Mortimer vereoed sisu naidis

42. Delsjö kaitseala, Ida-Göteborg Nad olid just Volvo parkinud, Vlad avas ukse ja karjus neile autos: „Te oleks pidanud teda tulistama. Miks te ei tulistanud? Ja uks, miks põrgu päralt see lukus ei olnud?“ Ta lõi ukse kinni ja kadus lähedal asuvasse metsatukka puude vahele. Teisel pool tammesid asus jooksurada, kus aeg-ajalt tervisejooksjaid liikus. Sadas uduvihma ja oli jahe, varsti oli õhtu käes. Nii Oleg kui ka Dimitri vaatasid teineteisele otsa. Nad arutasid läbi viimaste tundide segased sündmused: kuidas nad olid alguses kellassepa autosse surunud, sõitnud siis ühte kohta jõe ääres, kiirteetunneli lähedal, ja kuidas Dimitri oli siis teisele poole jõge läinud. Kuidas Vlad oli vana taskukella tolle kellassepa taskust välja võtnud ja kuidas siis üks suur laev keset jõge põlema oli hakanud. Seepeale kiire sõit õnnetuskohast eemale, läbi Ida-Göteborgi, kuskile Olskrokenisse. Ja seal, punase tule juures, kui nad olid suurest teekaitsevööndist läbi sõitnud ja ühe väljaku juurde jõudnud, täpselt siis, kui roheline tuli süttis, oli järgnev vahejuhtum aset leidnud. Kellassepp, kes oli kogu autosõidu halisenud ja väga murelik tundunud, rebis äkitselt tagumise ukse lahti ja viskus välja, ja ehkki Oleg pidurdas järsult ja Dimitri talle järele viskus, oli kellassepal ootamatult otsustavalt õnnestunud pageda teisele sõidureale, seejärel kähku üles kõnniteele, edasi turulettide vahele, ja siis oli ta – läinud! „Kuidas, kurat, saime me ta ära kaotada?“ küsis Oleg. „Ta tundus nii nõrk! Ja siis jooksis korraga nii neetult kiiresti,“ ütles Dimitri. Neil polnud muud üle jäänud kui Volvosse naasta ja edasi sõita. Neid ei jälitatud, nad olid möödunud ühest linnaosast teise järel. Vlad oli osutanud teeviidale, mis juhatas nad Delsjö kaitseala tähistavasse metsapiirkonda. 255