KALLIS SYDNEY!
KALLIS SYDNEY!
Alguses ma ei teadnud, mida sinust arvata. Sa hirmutasid mind. Oma lõputu-ääretu laialivalguvusega, suvekuumuse ja ülikõrge taevaga. Kui ma esialgsest võõristusest üle sain, hakkasid sa mind huvitama. Mida rohkem sind avastasin, seda huvitavam mul oli! Leidsin sinus peidus oleva hingematva ilu aina uuesti ja uuesti üles. Siis armusin sinusse kirglikult. Olin pööraselt sisse võetud su elujõulisest muretust olemusest. Kui nägin, et siinsed inimesed tunnevad end vabalt – käivad piima ostmas ööriietes või meigivad end rongis –, tundsin ka ise end vabamalt! Hakkasin märkama hinges kasvavat rõõmu! Mõistsin, et siin on tänu suurepärasele kliimale ja heale elatustasemele muretu elada. Mulle meeldib, et sa pakud vaheldust ja palju võimalusi mõnusalt aega veeta. Kuid siis muutus midagi me vahel. Mu hinge tekkis segadus. Hakkasin märkama, et paljudele teistelegi meeldib siin. Eriti tipptunnil tunnen, et l i i g a paljudele! Miks ei võiks sa ainult minu oma olla? 10
MINU SYDNEY
Sa oled aastatega muutunud. Liiga kalliks, liiga suureks, liiga kommertslikuks? Liiga õõnsaks? Ära pahanda! Eks ma olen isegi muutunud. Loodan, et mõistad, et meeldid mulle endiselt. Kui tunnengi su vastu väikest okast hinges, siis tean juba varasemast kogemusest, et küll see üle läheb. Ju tuleb ise rohkem pingutada, et avastada mõnda su tahku – iseloomuomadust, nurgatagust –, millest mul enne aimugi polnud. Kuid üks on kindel – mul on su embusesse alati hea tagasi tulla. Sydney, va kaunitar, sa jääd mu südamesse igaveseks!
Minu ning Austraalia suurima ja vanima linna Sydney esimene kokkupuude jääb peaaegu 22 aasta taha. See uitmõttest alguse saanud seiklus pidi tähendama seda, et läbin Austraalias 11. klassi – olen seal aasta. Ühest aastast sai kaks, misjärel suundusin tagasi kodulinna Tartusse ülikooli. Sydney oli aga mu hinge pugenud ja sinna pesa teinud. Unistasin temast regulaarselt ja otsisin võimalusi tagasi tulla. Nii õnnestuski mul lõpuks õppida magistrantuuris endises kodulinnas maakera kuklapoolel. Macquarie ülikoolis õppimise ajal kohtasin ka oma tulevast abikaasat Robi, kellega suundusime paar aastat peale esimest kohtumist kaheks aastaks elama Tallinnasse, kus sündis ka meie esimene tütar. Teine tütar sündis Sydneys, kuhu tulime esialgu tagasi – jällegi – vaid aastaks, kuid kus oleme nüüdseks juba kaheksa aastat elanud. Nii Robiga kohtumise, meie laste kasvatamisega Sydneys kui ka mu Austraalia raadiotööga on tugevalt seotud 11
KALLIS SYDNEY!
eesti keel. Mul oli nimelt peaaegu viis aastat au toimetada ja juhtida maailma suurima mitmekeelse raadiojaama SBS iganädalast eestikeelset saadet. Tänu oma tööle olen saanud vestelda väga huvitavate eestlaste ja Eestiga seotud inimestega, Austraalia kohta palju õppinud ja oma silmaringi mitmekordselt laiendanud. 2017. aasta lõpuga sai otsa aga ka minu raadioajakirjaniku töö. Niimoodi Eesti ja Sydney vahel siksakitama olemegi oma perega jäänud. Eesti sõbrad küsivad igal korral taaskohtudes: kas tulite jälle (Eesti)maale vanaema juurde? Eesti reisi võtame ette nii tihti kui võimalik, et lastel oleks olemas side eesti keele ja kultuuriga ning loomulikult oma sugulastega. Eestis olles kutsun sõpru ja tuttavaid ka Sydneysse külla! Loodan, et see raamatki mõjub meelitava küllakutsena – kõigile eestlastele üldisemalt. Sydney ja Eesti vahel reisimine tundub kui telepordi teel teise reaalsusesse minek – kui Eestis on talv, on Sydneys kuum suvi. On Eesti ju väikeriik, kuid Sydney suurlinn. Loodus ja inimesedki erinevad üksteisest maakera eri pooltel üsna palju. Pole siis ime, et lennukiga Sydneysse saabudes tundub uskumatu, et kuskil on olemas see väike, aga tubli ja igavesti armas Eesti. Ning Tallinna lennujaamas ei mahu pähe, et olemas on kirkalt päikeseline ja sagimist täis Sydney. Võin aga täie kindlusega kinnitada: nad mõlemad on olemas! Kuulsin kord toredat teooriat, et kui sukavarras Tallinna kohal läbi gloobuse torgata, jõuab selle ots diagonaalselt Sydney kohale. Ma ei tea, kas see on tõsi. Pole kunagi proovinud, kuid selline raudne side on minu südames kahe koha vahel igavesti olemas. 12
MINU SYDNEY
Soovitan siin maailma kuklapoolel kasvõi selle raamatu kaudu korra külas käia. Seejärel lase Sydneyl mõnusa unistusena kuskile mälusoppi vajuda, et selle linna ere päike ja põnevust pakkuv sagin saaks nõnda su päevadesse veidi rõõmu juurde tuua. Sydneys, minu köögilaua taga, novembris 2018
13
KORRALIKU TÜDRUKU SÜNDROOM
KORRALIKU TÜDRUKU SÜNDROOM Ootan kogu keha ja hingega, et ema käed välja sirutaks ja ütleks: „Ei, ära mine! See on ju puhas lollus! Sõidame parem koju tagasi!“
Aga ta ei ütle midagi. Kas te ise ka aru saate, kuhu te mind üldse saadate? Vaatan anuvalt oma ema ja isa poole, endal hirmuklomp kurku tõusmas. Mõlemad jälgivad mind vaikides. Keeran neile raske südamega selja ja kõnnin passikontrolli poole. Hämaras Tallinna lennujaama saalis tunnen, kuidas nad mind pilguga saadavad. „Mis on teie reisi sihtkoht?“ küsib tolliametnik. „Sydney,“ nuuksun vastuseks. See oli aastal 1997. Praeguseks olen ma oma Austraalia kahekümne aasta pikkuse perioodi jooksul elanud Sydneys eri aegadel kokku üle kümne aasta.
Kuidas sai see juhtuda, et ma olen üksinda – mitte veel 17aastasenagi – teel teisele poole maakera? Ma lähen riiki, millest olen vaid üksikuid infokilde kuulnud, kus mul pole ees mitte 14
MINU SYDNEY
ühtegi sõpra ega sugulast, elama inimese juurde, keda olen vaid paaril korral kohanud. Õppima kooli, millest ma ei tea kõige vähematki. Kõiges tuleb süüdistada mu ema, kes aasta varem, 1996ndal tuli lagedale suure rumalusega. See juhtus peale seda, kui minu klassikaaslastel lubati Ameerikas õppimiseks kandideerida George Sorose stipendiumile, kuid mina jäin oma keskmise hindega täpselt klassijuhataja tõmmatud joone alla. „Mul tuli hea idee!“ hüüatas ema teispool köögilauda, kui talle just oma õnnetust koolipäevast rääkinud olin. Tundsin, kuidas mu õlad ta sõnade peale krampi läksid. Emal tuleb tihti neid üks-hullem-kui-teine „häid“ ideid, millel on reaalsusega harva midagi pistmist. „No aga mine sina siis hoopis Austraaliasse!“ ütles ema sellise mängleva kergusega, nagu räägiks ta minu saatmisest kõrvalmajja poodi. „Jajah, hea nali!“ kostsin pahuralt mossitades. „Aga isa saab sellest Mallega rääkida. Kui raske see ikka olla saab!“ fantaseeris ema edasi.
Mõne päeva pärast tabasin end endiselt ema väljakäidud hullusele mõtlemast. Miks ei võiks siis isa oma tuttavalt väliseestlasest Mallelt, kes elab Sydneys ja on suviti meilgi Tartus paar korda külas käinud, järele pärida, kui reaalne on Austraaliasse stipendiumiga õppima minna? Lähenesin isale, kellelt lootsin abi saada.
15
KORRALIKU TÜDRUKU SÜNDROOM
„Kas sa ei saa Malle käest uurida, kas Austraaliasse on raske aastaks õppima minna? Oma konsulaaditöö kaudu peaks tal ju selliste asjade kohta infot olema.“ „Kui sa tahad sinna minna, siis pead ikka ise endale selle võimaluse välja ajama. Otsin sulle Malle meiliaadressi, kirjuta talle ja hakka asjaga tegelema,“ vastas isa mu suureks nördimuseks. Ah et ise? Nojah, ega sest asjast niikuinii midagi ei tule. Võin ju nalja pärast selle ühe meilikese kirjutada. Peagi saabus Mallelt vastus, mis andis täpseid juhtnööre, kuidas edasi tegutseda. Tundus, et kui minu hing oli endiselt koduks suurele kahtlusepuntrale, siis temal ei tekkinud küsimustki, kas mul oli tõsine plaan või mitte. Nõuandeid ja suuniseid pudenes kui varrukast. „Kõigepealt koosta oma curriculum vitae; siis kirjuta motivatsioonikiri selle kohta, miks sa just Austraaliasse õppima tahad tulla ja miks kool sinu valima peaks. Oluline on ära märkida ka igasugune kooliväline vabatahtlik töö, mida teinud oled. Kui kõik paberid koos, siis hakkan neid siin Sydneys eri koolidele laiali saatma.“ Malle entusiasmil polnud piire. Värin mu hinges ütles, et nüüd pole enam taganemisteed. Mida oma elulookirjeldusse kirjutada? Olin 16aastane tüdruk Tartust, neljalapselise pere vanim laps, käinud ilusasti koolis ja suviti maakodus toas pidevalt raamatuid lugenud, samal ajal kui mu õde-vend mingi aja tagant tuppa purskasid ja teatasid: „Me oleme nüüd sinu vastu sõjas!“ „Ahah, olge pealegi,“ keerasin ma sellele vastuseks raamatus lehekülge. Elulugu missugune!
16
MINU SYDNEY
Ja mis vabatahtlik töö? Ma ei olnud ju mingit vabatahtlikku tööd teinud. Mu igapäev kulges trajektooril kodu–kool– trenn–kodu. Pealegi, kas mu õppeedukus kõlbab austraallastele? Ameerika stipendiumile kandideerimiseks see ju ei sobinud. Ma ei saanud ju motivatsioonikirja ometi kirjutada, et kuna kõik mu sõbrannad kandideerivad USAsse õppima ja mind sinna ei lastud, siis tahan ka kusagil lahedas kohas ära käia. Kuhu ma sellise naiivsusega küll jõuaksin? Ja mida ma üldse Austraaliast teadsin? Peale seriaali „Kodus ja võõrsil“ mitte kui midagi. Päris kindlasti ei tundnud ma kedagi, kes oleks seal käinud, veel vähem sinna elama või õppima läinud. Mallet teadsin, jah, aga ei tundnud piisavalt. Eesti viie iseseisvusaasta jooksul polnud kahe riigi omavahelised suhted oluliselt välja kujuneda jõudnud. Need olid lausa nii hõredad, et kui ma viis aastat hiljem välisministeeriumis praktikal olin, nägin ühes infokaustas Eesti Päevalehe artiklit, mille olin ise Austraalias õppimise kohta kirjutanud. Uskumatu, et minusuguse suvalise noore lugu peeti seal vajalikuks arhiveerida! Aga Malle ei andnud alla. Ta oli appi võtnud oma tütre, kes minu elulugu ja motivatsioonikirja lihvima asus. Peagi faksisid nad isale Sydney koolide nimekirja, et saaksin valida, millistesse kandideerida soovin. Ma ei osanud nendest võõralt kõlavatest nimedest midagi arvata. Otsustasin vaid, et ainult tütarlaste kooli ma küll ei kandideeri. Mis hullus see üldse on, et on olemas eraldi koolid poistele ja tüdrukutele? Mõne kuu pärast saabus mu suureks üllatuseks Sydneyst teade, et olen vastu võetud Sydney Church of England Co17
KORRALIKU TÜDRUKU SÜNDROOM
Educational Grammar School Redlandsi 11. klassi. Ühtlasi vabastati mind erakooli 10 000 dollari suurusest aastasest õppemaksust. See ulmeline summa oli 33 korda suurem kui Eesti keskmine kuupalk. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, töötab selles koolis üks Eesti päritolu õpetaja, kes nägi mu avaldust ja otsustas direktorit isiklikult veenda. Nii jõudiski direktor otsusele, et kooli pikale rahvusvaheliste õpilaste nimekirjale tuleb kasuks, kui sinna lisandub üks Eestist pärit noor.
Kooliaasta algab sel, 1997. aastal 27. jaanuaril ning siis pean ma täielikus koolivormis hommikul kohal olema, et uuesti 11. klassi minna. Nojah, see, et ma kooli aastase stipendiumi sain, ei tähenda ju tegelikult veel midagi! Päris kindlasti ei anta mulle Austraalia viisat ning pealegi – kust saan ma kokku lennukipileti raha? Peagi saabus posti teel Malle saadetud Austraalia viisa avalduse blankett. Lähenesin jälle isale, et ta minuga samas koolis, Miina Härma gümnaasiumis käinuna oma inglise keele teadmistega mul viisat taotleda aitaks. Isa vastas aga tuttava külmusega: „See on sinu projekt ja sinu probleem.“ Mõne nädala pärast tuli teade, et mulle on Austraalias õppimiseks viisa antud. Küll aga olin avaldust täites vea teinud. Ma ei osanud arvestada sellega, et viisat oleks vaja olnud juba enne esimest koolipäeva, et õigeks ajaks kohale jõuda. Saan reisima hakata alles siis, kui kool algab, ning seega jõuan kohale pärast kooliaasta ametlikku algust. 18
MINU SYDNEY
Kuna lennupiletit polnud mul ikka, sisendasin endale: vaevalt, et see teisele poole maakera kolimine tegelikult teoks saab. Keskendusin tavapärasele rutiinile kodu–kool–trenn– kodu. Täpselt sel hetkel, kui olin Austraalia-plaani juba maha matnud, teatas isa, et keegi maksis talle võla tagasi ja piletite tarbeks on raha nüüd reisifirmale makstud.
Arvan, et tegelik põhjus, miks mu Sydneysse kolimine üldse teoks saab, seisneb osaliselt mu korraliku tüdruku sündroomis. Kui teistele sai juba selline soov valjult välja öeldud ja selle nimel on nüüd rattad käima pandud, siis ei ole mul enam mingit sõnaõigust. Tundub, et teatud segaduses või siis hoopis Austraalia lummuses on ka mu vanemad. Või pole neil lihtsalt oma igapäevaelu kõrvalt olnud piisavalt aega mõelda, mis minuga tegelikult toimub.
19