OLAVI ANTONS
KOMPASSIGA KLIIMAPAGULANE
Autoriõigus: Olavi Antons ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-018-6 (trükis)
ISBN 978-9916-82-019-3 (epub)
ISBN 978-9916-82-020-9 (epub)
www.petroneprint.ee
Pühendan emale ja isale.
SAATEKS
Ma ei ole kindel, kas ma oleks selle raamatu kirjutamist ette võtnudki, kui kunagi poleks lahvatanud üht üldrahvalikku ja tükati kirglikuks kiskunud diskussiooni. Süüdistada lodevuses ja mugavuses neid, kes on üldjuhul majanduslikust kitsikusest pääsemiseks pagulusse siirdunud, et seal elu nullist üles laduda? See tundus võõrsilt vaadates nii eluvõõras, koguni koomiline.
See raamat võiks anda aimu, et piimajõed ja pudrumäed ei oota isegi neid, kes on astunud veel pikema sammu kui üle Soome lahe ja päikesejanus loonud uue kodu paradiisisaarele. Vabalt võib olla, et paradiisis on putru ja piima kõige vähemgi, sest järjekord on värava taga ning selles tõukleb kogu issanda loomaaed.
Minu lugu on kohanemislugu saarel, kus reservaati pole surutud mitte põlis-, vaid uusasukad, kus eestlased peavad lätlasi peaaegu omadeks, venelased lähevad viinalt üle veinile, soomlased naeratavad võõrastele, sakslased peavad kalendrit ületähtsustatuks, hiinlased räägivad hispaania keeles, hindud
ei olegi gurud ning ainult inglased söövad jäärapäiselt sedasama mida kodumaal.
Tenerife turistina avastamiseks on „Minu“ sarjas ilmunud peaaegu sama pealkirjagi kandev suurepärane raamat Mart Normetilt. Teist samasugust „Minu Tenerifet“ ei ole mõtet kirjutada, soovitan kõigil lugeda ka Mardi teost! Kui soovite aga saada mosaiigitäie killukesi ühe kliimapagulase kohanemisest ja äri ülesehitamisest tosina aasta jooksul, siis... tere tulemast ja tulge kaasa minu Tenerifele!
Saaremaal, kevad-suvi 2019
KUHU KADUS KASS?
Aasta 2008, üks aprillikuu öö. Telefon helises. Maarika helistas viimase poole tunni jooksul kolmandat korda.
„Ega sa välja tulemas ei ole? Ma seisan ikka siin paha koha peal. Kui politsei tuleb, siis pean ära sõitma.“
„Ma ei ole Pšoltit kätte saanud.“
„Ikka veel? Kus ta on siis?“
Kui ma vaid teaks, kus ta on! „Kui politsei su ära ajab, siis sõida kuhugi, kus seista tohib! Kui ma Pšolti üles leian, siis helistan sulle ise!“ Vajutasin telefoni kinni, endal nutt kurgus.
Pšolti on kass. Paksuvõitu, punane ja karvane jõmmiolekuga kõuts, keda ma nägin viimati Tallinna lennujaamas, kui ta koos transpordipuuriga mundris ametniku kätte usaldasin.
Mulle öeldi, et sihtpunktis ehk Tenerifel tuuakse ta mulle pagasilindi juurde ära. Ärgu ma üldse muretsegu, tal ei ole lennu ajal külm ega ole tal puudu ka hapnikust, ja kõik on kontrolli all, loomade lennutamine on tavaline asi.
„Jah, pagasilindi juurde. Jah, sinna, kuhu teie kohvridki. Ärge üldse muretsege.“
Hea öelda. Tallinnast asusime lõuna ajal teele kolmekesi –mina koos kahe kassiga, aga kuna reeglid lubavad salongi kaasa