Autoriõigus: Jaan Pehk ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimet aja: Epp Petrone
Toimet aja: Triinu-Mari Sander
Kon sult ant: Kaar el Aluoja
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rd i k uju ndaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Fotopoogen: autori erakogu, k ui ei ole tä h ist atud teisiti
Trü kk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-278-4 (trü k is)
ISBN 978-9916-82-279-1 (epub)
Türi rahvaa r v maakaa rd il põh i neb 2026. aast a and metel.
www.petronepri nt.ee
Kohtumi ne Türi lillelaadaga
Kui
Kui tä htedest tõusmas on tä hendusi
Kui püüad misk it tabada
Ela me Türi kesk li nna kortermaja kolmanda l korrusel...
ntra
Sõnad õhust
Kohtumi ne Hermann Hesse vana isaga ehk ja lutuskäi k Pa ide va llimäel
Eh ita me maja
Kohtumi ne Oska r Lõv iga
Kohtumi ne Mats Tõn isson iga
Kohtumi ne, kus selgub n ii mõndagi
Need a rmsad puud
Kohtumi ne Raademetsa mä nn iga
Kohtumi ne Türi puupapivabri kuga
Ko erad
Türi Uudisleht a lustab
Sõprade udujutud
Kiisud, Jürid ja lii k lusummi kud
Kohtumi
k iri kuga
Proua Mu k i seerum ehk ü hek sa pildiga looduselaul
Kohtumi ne Jaan Li ntropiga
Kohtumi ne persoon iga, kes teab Türi kohta kõi ke
on Pa riisi moodi j
I nter v juu iseendaga
Kõr va lpil k
Lisa 1. Soov itusi Türil ja pisut eema l ri ngivaata misek s
Lisa 2. Tava li ne k imtširetsept
Lisa 3. Väi ke värsivormide ka leidoskoop
Lisa 4. Tu nn i kontroll
Lugemissoov itusi
Umbes kümme aastat tagasi kingiti mulle ettepanek kirjutada
„Minu…“ sarjas raamat kodulinnast Türist. Esimese päevaga sain valmis 2500 tähemärki, misjärel pidasingi kirjutamisega kümme aastat pausi.
Aga juhtus ime – vahepeal hakkas Türi linn saama sajaaastaseks, justkui meelde tuletades, et mina olen põlise türilasena jõudnud viiekümnenda verstapostini. Sel puhul tundus, et tuleb üks ühine pidu ära pidada.
Nii hoiadki sa praegu käes raamatut, mis oma stiilivabaduses võiks gurmeemaailma pliidil podiseda nagu üks suur juubelihõnguline ühepajatoit. Selles pajas on kohev kimp kirjeldusi, meeldivalt magusaid meenutusi, luulet,
laule ning parajal hulgal ajalooga vooderdatud sise- ja väliskaemuslikku maagiat.
Tähelepanelik lugeja võib soovi korral sooritada ka tunni-
kontrolli – kasvõi hindele 23.
Loodan, et uudishimulik raamatusõber leiab võimaluse
külastada seda voortega vooderdatud ja jõepaeltega pai-
tatud Järvamaa pärli, kus juba üle sajandi on elanud põlv-
kondi tegusaid inimesi.
Suure maailma ajaloolistes tõmbetuultes raputada saa-
nud linnakeses jätkub elu endistviisi – seni, kuni on inimesi, häid ideid, tegusid ja meie kõigi ühist maailma.
Tänan perekonda, sugulasi, sõpru ja kõiki türilasi, kellega mu elutee on ristunud ja kes on oma olemasoluga selle
raamatu sünnile kaasa aidanud. Seal, kus on kõik teised, ongi minu Türi.
Türi, kevad 2026
Midagi toimub, aga mis see on, sellest veel täpselt aru ei saa.
Ometi oskad juba rõõmustada ja kurvastada, nutta ja naerda.
Vanama, lähme sulinaid-vulinaid vaatama.
Võtan vanaema käest kinni ja me kõnnime mööda võim-
sate paplitega puiesteed mu lemmikpaiga poole. Teekond
on pikk. Pisikesele poisile on kakssada meetrit paras matk.
Jõuame kohale, oleme raudteesilla all ja vaatame kärestiku-
list jõge. See hääl on alati tuttav. Väikeste variatsioonidega.
Raudteesillaalune betoonkoda kajab jõemühinas vastu, just-
kui täidaks see rahustav, aga samas meelierutav heli kogu
ümbruse.
Hommikupäikseline köök. Talvise topeltakna välisklaasil on
puhkenud jääõied. Koer Lessi on aknaid närinud. Vanaema
ütleb, et aknateipide all on kondiliim. Lähen õue, päike on
tugev, räästad tilguvad. Astun kiviktaimlas asuva aiatiigi
õhkõrnale jääle ja kukun sumaki vette. Vanaema tõstab mind
välja ja viib tuppa kuivama. Vannitoas sooja ahju ääres kui-
vavad voodilinad. Nuuksun ja vaatan aknast välja. Kevad on
saabumas.
On lõunasöögi aeg.
„Ja mis me enne söömist ütleme?“ küsib kasvataja ilmekalt häält venitades.
„Hea kiisu!“
„Just, õige. Hea kiisu! Ja nüüd veel kord kõik koos!“
„Hea kiisu! Hea kiisu!“
Mis kiisust jutt käib, jääb mulle mõneks ajaks selgusetuks, aga küllap kuskil üks hea kiisu on ja me võime teda enne söömist rõõmsalt meelde tuletada.
Head isu!
Salme Tammemaa elab naabermajas. Salme on vana ja lebab voodis.
Ta ei räägi eriti palju ja tema näos on tark tardunud naeratus. Justkui ta teaks sinna voodisse aheldatuna meist kõigist palju rohkem. Samas majas elavad ka tema vend Jaan ja
õde Anni. Salmest nooremad vend ja õde, aga minule tunduvad juba päris vanad.
Onu Jaan on tõsise olemise, aga lõbusa jutuga mees. Tädi
Anni helge pilguga rahulik naine.
Kuigi mu oma koduaias, majaesisel heinamaal ja paksu
pillirooga jõe ääres on põnev, tahan mina ikka kuuri juurde,
kus onu Jaan midagi toimetab.
„Noh, poiss, kuidas läheb? Sina oled Jaan, mina olen Jaan.
Kaks Jaani. Hahhaaa!“
Onu Jaan sasib mu pead.
„Kaks Jaani, kaks plaani! Heheeeee!!“
Naeratan ja olen tähelepanust meelitatud. Kindlasti oleks tal ka midagi tähtsamat teha kui minuga lobajuttu ajada.
„Haa! Aga kuula seda. Vaatan kaugelt, deltaplaan – lähen ligi, hoopis Jaan! Hohhoooo!“
Naabermaja uksed on minu jaoks lahti. Vanaema küll
vahel noomib, et ma seal liiga palju ei käiks, aga otseselt ei keela ka.
Kord kuulen, kuidas tädi Salme hõiskab: „Jaan tuleb alati
nagu päike!“
Mõtlen, et küll ikka on südamlik perekond. Tädi Salme hüüab onu Jaani päikeseks. Olen tädi Salmega peaaegu nõus.
Hiljem saan aru, et ta pidas silmas hoopis mind.
Tädi Anni ei tee kunagi kurja nägu. Ükskord läheb ta küll näost tõsiseks, kui me kogemata sõber Lauriga tema maasikavõrgud auklikuks põletame. Võrkude servanarmad on kutsuvalt püsti nagu küünlatahid. Need on laotatud jõe äärde ja meil on tikud. Õigemini mul on, sest Lauri on minust kolm
aastat noorem. Ma ei tea, et need võrgud kellegi omad oleksid. Me leidsime need oma jõeäärsest salapaigast.
Maikuu. 1982. Türi kultuurimaja. Eelkooliealiste laste laulu-
võistlus „Türi laululind“. Maja on rahvast täis. Istun ühes
teiste laululastega esimeses reas. Käime kordamööda kõrgel
lava peal laulmas. Minu kord. Ansambel alustab sissejuha-
tusega. Lähenen mikrofonile ja laulan:
ma väike korstnapühkija, ma korstnaid puhastan
oi rallalaaa-tiralallaa, ma korstnaid puhastan
oi rallallaa-tirallallaa, ma korstnaid puhastan
Vahemäng. Nüüd tuleb teine salm:
nii tihti kõrgel kõnnin ma koos tahmaharjaga
oi rallalaaa-tirallalaa, koos tahmaharjaga
oi rallalaaa-tirallalaa, koos tahmaharjaga
Märkan kõrgel ema punetavat nägu. Ta on täitsa rõdu keskel.
Teised lapsed laulavad ka. Üks poiss, keda ma kunagi
varem näinud pole, esitab laulu vaprast lõvist. Tema pole
Nurmenuku lasteaiast, vaid hoopis Lokutalt. Rainer Vilu.
See jääb mulle meelde. Me kohtume uuesti juba sügisel, kui
astume koos esimesse klassi.
Ja selle aasta Türi laululind on… Jaan Pehk…