Autoriõigus: Eno Leies ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimetaja: Epp Petrone
Sisutoimetaja: Tiina Väljaste
Keeletoimetaja: Tiina R andus
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaard i k uju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive M aasalu
Fotopoogen: autori era kogu, k ui ei ole t ä histatud teisiti
Trü kk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-280-7 (trü k is)
ISBN 978-9916-82-281-4 (epub)
Pirita rahvaar v kaard i l põhi neb 2026. aasta a nd metel.
www.petronepri nt.ee
Mi na klaveritampija k s ei ha kka!
Oh, kool iaeg, ä ra si na tu le!
Viima k s ometi vesi!
Fi l midest ja raamatutest laenatud mängud
Sport l i k Pirita
Midagi enamat kui spordivõist lus
Pirita le saabub olümpia
Pirita ra nd ja sea lsed hooned
Oh, kes meist ei u n ista k s autost!
jälg
vabadus!
Kodu on n ii imel i ne tava l i ne pai k
Nel i aastat Pirita l i nnaosava l itsuses
Iseenda peremees
Jõuame tagasi si nna, kust oma teekonda a lustasime
Mi ll i ne on täna ne Pirita?
Mi ll i ne on tänapäeva pirita la ne?
S eltsis on segasem!
Mi ll i ne olen tänasel päeva l ma ise?
Kõi k kestab edasi
Lisa. Kuhu Pirita l mi nna?
Mis on Pirita? On see küla või linn ning kust ta algab ja kus
lõpeb?
Teatmeteostes on kõik lihtne: Pirita on üks kaheksast
Tallinna linnaosast ja samal ajal ka üks üheksast Pirita linnaosa asumist. Pirita linnaosa pindala on 18,73 km2 ja Pirita asumi oma 1,73 km2.
Aga mis on Pirita inimeste jaoks?
Me sõidame Piritalt linna ja linnast Piritale ning linn
algab ja lõpeb piritalase mõttemaailmas ikkagi seal, kus
palju suuri maju üksteise kõrval seisab. „Ma lähen linna,“
ütleb Pirita elanik, ja kõik saavad aru, kuhu ta läheb. Ning
sama kehtib ka vastupidises suunas. „Ma lähen Piritale“ – ja silme ette kerkivad vahused merelained, mis vabamalt hin-
gama meelitavad.
Paljud tallinlased ei teagi, et Maarjamäe loss paikneb
tegelikult Kesklinna linnaosas ja Pirita saab alguse alles
Maarjamäe memoriaali juurest. See fakt on igapäevaselt oluline vaid linnaametnikele ja sedagi juhul, kui nad töiste
asjadega tegelevad. Minu ja paljude teistegi tallinlaste jaoks
algab Pirita pigem Russalka lähistelt, kust tee vasakule mere
äärde pöörab. Kaugelt reisilt tulles tekib just seal tunne, et
oled viimaks koju jõudnud...
Pirita ongi eelkõige koht, kus elatakse ja puhatakse.
Töökohti on Pirital vähe ning inimesed, kes siin töötavad, elavad sageli mõnes teises Tallinna linnaosas või veelgi kau-
gemal – vahest nende jaoks on Pirita asjalik tööpaik?
Seega, kas minu algsele küsimusele ongi ühest vastust?
Seda enam, et aastatega on muutunud ka Pirita.
1913. aastal, mil siinses asumis oli vaid üks kivi- ja 16 puumaja ning 40 alalist elanikku, võis Piritat Eesti mõis-
tes üpriski tavaliseks külaks pidada. Nüüd, mil linnaosa
elanike arv on kasvanud pea 20 000 inimeseni, võiks see
olla keskmise suurusega linn. Ületab ju Pirita elanike arvult
Viljandit, Maardut, Rakveret, Kuressaaret, Sillamäed, Valgat, Võrut, Jõhvit, Keilat, Haapsalut ja Paidet, väiksematest linnadest rääkimata...
Ilmselt seetõttu tiksuski mu peas pikka aega küsimus, milline oleks see õige aeg ja koht, kust alustada raamatut „Minu Pirita“. Olen ma ju Pirital elanud enam kui 65 aastat,
terve oma elu.
Võib-olla alustada merest? Soolased merelained veeresid siinsele liivarannale juba siis, kui polnud meid nende ilu imetlemas. Möödusid lugematud aastatuhanded, enne kui inimtühja randa saabus mõni jahi- või kalamees, kes ehk väikese hütigi metsatukka püstitas ja algelise veesõidukiga merele suundus. Algul mõnekümned meetrid kaldast eemale, seejärel ikka kaugemale ja kaugemale...
Vähem tähtis pole ka Pirita jõgi, mille veed juba 10 000 aastat tagasi mere poole voolasid ja kõrgeid liivakaldaid
kujundasid. Jõgi oli tähtis ühendustee mere ja Iru linnuse
vahel ning ilmselt paiknes siin ka linnuse sadam. Arvatakse,
et viikingite ajal võis Pirita jõest alguse saanud kaubatee
ulatuda koguni Novgorodini välja.
Või tuleks alustada siiski Pirita kloostrist? Ehi-
tisest, mille kõrge kolmnurkne viil nii merele kui
ka kaugele jõekääru paistab. Sest kuigi Pirita jõe suudme lähistel elasid inimesed juba enne birgi-
tiinide kloostri rajamist, sai just klooster tõukeks siinse
küla kujunemisele. Ning eks tulene Pirita nimigi pühast
Birgittast...
Paraku jääb kõik eelöeldu kusagile kaugesse minevikku
ning on ammu enne mind tarkadesse raamatutesse talleta-
tud. Seetõttu otsustasingi, et ei alusta oma raamatut ei merest,
jõest ega kloostrist, vaid ühest vanast telefoniputkast, mis
nüüdseks on samuti ajalooks saanud. Veegi enam, lammu-
tatud on ka maja, mille seina ääres too puust putka seisis.
Alles on vaid väike foto meie perealbumis.
Kuid just sellest päevinäinud telefoniputkast jõudis
Piritale esmakordselt teade, et Tallinna Kesklinna sünnitus-
majas on 30. augustil 1960. aastal kell 15.25 tulnud ilmale poisslaps nimega Eno – kaal 3,8 kg ja pikkus 52 cm.
Pirita, aprill 2026
Oleksin ma sündinud viiskümmend aastat hiljem, poleks vanast telefoniputkast päevakangelast saanud. Rõõmusõnum oleks isani jõudnud mobiiltelefoni vahendusel ning peagi kajastanuks minu tegemisi ka Facebook ja Instagram.
Tol kaugel 1960. aastal oli kõik märksa keerulisem. Isal tuli
selle tähtsa informatsiooni hankimiseks ennast korralikult
riidesse panna ja üks peatusevahe Pirita kloostri poole jalutada. Taskus pidi olema kaks kopikat, mis vastavasse
pilusse lastuna telefoniaparaadi ellu äratas, ja muidugi pidi
teadma telefoninumbrit. Viimase saamiseks tuli eelnevalt
kas paksu telefoniraamatut lapata või helistada numbrile
09. Ning see tehtud, võiski telefoniketast keerutama asuda.
Kui kõik läks hästi ja telefoniaparaat töötas, haaras keegi
sünnitusmaja valvelauas telefonitoru.
Tänapäeval tundub too seik pigem mälestusena kaugest
kiviajast, telefoniputkat näeb vaid mõnes nostalgiamuuseu-
mis. Sealgi on need uuemad ja plekist, mitte puust nagu see
meie päevakangelane. Kuid samas – ega see aeg nii kauge minevik olegi, mil telefoniputkad veel tänavate ääres seisid.
Tõsi, siis olid need juba alumiiniumist ja telefone nimetati
taksofonideks.
Töötasin 1990. aastate lõpus Eesti Telefonis info- ja ava-
like suhete talituses ning kuigi kasutusse olid tulnud esi-
mesed mobiiltelefonid, tegeleti aktiivselt ka taksofonide
arendamisega. Kopikad asendati telefonikaartidega, mida
kujundasid tippkunstnikud ja -fotograafid ning kollektsio-
näärid kogusid neid vastavatesse albumitesse nagu marke
või tikutoosietikette. Taksofonid varustati numbritega, nii
et sinna sai vajaduse korral ka helistada. Leppisid sõbraga
kokku, et lähed täpselt kell 18.00 teatud telefonikabiini ja
kui mingeid tõrkeid polnud, saite omavahel rääkida.
Palju taolist võimalust kasutati, ei oska öelda. Liikusid
jutud, et mõned naised püüdsid sel viisil oma mehi baarist või restoranist koju meelitada, sest taksofone paigaldati ka siseruumidesse. Helistad ja küsid mesimagusa häälega
Vellot ja kui baarmen Vellole telefonitoru ulatab, käsutad mehe marss koju...
Kuid pöördugem tagasi Piritale. Niisiis oli sündinud poisslaps nimega Eno. Nimi oli vanematel juba varakult välja mõeldud ning see sobis hästi minu isa nimega Uno ja minu ema nimega Aino. Sündinuks ma tüdrukuna, oleks mind kutsutud Auneks.
Lisaks sobivusele Uno ja Ainoga oli nimel Eno meie pere jaoks teinegi seos. Tegi ju isa tol ajal oma esimesi arglikke katsetusi lastekirjanikuna. Ühtegi raamatut polnud tal veel
ilmunud ning menukad nukunäidendidki olid kirjutamata,
kuid ajalehtedes ja ajakirjades olid mõned tema jutud ja
luuletused juba trükivalgust näinud. Et lastekirjanikke
võis tol ajal paari käe sõrmedel üles lugeda, olid nad kõik
omavahel tuttavad. Seetõttu oli ka kirjanik Eno Raud meie
peretuttav ning arvata võib, et isale ka loominguline eeskuju.
Nii ma oma nime sain ja olen sellega tänaseni rahul.
Vähemalt ei pea ma iga kord pead keerama, kui keegi täna-
val Andrest või Peetrit hõikab. Samas on too Eno dokumentide ja muude tähtsate paberite vormistamisel tihti sekeldusi põhjustanud, sest nendes on mind nii Ennoks kui Heinoks ristitud. Mõnele vanemale inimesele võin oma nime kordama jäädagi – Heino olen ma ikkagi...
Selle eest, et ma kirjutan raamatut „Minu Pirita“, tuleb aga eraldi tänada nõukogudeaegset korralagedust ja mõnda nimetut ametnikku. Nimelt eraldati mu emale krunt maja ehitamiseks algselt Meriväljale ja nii võinuks see raamat sama hästi kanda pealkirja „Minu Merivälja“.
Paraku juhtus nii, et kui mu näitlejast ema Nukuteatriga ringreisilt Tallinnasse tagasi tuli ja oma krunti Meriväljale vaatama läks, kaevati seal juba kellegi teise elamu jaoks vundamendiauku. Nagu tol ajal ikka juhtus, oli mõni paber kusagile ekslema läinud ja üks krunt kahele omanikule