögile, otsis pilguga tantsupõrandalt Lyndyt. Saali tagaotsas olid tantsijaid kobarasse kogunenud, nende seas Lyndy ja miss Kendrick. Üks lakei, ilme ebaiseloomulikult murelik, ütles neile midagi ja osutas ukse poole. Enne kui teener jõudis lause lõpetada, korjas miss Kendrick oma kleidi slepi käte vahele ja tormas temast mööda, et saalist kaduda. Lyndy tõttas talle järele. Leedi Atherlyst vallandus pikk vaikne ohe. Mis siis nüüd? 9
C
l a r a
M
c
K
e n n a
Kogu enesevalitsusega, mille leedi Atherly suutis esile manada, pigistas ta huuled kokku, toetas sõrmeotsad kergelt tiaara külmadele briljantidele ja ütles: „Vabandage mind.“ Tegelikult oleks ta tahtnud oma abikaasale karjuda: „Kas näed, mida sa suguvõsale teinud oled, William? Kas näed, mida ma pean taluma?“ Aga seda ta ei teinud. Ta tüüris sihikindlalt läbi pungil täis ballisaali, olles otsusele jõudnud. See peab lõppema. Tom Heppenstall keeras kraani liiga hilja kinni. Vahumüts mullitas üle serva ja vaht libises mööda klaasikülge alla. Mees vangutas vastikust tundes pead, kui haaras käteräti järele, mis tal õlal rippus. Klaasi kuivaks pühkinud, asetas ta õllepindi baariletile ja noppis selle kõrvalt kahepennise, peaaegu vaatamata, kes oli porteri tellinud. Ta vaatas hoopis üle punetavate nägude mere avaneva ukse poole. Oeh, pagan küll. Ukseavas, vana kartulikott üle õla heidetud, seisis Harvey Milkham ja põrnitses teda tolmuse kulunud mütsi alt, mis mõlemal peaküljel lotendas. Kas Tom oli seda meest üldse kunagi paljapäi näinud? Ussipüüdja rasvased juuksed olid võidunudvalged ja nagu Tom teadis, siis osalt sellepärast, et Harvey oli kõigi teada vana nagu New Foresti mets ise. Mõned lõõpisid, et kord kohanud Harvey kuningas Rufust ennast, enne kui see õnnetult enneaegu otsa sai. Aga lisaks teadis Tom teda paksude hallide puhmaskulmude järgi, mis mütsi alt metsikult välja turritasid. Ime, et mees üldse midagi nägi. Aga pilk oli tal terav nagu öökullil ja nüüd piidles ta sellega rahvast täis kõrtsi. Igal teisel päeval valaks Tom Harveyle tavalise välja, enne kui vennike letinigi jõuab. Püsikundesid erak ei häirinud, sest vennike ei toppinud oma nina teiste asjadesse. Venivatel vihmastel päevadel lõbustas Tom end sellega, et torkis ussipüüdjat küsimustega: Kas Harvey leidis uue uru? Kas ta külastas lord Duddletoni, et sööta armulise isanda rääkivat linnukest ussidega, mille ta oli sellel päeval püüdnud? Kas Harvey oli kohanud toda härrat Londoni loomaaiast? Või oli ta taas kord Pilley mõisas ameeriklasi külastanud? 10
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
Milline eriskummaline paar need kaks – miss Kendrick ja ussipüüdja. Aga omamoodi oli nende sõprus ka mõistetav, olid ju mõlemad väikestviisi metsa poole. Aga sellisel õhtul nagu täna (ja hoidku Jumal selle eest) kuulutas Harvey saabumine vaid õnnetust. Mitte kõik kohalikud polnud nii külalislahked. Ja ega Harvey ise ka kaasa aidanud. Rohkem kui ühel korral oli ussipüüdja otsustanud, et Knightwood Oakis pole ruumi jalgagi maha panna, ja oma kartulikoti sisu otse põrandale tühjendanud. Kohalik köögiviljakaupmees ja keskõik-veel polnud sestsaadik oma jalga üle kõrtsiläve tõstnud. Tom pidi enne Harveyni jõudma, kui vana ussipüüdja sama trikki katsetab. Tegemata kuulmagi kellegi bitteripindi tellimust, komberdas Tom leti tagant nii kiiresti välja kui paistes pahkluu lubas ja trügis kihava rahva sekka. Kui Harvey Milkham tolle neetud kotiga uksel ei seisaks, oleks Tom viimasel ajal elavnenud äriga rahul. Sellest peale, kui eelmine vikaar maha löödi ja küla peal levisid kuulujutud, et tapja mõlgutas mõrvaplaani just Knightwood Oaki trahteris, oli Tom näinud uute kundede juurdevoolu. Peamiselt oli see ümberkaudsete külade rahvas, kellest osa rändas kohale nii kaugelt kui Ringwoodist ja Minsteadist, et mõrvariga samas pubis õlleklaasi kummutada. Õnneks polnud jutud Old Foresti piirest kaugemale levinud. Kui untsantsakad hakkaksid kokku voorima, kaasas kõiksugu häda ja viletsus, teeks Tom ehk tühjadele kõlakatele lõpu. Aga kuni linnavurlesid pole näha, siis kes on Tom, et ärile kätt ette panna? „Kuidas jalg elab, Tom?“ küsis üks heasoovlik kunde, kui kõrtsmik üritas mööda trügida. Tom vastas uratuse ja peavangutusega, kui märkas toda kasutut poisinolki, kes oli tema kirstunael ja paistes pahkluu põhjus. Poiss hoidis enda ees mustade õlleklaasidega ülekuhjatud kandikut. Kui ta katsus meestepundist mööda navigeerida, kergitas poiss kandikut. Ähvardavalt pea kohal õõtsuv klaasivirn kõlksus, aga ei kukkunud. „No-noo!“ karjus Tom. „Vaata õige ette, mida sa teed seal, poiss.“ 11
C
l a r a
M
c
K
e n n a
Eile oli poisivemmal Tomi teadmata pool klaasitäit siidrit põrandale läigatanud, kui oli väidetavalt kuulnud pubi eelmise omaniku, vana Bertie kummitust. Tom teadis, et see oli vaid tuul, mitte rohkem kui sajand tagasi smugeldamise eest vangikongis kuhtunud mehe vinguv viirastus, aga poiss jäi legendi uskuma. Lisaks jättis ta siidriloigu koristamata. Täna hommikul, kui Tom oli keldrivarusid üle vaadanud, libises ta kleepjal vedelikul ja nikastas pahkluu ära. Et Tom pole sekeldaja tüüpi, pigistas ta alla lusikatäie siirupist oopiumitinktuuri, enne kui kamandas, et poiss terve põranda ära peseks. Aga isegi temale oli selge, et päev otsa leti taga seismine jalale head ei tee. Tuikava pahkluuga Tom liipas heasoovijast mööda ukse poole. „Harvey! Harvey!“ Hõiked, mis kerkisid üle kõrtsisumina, kui sulased, poesellid, kaubavedajad ja talunikud end alkoholist õlitatud keelepaeltega päevatööst välja elasid, ei pärinenud pubi sisemusest. Mehed tõstsid pilgu oma õlleklaasidelt, kui Tom avatud uksele lähenes. Üks Morrington Halli tallipoistest kargas kaarikult maha ja tõmbas hobuse pubiesisele kiviklibuplatsile. „Oot-oot! Vii see hobune siit minema!“ karjus Tom. Sellest ei tule midagi head, kui korralik bitteri hõng hobuse higihaisuga seguneb. Aga tallipoiss, nägu punetav ja ilmselgelt ärevil, ei teinud temast välja ja krahmas ohjadest vaba käega Harveyl ettevaatamatult käsivarrest kinni. „Sa pead kaasa tulema. Otsekohe.“ Ehmunud Harvey keerutas end kannal ringi, et tallipoiss maha raputada. Kartulikott libises ta õlalt pubilävele maha. Mitu lähemal olevat meest kargasid eemale. Valu mööda jalga ülespoole sähvatamas, komberdas Tom nii kiiresti edasi kui sai. „Harvey, miss Kendrick kutsub sind,“ lisas tallipoiss. Ameerika daami mainimise peale tõmbas Harvey üle oma habemetüükas lõua ja vantsis tallipoisi järel kaariku manu. „Aga kas reilna põle mitte peol?“ päris ta vana viril hääl. „On, aga Tully sai rästikult salvata. Pead kiiremas korras kohale tulema.“ 12
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
Kaks meest kargasid kaarikule, vana ussipüüdja nõtkemalt kui Tom oleks arvanud, ja jõudsid enne küla muruplatsist mööduda, kui Tom lävepakule jõudis. Ta sirutas ettevaatlikult käe hüljatud kartulikoti poole, milles miski vingerdas. Tom krahmas koti kätte ja käänas kotisuu kämblas kindlalt kahekorra. Siis lonkas ta pikkamööda uksest välja, ületas pubiesise platsi – möödudes puust laudadest, mis näisid nii vanad, et võisid olla juured alla ajanud – ja külatanuma, kuni jõudis muruplatsile. Selle serva rajatud tiheda lillepeenrani jõudnud, asetas Tom koti maha ja astus eemale. Pikk peenike keel nilpsas välja, kui sile pruun pea kotisuust välja tungis. Ülejäänud keha, seljal tumepruun siksakmuster, vonkles järele ja kadus puhmastesse. „Põrgu päralt.“ Tom jälestas madusid. Aga kes ei jälestaks, kui Harvey Milkham välja arvata? See polnud aga vaid ussisugu, mida ta needis. Tom teenis kasumit, tõsi, aga kas ta peabki jääma seda tegema Morrington Halli õnnetuste arvelt? Stella hüppas automobiilist välja ja jõnksatas paigale. Ta pöördus, et näha, mis teda kinni peab. Ballikleit oli autoukse nurga taha takerdunud. „Uhh. Lase lahti.“ Ta sikutas seda kahe käega ja ignoreeris kärinat, kui ta roosikarva satäänkleidi saba jalapikkuselt lõhki rebenes. Uksest vabanenud, tormas ta talli poole. Ma ju ütlesin neile, et midagi sellist juhtub. Tallis oli maad võtmas pimedus. Loojuva päikese pikad oranžid kiired, mis poolavatud akendest sisse immitsesid, valgustasid vaevu teed. Miks laternaid polnud süüdatud? Stella ruttas mööda vahekäiku, mida ta oli viimase kahe kuu jooksul sadu kordi peljanud, põigeldes kõrvale ärevil ja mahaheidetud pilkudega tallipoistest, kes rivistusid vahekäigu servadesse nagu raudrüüd Morrington Hallis. Ta möödus teiste hobuste latritest. Enamik hobuseid olid rahulikud ja pistsid pea uudishimulikult latriuste kohalt välja. Tõupuhas Orson ei vaevunud aga heinte kohalt peadki tõstma. 13
C
l a r a
M
c
K
e n n a
Nende paljulubav mära Tupper aga hirnatas, kui Stella mööda läks, sest aimas halba. Kui Stella viimaks oma hobuse latrini jõudis, eristas silm vaevu tuttava kuju, mis oli õlgedega kaetud põrandal pikali. „Tully!“ Ta heitis end põlvili hobuse kõrvale ega hoolinud torkivatest õlgedest, mis läbi siidsukkade tungisid. Tully ei reageerinud. Ei tervitushirnatust, ei pea kergitamist ega isegi äratundvat pilku. Hobuse silmad jäid suletuks, kui Stella lähemale kummardus ja pea vastu hobuse saledat kaela surus. Jumal, palun tee nii, et ta kõigest magaks. Tully vasaku esijala paistes põlve ümber oli seotud puhas valge side. Väriseva käega puudutas Stella hobuse vigastamata paremat põlveõnnalt. Ta oleks peaaegu nutma puhkenud, kui tundis selget ühtlast pulssi. Aga südamelöögid olid kiiremad kui vaja. Harvey oli teda hoiatanud, et viimasel ajal oli siinkandis rohkem madusid liikvel. Ja et rästikute sigimisaeg oli täies hoos, teadis isegi Stella, et tiine rästik võib ohtlik olla. Stella oli sellest Lyndyle rääkinud, aga mees seletas, et mõisavalitseja teavitamine pole tema seisusele kohane. Siis hoiatas ta lord Atherlyt, aga too oli professor Gridley eelseisva külastusega liiga ametis, et huvi tunda. Lõpuks läks ta ise mõisavalitseja jutule. Aga kuna lord Atherly polnud korraldust andnud, kehitas see vaid õlgu ja teatas, et tal pole õigust tegutseda. Need hierarhiareeglid olid hulluksajavad. Ja ise veel ütlevad, et ameeriklased teevad rumalaid asju. Liikumine õlgedes püüdis Stella pilku. Seni oli tal silmi jätkunud vaid Tullyle. Ta kergitas pead ja tundis ära lähedal põlvitava vanamehe, kel lotendav müts peaaegu silmile vajunud. Stella haaras kergenduse ja lootusrikka meeleheitega vanamehel käest. „Harvey, palun ütle, et temaga saab kõik korda.“ „Oo jaa, reilna. Punub sul juba õige pea mööda nõmme ringi.“ Harvey patsutas Tullyt õrnalt ümarale vatsale. „Praegu magab õndsat und.“ Mees kõneles murret ja kähinal, aga Stella ei pidanudki iga sõna mõistma. Piisas lohutavast hääletoonist. Stella heitis talle käed ümber, pigistas silmad kinni ja kallistas vana 14
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
ussipüüdjat. Vanamees lõhnas niiske mulla ja magusa piibutubaka järele, nagu vanataat Luckett. Stella oli oma vanaisa armastanud. Kui teener oli talle ballil Tullyst uudiseid toonud, jäi Stellal süda seisma. Ta hoolis vaid sellest, kuidas kiiresti armastatud hobuse juurde jõuda. Keda huvitas, et isal küüti pole? Keda huvitas, kas leedi Atherly tema rutakat lahkumist pahaks paneb? Aga nüüd, talli sünges vaikuses, pingul kehas levimas kergendustunne, igatses ta sätendavat ballisaali, muusikat ja Lyndy käte vahel tantsimist. Ta oli pidu nautinud. Mõne viimase nädala jooksul oli Stella kartusega osalenud lugematutel tantsuõhtutel, kellaviieteedel, õhtusöökidel ja aiapidudel, aina naeratades, naljatades ja visti õppides. Kokkuvõttes näis igaüht, sealhulgas isa ja leedi Atherlyt üllatavat, kui võluv üks ameeriklane võib olla. Stella sellest aga eriti rõõmu ei tundnud. Kuni tänaseni. Täna õhtul, vaatamata leedi Atherly vastuseisule, oli Stella otsustanud tantsida üksnes Lyndyga (ja milliseks tantsupartneriks ta osutus!). Kõik muutus. Viimase paari kuuga oli Stella oma vikonti üsnagi kiindunud. „Khm,“ tegi teegi ta selja taga. Stella avas silmad ja kiikas üle õla. Lyndy, torukübaras ja sabakuues nägus nagu alati, seisis latriuksel, käed rinnal tihedalt risti. Ta oli isa Daimleris Stella kõrval siia sõitnud. Aga lisaks oli ukseavas ka ülemkutsar mister Gates ja Lyndy taga kobaras mitu talliabilist. Keegi oli süüdanud laternad ja vaatepilt oli kõigile näha. Kohmetunud Stella tõmbus Harveyst eemale. Ta toetus kandadele ja lükkas vallapääsenud salgu kõrva taha. Kübarat ta ei kandnud. Ilmselt unustas ta selle kiiruga peomajja. „Kas Tullyga saab kõik korda, söör?“ kokutas üks tallipoistest, silmad suured, kui ta pikema tallimehe Leonardi selja tagant kaela välja sirutas. See oli Charlie, sama poiss, kes Tully latrit küüris ja talle iga päev süüa andis. „Nägin teda ennist värisemas ja higistamas.“ „Oo jaa,“ venitas Harvey. „Korras nagu Norras. Rästikud hobust maha ei murra, aga olemise teevad viletsaks küll. See, mida sa nägid, poiss, oli mürgi toime.“ 15
C
l a r a
M
c
K
e n n a
„Aga sa määrisid teda mürgivastase salviga, eks?“ tahtis Stella teada. Kas see oli tõesti alles mõne nädala eest, kui Stella, kes oli isegi tallimehe teadmata Tullyga kahekesi ratsutama hiilinud, sattus selle veidra karuse vanamehe peale, kes kandis mütsilodu, põlveni ulatuvaid saapaid ja lõhestatud otsaga ussikeppi. Stella oli Tully juhtinud kitsa oja juurde, mis Whitley metsast läbi voolab. Mr Harvey Milkham ehk ussipüüdja, nagu kohalikud teda kutsusid, oli teisel pool oja ja suskas kepi sammaldunud kivihunniku alla. Stella jäi vaatama, mida mees teeb. Ilmselt märkas too nende sealviibimist – Tully polnud kunagi kuigi tasane jooja olnud –, aga ei liigutanud oimugi. Hetke-paari pärast tõmbas Harvey kepiotsaga välja pika vingerdava mao ja mässis selle endale kaela ümber. Sama kordas ta veel, kuni ta õlgade ümber rippus kolm rästikut. Viimaks teiselt kaldalt Stella ja Tully poole vaadanud, keris ta ussid kaela ümbert lahti, võttis maast koti ja kukutas need sinna. „Te olete vist see Ameerika reilna, kes Pilley mõisas elutseb?“ küsis mees. „Jah, ma olen Stella Kendrick.“ „Meeldiv tutvuda, piiga.“ Siis oli ta kärmelt üle oja kalpsanud, kämbla tolmuse kuue vastu pühkinud ja käe ette sirutanud. „Tere tulemast New Forestisse.“ Kõhklemata surus Stella pakutud kätt, tänulikuna südamliku ja ausa vastuvõtu eest. Mehe käsi oli kare ja pahklik justkui puukoor, aga nagu kõik muugi selle tema kõrval põlvitava mehe juures, siis ka ootamatult tugev ja lohutav. „Jah, piiga,“ kinnitas Harvey. „Alati peab natike vastumürki ühes olema.“ Ta tõusis püsti ja rapsis kulunud rõivailt õlgi. Stella tegi sama, märgates alles nüüd, et kleit on rikutud ja jalg põlveni nähtaval. Mr Gates pööras kähku pead ja üritas jõllitavaid talliabilisi edutult eemale udida. Keegi ei nihkunud paigast. Pärast nende esmakohtumist oli Stella hakanud Harveyt ise üles otsima ja käis tal ükskord isegi külas. Tookord jõid nad 16
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
plekk-kruusidest tilgakese viskiga teed („Tervise perast,“ nagu Harvey ütles). Stella oli nautinud olemist mahajäetud söepõletajaonnis, mis oli ehitatud haost ja okstest ning kaetud mätastega, kuulates mitte järjekordset vestlust ilmast, vaid nikastustest, sinikatest ja rästikuhammustustest, mida Harvey oli mürgivastase salviga ravinud. Selle asemel, et olla kui tulevane Inglise vikontess mõnel väljanäitusel, sattus ta „Robinson Crusoe“ tegelaseks. Milline virgutav vaheldus. Ainuüksi selle mälestuse eest oleks Stella tahtnud meest veel kord emmata. Selle asemel vaatas ta Tullyt, kes puhkas mugavalt paksudel õlgedel, ja sikutas rebenenud seelikusaba koomale. „Kui palju ma teile võlgnen?“ küsis Lyndy, kes astus latrisse, vältides hoolikalt Stella pilku. Kas ta oli vihane või püüdis kõigest väest naeru tagasi hoida? Stella ei osanud ikka veel Lyndy ilmeid õigesti tõlgendada. „Kahepennise pindi õlle jaoks võtaks tänuga vastu küll, armuline ärra.“ „Mu isa maksab kaugelt rohkem kui kahepennise, Harvey,“ lubas Stella. „Sa päästsid täna kalli hobuse. Kuidas seda hindamatut tegu üldse hüvitada?“ „Põle midagist, reilna. Tubli tugev mära nägi ise suurema vaeva.“ Harvey naeratas, kui mütsilodu peast võttis ja Tully pea ümber undavale kärbsele äigas. Tal oli kaks esihammast puudu. „Nii kergesti sa ei pääse,“ manitses Stella. „Pane tähele, Harvey Milkham, ma leian veel viisi, kuidas sulle lahkuse eest tasuda, meeldib see sulle või mitte.“ „Põle kahtlustki, reilna, üldsegi põle kahtlust, et sina teed nii nagu süda kutsub.“ Ta noogutas põgusalt Stellale ja siis Lyndyle, enne kui mütsi tagasi pähe tõmbas. „Õnnesoovid, milord, tulevaste pulmade puhul.“ Kui ta ukseava ummistavate talliabiliste vahelt läbi trügis, osutas ta pöidlaga Stellale. „Ja edu sellega.“ Lyndy itsitas ja noppis Stella juustest õlekõrre. „Olge te tänatud, tubli mees,“ vastas Lyndy sõbralikult. „Edu kulub marjaks ära.“
2.
peatükk
„Olge te neetud, Fairbrother!“ Lord Fairbrother vaid muheles, kui sigareti huultele tõstis. Ega see ühismaarentnik ometi arvanud, et pääseb maksmata minema? Kui arvas, oli see vennike küll paras tolvan. „Mida te siis arvasite? Ma panen oma pea pakule, kui teile selle teene teen.“ Kõnelemata sellest, et pidi kohtumise tõttu ballilt varem lahkuma ja naise järelevalveta jätma. Tühjade kätega Fairbrother siit ei lahku. „Või olete ehk ümber mõelnud?“ „Ei,“ pobises talumees ja tõi lagedale pundi kokkuvolditud kümnenaelaseid rahatähti. Mees kiikas enda ümber ringi, justkui võiks keegi nii hilisel kellaajal veel liikvel olla, enne kui raha üle andis. Fairbrother nipsas pöidlaga rahatähti lugeda: üks, kaks, kolm, neli ... Talupoeg kortsutas kulmu, aga Fairbrother ei teinud sellest välja. Ta ei võinud seda meest usaldada. Kes võikski? Kuus, seitse, kaheksa. „Ja teie teete, nagu me kokku leppisime?“ limpsas talunik huuli. Fairbrother libistas rahapataka rinnataskusse. „Me oleme siin lõpetanud.“ Talunik kõhkles ja pobises endamisi midagi arusaamatut, enne kui jõe kaldalt eemaldus. Fairbrother hingas sügavalt sisse, jälgides vennikese kuju heitmas üha pikemaid varje, kui ta taamal vargsi üle avara nõmme hiilis. Aromaatne suitsupahvak rullus Fairbrotheri silme ette, kui ta nina kaudu aeglaselt välja hingas. Türgi tubaka maitse meenutas 18
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
talle sõjatüdimust. Need viimatised jõeäärsed kohtumised olid aga lõbustavad. Plärts! Fairbrotheri pea nõksatas heli suunas. Ta pilk puuris varje. Mis see oli? Vahest putukajahil iherus? Või murdunud oks? Või oli nende valitud kohtumispaik paljastatud? Ühelgi õhtul, kui Fairbrother oli siin seisnud, polnud ta kedagi märganud. Kedagi peale meeste, kellega pidi kohtuma. Fairbrotherit üllatas ikka veel, kui palju põhimõttelagedaid tegelasi New Forestisse jagus. Ja muidugi oli ta aeg-ajalt silmanud ussipüüdjat, kes õhtusöögiks forelli õngitses. Aga seda vanameest teadupärast teiste tulemised ja minemised ei huvita. Fairbrother pidas hinge kinni ja kuulatas. Kõik oli jälle rahulik, kui välja arvata tuule sahin puulehtedes ja karjakellade kauge kõla. Ta vaatas tagasi üle nõmme. Too kartlik vennike, kellega ta täna oli kohtunud, oli veel vaid vari silmapiiril. Kedagi teist polnud näha. Ohtu polnud. Fairbrother võttis silindri peast ja toetas end kõrval kõrguva tammepuu krobelise koore vastu, puu jämedad juured sirutumas üle kaldaserva otse virvendavasse vette. Üle öötaeva kõlas öösorri pikk põrin. Ta ootab veidi veel. Oma pikkade koibade ja kärme kõnniga, mida ta eelistaski, jõuaks ta talumehele kiiresti järele. See ei kõlbaks kuhugi. Ta tõmbas lampassidega pükste taskust uuri, mille kuldselt reljeefkaunistustega pinnalt küütles laiguti ere kuuvalgus. Ta klõpsas kella lahti. Veidi on veel aega, enne kui keegi ta puudumist märkab. Kui Philippa üldse märkab. Lord Lyndhursti ja tema ameeriklannast kihlatu äkilisest lahkumisest piisas tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, et minema lipsata. Ta klõpsas jälle uuri kinni, surus selle tagasi taskusse ja tõmbas sigaretist järgmise pika mahvi. Talle oli alati meeldinud pimedas pisut värsket õhku hingata. Eriti nii tulusal õhtul nagu see. Siis patsutas ta sabakuue taskut. See polnud nii punnis, kui talle oleks meeldinud. Vahest peaks järgmine kord rohkem küsima. Üle nõmme kajas poni norsatus, kui Fairbrother jälle välja hingas. Tema teada oli järgmine kord tulemas. 19
C
l a r a
M
c
K
e n n a
***
Harvey nihkus ettevaatlikult ümber porimülka, et mitte märjaks saada, ja seisatas siis veidi vaarudes. Ta kergitas paksust klaasist pudelit, kuigi see peos raske oli, ja võttis järgmise pika sõõmu, nii et vedelik suunurgast alla nirises. Pudelisuu kämblasse pigistanud, äigas ta särgivarrukaga üle suu ja hakkas edasi astuma. Ta oli rampväsinud. Ainuüksi mure roiutas rammu. Kuidas oleks ta reilnale otsa vaadanud, kui tolle obene oleks tõelisse ohtu sattunud? Lõpuks läks aga päev asja ette. Ja millise tänuga! Ta riietelt õhkas veel nüüdki piiga metsahõngulist parfüümi. Kas ta üldse mäletab, millal mõni piiga teda viimati kaelustas? Rääkimata veel tüdruku isalt tänutäheks saadud märjukesest, palju ta aga tarida jaksab, pudelites Ameerika tõuaretaja sõnul „parim burboon ilma peal“. Harvey polnud varem burbooni mekkinud, aga see maitses koledal kombel nagu viski, ja viskit ta armastas. Harvey võttis järgmise lonksu. Jah, see talle passis. Aga ta oli liiale läinud. Harveyle tundus, et eelmise sõõmu ajal näis pudel tulipunaselt hõõguvat. Burboon on ju pruun, mitte punane. Suitsune järelmaitse, mida ta varem polnud märganud, püsis suus veel kaua pärast seda, kui tulivesi kurgust alla läks. Harvey kukutas peaaegu tühja pudeli maha ja hõõrus rusikatega silmi. Pilk oli hägune, aga punane kuma, mida ta läbi pudeli oli näinud, ei kadunud. Ta vidutas silmi punase valguse poole, katsudes asjast oma segase aruga sotti saada. Rahulik tasane öötaevas hõõgus. See nägi välja, nagu peetaks viienda novembri lõketepidu sellel aastal mõni kuu varem. Aga siinkandis polnud ühtegi elumaja ega häärberit ega ränduri laagriplatsi, ainult ta enda ... Harvey komistas oma jalge otsa, kui lõõma poole jooksis. Leegid kargasid oma viieteist-kahekümne jala kõrgusele. Ta tormas edasi, aga kõrvetav kuumus oli nagu nähtamatu sein, mis tal läheneda ei lubanud. „EI!“ möirgas ta, kodu neelava tulekahju vihin ja praksumine karjeid hetkega summutamas. „EI!“ Kes seda teeks? Kes? Miks? 20
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
Harvey keerutas end paigal ringi, püüdes kurikaelu märgata. Tule möllates kasvas valgussõõr mitmeid jarde igas suunas. Ega nad kaugele võinud jõuda. Aga kui ta seal ringi koperdas, komistas ta kivide taha, mis olid varem sillutanud teed hütini, ja kukkus. Üks avamata pudel, mille ta oli kuuetaskusse pistnud, purunes ta raskuse all. Burbooni ja klaasikildudega kaetud Harvey ronis leekidele nii lähedale kui sai, kükitas kandadele ja jälgis, kuidas kõik, mis tal siin ilmas hinge taga oli – peale koti õlal ja riiete seljas –, maha põles. Ta veel näitab sellele, kes selle asja taga on. Norsatus ta selja taga virgutas ta kättemaksumõtetest. Harvey vaatas üle õla leekidest jäetud varjudesse. Poni pärani silmad, millel peegeldus tuli, vaatasid teda kartlikult pimeduse varjust. Ja siis ta taipas. „Fairbrother,“ sosistas Harvey, nimi nagu needus ta keelel.
3.
peatükk
Stella vaatas kõrgetest Prantsuse akendest Pilley mõisa ümbritsevasse lopsakasse rangelt kujundatud aeda – tihedad pöetud pukspuuhekid palistamas sirgeid kruusatatud jalgteid; kolmnurksed roosade roosidega lillepeenrad; hallist liivakivist tahutud pikk kandiline bassein, millel küütles hommikune päike – ja näkitses pannkooki. Miks nad ei võiks vahelduseks õues einestada? „Keegi teie jutule, mister Kendrick,“ teatas ülemteener Tims. „Mul ükskõik, olgu see või Vene tsaar,“ kostis isa vastuseks, suu pošeeritud muna täis. Hommikuleht oli ta ette lauale laotatud. Keegi ei sega Stella isa hommikusöögi ja uudiste lugemise ajal. „Tulgu hiljem tagasi.“ Mõtlematagi oodata, marssis poisiliku figuuri ja reisikostüümiga naisterahvas, juuksed sama värvi kui rebased, kes Stella kodufarmis kanakuuti ründasid, otse hommikusöögituppa sisse. Stellast väljagi tegemata sirutas naine käe tema isa poole, mispeale too silmi kissitas ja kulmu kortsutas. „Mida te tahate?“ „Miss Jane Cosslett teie teenistuses, mister Kendrick. Ma olen Daily Mailist. Sõitsin Londonist kohale, et teie tütre pulmi kajastada.“ „Pulmadeni on ju nädalaid aega,“ ühmas teine. „Sellepärast ma praegu siin olengi. Ei tahaks, et keegi teine ette jõuaks.“ 22
20.
peatükk
Teenrid pidasid teepausi, kui Stella Lyndhurstist tagasi jõudis. Lihtsaid valgest portselanist taldrikuid nende ees määrisid tõenäoliselt puuviljaskoonide pudemed. Stellal hakkas suu vett jooksma, kui tundis õhus missis Downie küpsetiste lõhna ja lootis, et temalegi on üks kakuke alles jäetud. Kui just isa neid kõiki nahka ei ole pistnud. Kõik tõusid, kui ta kööki astus, aga ta utsitas nad tagasi istmetele. Kuigi naised istusid, jäi ust avama tulnud Tims püsti. Stellal oli heameel näha, et ta tassist tõuseb auru. Vähemalt ei pea nad tema pärast külma teed lürpima. „Palun väga vabandust, et segan, aga me pidime uuesti kokku saama, et kihluspeo õhtusöögiks viimased korraldused teha.“ „Jaa, nii see jutt jäi, kullake,“ ütles majapidajanna. „Kas praegu sobiks? Muidugi pärast seda, kui te olete lõpetanud.“ „Me hakkasimegi just lõpetama, miss Stella,“ sõnas Ethel ja sirutas käe missis Robertsoni tühja tassi järele. Kuna neil köögitüdruk puudus ja päevateenijanna sõi kodus, langesid mõned kohustused Etheli kaela. Aga ta kinnitas Stellale, et see teda ei häiri. Pealegi oli ta koduabiline juba ammu enne Stella kammerneitsiks saamist. Tims kortsutas kulmu, kui Ethel proua Downie tassi kätte võttis, aga ei öelnud midagi. „Kas tahate, et tuleme võõrastetuppa?“ küsis proua Robertson. „Võime seda siin ka teha, kui te vastu pole.“ Majapidajanna ja kokk vahetasid vargsi pilke. Stella oli liigagi tuttav vaikiva 163
C
l a r a
M
c
K
e n n a
sõnumivahetusega nende vahel, keda tema „Ameerika kombed“ šokeerisid. Õnneks ei juhtunud seda enam sama tihti kui varem. „Kas preilil poleks mujal mugavam, vahest raamatukogus?“ pakkus proua Robertson välja. Kui nad vaid siis tema üle vähem kohut mõistaksid, kui ta avaldaks, et eelistab köögi soojust ja mugavust võõrastetoale, kus istub ta kritiseeriv isa ja kus preili Cosslett, kes polnud päevade kaupa isa kõrvalt lahkunud, võib iga hetk tulla ja ta nurka suruda. Aga ta oli õppinud, et familiaarne kõnepruuk teenijatega, isegi kui need on valmis talle mööndusi tegema, oli palju suurem fopaa kui köögilaua ääres menüü koostamine. „Ei, siin sobib.“ „Sel juhul vabandage mind, preili, mul on teisi kohustusi,“ sõnas Tims. „Muidugi,“ ütles Stella, kui Ethel ülemteenri pooltäis tassi kätte haaras. Ülemteenri tee oli ikkagi maha jahtunud. „Ja aitäh, et lubasite mul pausi ajal sisse tungida.“ Ülemteener noogutas kangelt ja lahkus. „Ta pole minuga vist veel päris ära harjunud, ega ju?“ küsis Stella ja istus laua äärde, kuni proua Robertson läks õhtusöögi üksikasju sisaldava klade järele. Ethel ja proua Downie vahetasid pilke, kui kokk Stella ette teetassi ja skooni asetas, aga kumbki ei tahtnud seda kinnitada, mida Stella niigi teadis. Mitte kõigile ei meeldinud ameeriklasi teenindada. Stella murdis skoonist tüki ja pistis suhu. Paksu koore ja sidrunikreemiga määrituna oli see täpselt nii maitsev kui ta lootiski. „Kas sul pole mitte triikimist, Ethel?“ märkis proua Robertson, kui tagasi jõudis. Ethel hüppas püsti, palus end vabandada ja lahkus. „Ta üritab küll, see tüdruk. Vajab lihtsalt meeldetuletust.“ Seda oli Stellal rõõm kuulda. Ta oli muretsenud, et teised teenijad ei võta Ethelit kui kammerneitsit omaks, sest selleks sai ta Stella soovil ja mitte väljaõppe põhjal. Aga missis Robertson oli tüdruku oma tiiva alla võtnud ja Stella nägi Ethelis kasvamas enesekindlust ja vilumust, kui nad Pilley mõisa kolisid. Loodetavasti 164
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
piisab sellest tema ametishoidmiseks, kui Stella pärast pulmi Morrington Halli naaseb. „Nii, kas alustame menüüdest?“ pakkus majapidajanna välja, mispeale kokk noogutas. Kolm naist arutasid kõiki eelseisva pidusöögi detaile: millist kala pakkuda, kas serveerida magusat želeekallerdist või puuviljajääd, millistest lilledest lauabukett teha, et see kohakatete ja söögisaali sisustusega sobiks, ning kas laenata Morrington Halli portselani või ajada läbi lihtsama serviisiga siinsetest kappidest. Nimekiri oli lõputu. Ja kui Stella arvas, et need kaks kogenumat naist on uustulnuka suhtes leplikud, siis ta eksis. Proua Robertson ja proua Downie polnud oma nõudmistes Stella suhtes järeleandlikumad kui leedi Atherly ja leedi Philippa. Samuti polnud nad sellepärast veel vähem iseteadlikud, et nad teenijad olid, ja vaidlesid igas asjas Stellale vastu. Kui nad istumisplaanini jõudsid, tõstis Stella alistunult käed püsti – ta vajas pausi. Ta oli nii väsinud. „Ma tean, et teen teile tüli, missis Downie, aga kas tohiksin tassi kohvi paluda?“ „Muidugi, preili.“ Kui kokk asetas tassi auravat tumedat vedelikku Stella ette, mässis too käed ümber tassi ja hingas sisse tummist aroomi. Siis tõmbas ta istumisplaani lähemale. Lord Fairbrotheri ja leedi Philippa nimed olid maha tõmmatud ning miss Cossletti ja professor Gridley omadega asendatud. „Mister Kendrick palus seda muudatust ... asjaolude tõttu,“ selgitas proua Robertson ja osutas parandusele. „Kui te nõus olete, siis ongi valmis.“ Stella noogutas, teades, et isa saab nagunii oma tahtmise, ning võttis lonksu kohvi, nautides selle levitatud magusat kuumust. Proua Downiel oli meeles, et talle meeldib suhkruga kohv. Selline tähelepanelikkus turgutas Stellat samavõrd kui kohv ise. „Kas teie arust on õige nii ruttu pärast lord Fairbrotheri surma külalisi võõrustada?“ küsis ta. Kokk, kes segas pliidil midagi kartuli- ja koorelõhnalist, ning majapidajanna, kes kohaplaani klade vahele pani, vahetasid taas pilke. 165
C
l a r a
M
c
K
e n n a
„Palun,“ lisas Stella, „ma soovin teie ausat arvamust kuulda.“ Stella teadis, et see pole inglastel kombeks, aga ta pidi seda kellegagi arutama ja leedi Atherly arvamus teda ei huvitanud. „Noh ...” tegi proua Downie suu lahti ja maitses siis suppi, mida keetis, „kui te just ausat arvamust küsite ...” Proua Robertson kergitas hoiatavalt kulmu, aga kokk kehitas õlgu ja jätkas segamist. „Teil ei maksa sellega pead vaevata, preili. Vaevalt keegi lord Fairbrotherit taga nutab.“ Sellist avaldust Stella ei oodanud. „Aga leedi Philippa? Kas te ei arva, et ta oma abikaasat leinab?“ Proua Robertson hammustas huulde, kui kladet vastu lauda kopsis, et selle vahele pistetud paberilehtede servi õgvendada. Majapidajannal ei tarvitsenud öelda, et ei arva. Aga miks? Kas talle oli teada, et leedi Philippa oli Lyndyle silma peale pannud? Ei. Stella ei võinud ette kujutada, et leedi Atherly plaan nii suure kella küljes on. Vähemalt mitte veel. Stella vaatas koka poole; proua Downie pühkis oma laitmatult põllelt olematuid kübemeid. Kumbki naine ei vastanud ta pilgule. „Kas lord Fairbrother oli siis nii kohutav?“ Stella oli olnud temaga vaid paar kuud tuttav. Mees jättis ülbe ja egoistliku inimese mulje, üsnagi nagu Lyndy pärast Stella saabumist. Aga lord Fairbrother oli alati viisakas ja näis lausa hindavat Stella arvamust tema hobuse- ja ponikarja kohta. Tundus, et ta oli nõudlik abikaasa, aga mitte julm. Vähemalt mitte Stella juuresolekul. „Teil pole aimugi, preili,“ teatas kokk. „Kuulge, missis Downie,“ sekkus majapidajanna. „Miss Kendrick ei peagi ühe surnud mehe vigu teadma.“ „Jah, pean küll.“ Kui lord Fairbrotheri isikus oli midagi, mis tõenäoliselt tema mõrva põhjustas, tahtis ta sellest teada. Proua Downie kehitas majapidajanna poole õlgu ja osutas Stellale, justkui öeldes, et mida tema teha saab, kui tüdruk aru pärib. Proua Robertson vangutas pead ja tõstis silmad paluvalt taeva poole. Kokk, kes pidas proua Robertsoni vaikimist loaks edasi rääkida, keeras gaasi kinni ja tõmbas laua alt tooli välja. 166
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
Pärast laia taguotsa toolile toetamist ja käte põlle sisse pühkimist toetus ta üle kaunistusteta ja korralikult kulunud tammelaua lähemale. „Mulle on räägitud,“ ütles ta, varjates sõnu suu pealt lugejate eest käega, „et lord Fairbrother võttis altkäemaksu, tähendab Metsakohtu liikmena.“ Siis nõjatus ta tooli seljatoele, pani käed üle priske rinna risti ja noogutas rahulolevalt. „Ja kust te seda kuulsite, missis Downie?“ küsis proua Robertson skeptiliselt. „George Parley ülemtallimees on köögiviljamüüja kulleri Willie vend. Tema on lahtise suuga, pajatab alati kuulujutte edasi, kui kaupa majja toob.“ Ta tasandas kergelt häält ja nõjatus taas lähemale. „Willie teadis rääkida, et George Parley on juba aastaid tarasid edasi nihutanud ja keegi pole märganud.“ „Aga see ei tähenda, et George Parley maksis lord Fairbrotherile silma kinnipigistamise eest raha, ega?“ arvas Stella, kuigi oli sarnaseid süüdistusi kuulnud. „Kas siis ei tähenda?“ Kokk tõusis püsti, silus põllekortse ja sirutas end, et teisel seinal rippuvate pottide seast üks vaskkastrul võtta. „Willie vend ütles, et keegi pole neid tarasid sestpeale kontrollinud, kui teate-küll-kes kohtunikuks sai.“ „Pean missis Downiega nõustuma,“ pistis proua Robertson vahele. „Minagi olen samasuguseid asju kuulnud – et maaomanikud maksavad lord Fairbrotherile pistist pisikeste teenete eest nagu lisatäkkude karjatamine, seadusega lubatust rohkemate puude langetamine ja muu sellesarnane – ja usaldusväärsematest allikatest kui köögiviljakaupmehe poisilt.“ Proua Downie, kes võikangi potti tükeldas, vaid norsatas manitsuse peale. „Siis ei taha te vist kuulda, mida Willie mulle alles eile ütles, ega ju?“ „Mis oleks ...?“ ohkas proua Robertson. „Et ta vend, too tallimees, nägi George Parley vestitaskus rahast pungil ümbrikku, kui ta hobuse talli viis. Kui isand tagasi jõudis, oli ümbrik läinud.“ „Kas politsei ka teab?“ küsis Stella. 167
C
l a r a
M
c
K
e n n a
„Aga kes neile ütleks?“ küsis proua Downie vastu, tükeldas mõne sibula ja kukutas need potti. Imeline lõhn. „Ja kas nad ka kuulaksid, kui ütleksime?“ „Aga kui George Parley ja teised maaomanikud lord Fairbrotheri eestkostest kasu said, isegi kui pidid selle eest raha välja käima, siis kas nemad ei jää teda taga nutma?“ päris Stella. „Ei.“ „Aga miks mitte? Ilma temata pole neil ju enam kelleltki teeneid nuruda.“ „Sest ta pressis neilt raha välja, vaat miks.“ „Noo, missis Downie!“ hüüatas proua Robertson. „Kes sellist asja julges öelda?“ „Missis Tooker, Outwick House’i kokk.“ Proua Robertson mühatas. „Kui hämmastav, tõepoolest. Kogu mu aastate jooksul pole ma ilmaski sellisest ebalojaalsusest kuulnud.“ Kokk kehitas õlgu. Stella, kes polnud küll solvatud nagu majapidajanna, oli hämmingus. Teenijarahvas lobiseb omavahel vältimatult, aga tööandjate saladuste jagamine on murettekitav, eriti kui ta võib ka ise samasuguse keelepeksu teemaks olla. Stella imestas, kas Lyndy või isegi leedi Atherly midagi sellist kahtlustaks. „Kellelt ta raha välja pressis?“ küsis Stella edasi. Kokk jätkas segamist. „Seda proua Tooker ei öelnud, aga midagi sellist võis sellest mehest uskuda küll, arvestades, kui armukade ta leedi Philippa peale oli ja kui tuliselt ja avalikult nad tülitsesid. Oleks ju rumal seda mitte uskuda.“ Armukade? Tulised tülid? Arvatavasti sellepärast, et leedi Philippa eelistas teiste meeste tähelepanu? Kindlasti nautis ta Cecil Barlow’ imetlust. Ja ootas seda kahtlemata ka Lyndylt. „Mille üle nad tülitsesid?“ „Mille üle nad ei tülitsenud?“ küsis kokk ümber pööramata vastu. „Temalt võis iga hetk vihapurset oodata.“ Ta matkis kõrvakiilu, määrides end jahuga, mida oli just potti lisanud. „Mida? Ei!“ Stella ei suutnud seda uskuda. Ta oli terve elu isa raevu hirmus elanud. Lord Fairbrother ei näinud olevat selliseks 168
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
vägivallaks suuteline. Kas teenijad võisid millestki valesti aru saada? Selles Stella kahtles. „Jah, ma olen ka midagi selletaolist kuulnud,“ tunnistas proua Robertson. „Aga sellistest asjadest ei sobi jutte levitada.“ Kui kohutav! Nüüd mõistis Stella, miks leedi Philippa Lyndyt ihaldas. Lyndy oli samavõrd leebe kui lord Fairbrother jõhker. Aga see ei tähenda, et Stella oleks leedi Atherlyle andestanud või kavatsenud lasta leedi Philippal oma plaanidesse sekkuda. Stella kavatses Lyndyga abielluda. Leedi Philippa peab endale teise mehe leidma. See soovimatu mõte häiris teda, aga enne kui ta jõudis asja lähemalt vaagida, kopsis kokk lusikaga potikaant ja lisas: „Pole siis ime, et ta armukese võttis.“ Stella polnud arvanud, et proua Downie veel millegi šokeerivaga lagedale tuleb, aga tuli. Kuidas kokk seda kõike teadis? „Kas seda rääkis teile ka proua Tooker?“ küsis proua Robertson ja väljendas Stella uskmatust. „Ei, seda rääkis Nelly. Kas ma mainisin, et Nelly on mu sugulane?“ „Kes?“ suutis Stella vaid kohmata. „Nelly on Outwick House’i toatüdruk,“ selgitas proua Robertson Stellale, enne kui koka küsitlemist jätkas: „Ja mida siis väike Nelly rääkis kah?“ „Kindlalt ta ei öelnud, aga kui iga päev kellegi tuba koristad ja voodit teed, saad igasugu asju teada. Ja ta vandus, et lord Fairbrother polnud alati kodus, kui linad tahtsid vahetamist, kui saate aru, mida ma mõtlen.“ Stella tundis kõrvalestades tuttavat tulitust, aga kattis põsed kätega, kui needki piinlikkusest õhetama lõid. Ta sai liigagi hästi aru, mida proua Downie mõista andis. Stella süda peksles mõttest, et leedi Philippa oli meesterahva oma voodisse kutsunud, et Lyndy ei soovinud väidetavalt see meesterahvas olla ja et peatselt ootab ees tema enda pulmaöö. Viha, hirm, iha ja kahtlus sõdisid ta sisemuses, kui ta rapsis, et kõri ümbert lämmatavat kraed lahti päästa. Kui palavaks siin on läinud! Range enesevalitsus proua Robertsoni näol pakkus Stellale kohest leevendust. 169
C
l a r a
M
c
K
e n n a
„Ma ei taha enam sõnagi sellist juttu kuulda, kuni mina seda maja pean,“ teatas proua Robertson. Kokk kehitas õlgu ja lisas roale pisut sooja ja pipart. „Kordan ainult seda, mida kuulsin.“ „Kas teile on veel midagi räägitud, mida ma peaksin teadma?“ Stella ei suutnud midagi oodata, eriti pärast nii häirivat paljastust, aga nüüd oli õige aeg küsida. „Ma arvan, et sellest aitab,“ otsustas majapidajanna ja tõusis laua äärest püsti. „Proua Downiel on vaja lõunat valmistada.“ Aga Stella polnud nõus. Kes oleks arvanud, et proua Downie osutub selliseks teadmisteallikaks? Stella arvas, et kokk on päevad-ööd köögis kinni, maailmast ära lõigatud ning saab ainult kirikuteel värsket õhku hingata. Kuidas ta eksis! Arvatavasti teadis see kokk ümberkaudsete elanike ja nende elu kohta rohkem kui ükski Londoni reporter. Kui proua Downie juba leedi Philippast teab, siis ehk teab ta midagi ka Harvey kohta. „Ainult üks küsimus veel, kui lubate,“ palus ta. Proua Robertson pigistas huuled kokku, aga ei võinud seda ka keelata. Innukas ootuses vaatas proua Downie Stella poole lusikatäie kartulisupi kohalt, mida ta maitses. „Kas on midagi, mida ma peaksin Harvey Milkhami kohta teadma?“ „Ussipüüdja või?“ küsis proua Robertson kohkunult. Ta võttis vööl kõliseva võtmekimbu ja soris selle läbi. „Noh, kunagi oleksin öelnud, et too mees hoiab omaette, kui just keegi ussitõrjet ei vaja. Aga nüüd ...” „Ma kuulsin, et talle meeldib madudest pungil kotte trahterisse visata, kui seal palju rahvast on,“ kõkutas proua Downie ja pühkis põlleservaga suunurka. „Jah, noh,“ jätkas proua Robertson. „Kahju öelda, kuna te olete sõbrad ja puha, aga iga kord, kui lord Fairbrotheri mõrv jutuks võetakse, on kõigil esimesena Harvey Milkhami nimi keelel.“ Stella kibrutas laupa. Seda ta kuulda ei soovinud. Raskema südamega kui kööki tulles tänas ta naisi ja tõusis. „Ärge teie muretsege, kullake.“ Stella tusatujust valesti aru saanud, kopsis majapidajanna kladet, mida rinna vastas hoidis. „Õhtusöök tuleb uhkemast uhkem.“ 170
M
õ r v
B
l a c k w a t e r
B
e n d i s
„Noh, kui tulebki, siis ainult tänu teile, prouad.“ Kaks teenijat särasid, komplimendiga rahul. Stella sundis end vastu naeratama, aga loobus kohe teesklusest, kui köögist välja sai. Keda huvitab mingi tobe õhtusöök, kui kõik peavad Harveyt mõrtsukaks?