Minu Šotimaa
Autoriõigus: Birgit Itse ja Petrone Print OÜ, 2026
Toimetaja: Tiiu Jänes
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaardi kuju ndaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive M aasalu
Fotopoogen: autori erakogu, kui ei ole t ä histatud teisiti.
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-271-5 (trükis)
ISBN 978-9916-82-272-2 (epub)
Šotimaa rahvaar v maakaardil on 2025. aasta a ndmete jä rgi.
www.petronepri nt.ee
Kutile, kes süstis julgust unistada
Liisule, kes andis südikust unistused ellu viia
Šotimaa sõpradele, kes on minu piiritagune perekond
Sisukord
Pä rlmutterpilved – mis asi see nüüd oli?
Loch nagar – mitu korda sama mäe otsa
Glen Ta nar – u nenäo ja hirmudega silmitsi
H
Whi nneyfoldi ra nd – põgenemi ne enese eest
Portsoy – teistmoodi tegelikkus
Scotstow n Moor – ettevaatust, elusloodus!
Kirkhilli mets – korilast ei para nda ka
Dev il’s Pulpit – mida põrgut ma sii n teen?
Corrie Fee – sildade ehitami
Sissejuhatus: sõnad, mis muutsid mu elu
„Millal sa oma elu elama hakkad?“
See kuuesõnaline küsimus parimalt sõbrannalt hävitab hetkega mu hoolikalt kogutud pisarate tagavara. Ma ei tea, kas solvuda või tegutseda, aga kuna tahan uskuda, et kogu see otsekui paisu tagant välja paiskunud monoloog on kantud hoolimisest minu vastu, siis kuulan edasi.
„Sa oled mulle aastaid rääkinud, kuidas sa tahad raamatuid kirjutada. Sa oled mulle aastaid rääkinud, kuidas sa tahad Šotimaal elada. Sa oled 38aastane. Sa oled mulle juba tund aega rääkinud, kuidas sa teiste unistusi täidad ja kuidas kõik teised otsustavad, kuidas sa oma elu pead elama. Millal sa oma unistusi täitma hakkad? Millal sa hakkad ise oma elu elama? Millal?“
Laks. Laks. Laks. Üksteise järel saan kõikide oma unistustega, mida Liisuga kahekümne aasta jooksul jaganud olime, justkui lahtise käega vastu nägu.
Mitte keegi pole minult niimoodi kunagi küsinud. Mitte keegi pole minuga kunagi niimoodi rääkinud. Unistamine on alati olnud halb, isegi vale. Tungivad soovitused „pilvedelt alla tulla“ on olnud vaat et iganädalased.
„Aaga...“ alustan ja Liisu lõikab mind poolelt sõnalt. „Ei
mingeid „agasid“. See on sinu elu. Kaua sa ootad oma unistuste ellu viimisega?“ Ja siis meenub mulle üks kord, kui olin tööl rabelenud rohkem kui peaks, kuid tänu ja preemia asemel sain lause: „Ise olid loll.“
Me mõtleme, et teeme hullult tööd, et lastel oleks parem ja kõik võimalused olemas, aga Liisul on õigus – meie lapsed ei täna meid, et me oma elu ja unistused nende nimel kraavi heidame. Me pole neile sel moel mingid eeskujud.
Mu elus on kõik olemas, et olla õnnelik, aga ma ei ole.
Paljude kriteeriumide järgi on mu elu täiuslik. Tore ja suure südamega laps, hingesugulasest peika, kellega loeme üksteise mõtteid ja lõpetame lauseid, suur maja, mille laenust olen juba üle poole ära maksnud, passiivne sissetulek, normaalse palgaga töökoht, mille olin vastu võtnud, sest uskusin, et minu rahulolematuse põhjus on enam kui seitse aastat samas töökohas. Mu pereliikmed on hea tervise
juures, mul on sõbrad, elan väga mõnusas väikeses kogukonnas, mul on uuemapoolne auto ning korra aastas saan endale isegi lubada puhkust välismaal.
Kõik on olemas, aga midagi on puudu. Saan aru, et viga on minus. Kuidas seda olukorda parandada, ma ei tea. Olen omast arust kõike proovinud.
Kõne Liisuga näitab mulle mu elu täiesti uuest vaatenurgast. Kaheksa nädalat hiljem, pärast kaheksat aastat unistamist, on mul asjad pakitud, pikaaegne kodu müüdud ja lahkun Eestist. Šotimaale, Aberdeeni – linna, kus ma pole
kunagi varem käinud. Seal ei oota mind mitte keegi, mul pole töökohta valmis vaadatud ja majagi oleme välja valinud vaid internetikuulutuse põhjal.
Aga mul on unistus – hakata raamatuid kirjutama. Et elada oma elu nii, nagu mina soovin. Kaks kohvrit, kaks seljakotti, eelteismelise pojaga kahekesi. Hingesugulasest peika jätame tema enda unistusi täitma. On selge, et me tahame erinevaid elusid ja esimest korda on see minu jaoks okei, esimest korda ei võta ma seda isiklikult. Vastupidi, minus on sügav tänutunne kogu toetuse eest, mida ta minu otsust kuuldes pakub.
Nüüd, täpselt kuus aastat pärast Aberdeeni jõudmist, kui olen selle raamatu kirjutamist lõpetamas, on mu elu igas mõttes teistsugune. Elan välisriigis, töötan vabakutselisena klientidega üle maailma, mul on ilmunud kuus raa-
matut enda nime all, lisaks olen kaasautor ja variautor veel kümmekonnale raamatule eesti ja inglise keeles.
Ma teen asju, millest varem ei julgenud isegi mitte unistada. Ma elan oma unistust ja tegutsen uute unistuste täitumise nimel.
Mul ei ole mitte midagi viga. Ma olen täiuslik.
Aberdeen, 30. detsember 2025
„Katedraal“ – kes sind seal
Šotimaal
ootab?
„Mina ise,“ vastan küsijatele.
Ise sellest päriselt aru saamata olen end otsinud juba pikemat aega. Tunne, et midagi oleks justkui puudu, käib mu juures lainetena.
Minu Šotimaa loo juured on aastas 2011, mil A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel töötades organiseerin õppereisi Šotimaa kirjanduslikesse paikadesse. Ma pole varem kordagi Šotimaal käinud. Šotimaa pole isegi minu unistuste sihtkoht. Ligi paarkümmend aastat on selleks olnud hoopis
Uus-Meremaa, aga mõte pikast lennureisist on mind seni tagasi hoidnud.
Šotimaa on hoopis minu toonase ülemuse Aune unistuste sihtkoht. Ei mäletagi, kes käib välja mõtte kirjutada projektitaotlus õppereisiks kirjanduslikule Šotimaale. Veidi uurimistööd – ja selgub, et Šotimaal on kirjandus väga hästi turismivankri ette rakendatud: palju kirjanduslikke marsruute, lisaks kirjanike majamuuseumid ja ohhoo – isegi kirjanduslikud pubituurid! Kuna Tammsaare on tõlkinud šoti kirjaniku Sir Walter Scotti „Ivanhoe“ eesti keelde ja selgub, et oma ühiskonnakriitiliste esseede puhul inspiratsiooni saanud ka Thomas Carlyle’i kirjatöödest, siis tundub kogu
