MINU MUHUMAA
MÄTAS ENNE SAART „Ühel pool on Suur ja teisel Väike väin...“ (Laulust „Muhumaa“)
Muhust teavad mu pealinna tuttavad hämmastavalt vähe ja esitavad uskumatult lolle küsimusi. „Kas teil seal mingeid teid ka on või?“ tahtis teada Tartu diskor, kellega tudengipäevil ühel peol tutvusin. See ei olnud ülbus. Ta arvaski täiesti siiralt, et Muhus pääseb ühest kohast teise mööda karjamaal looklevaid jalgradu, sest kui palju on siis mõne üksiku talu ühendamiseks vaja? Palju saab sellisel mättal majapidamisi olla? „Miks sul seda veel vaja on – raha pole kuhugi paremasse kohta panna või?“ imestas tuttav, kui nurisesin, et ilma autota ei saa saarel enam kuidagi hakkama. Muhus autoga sõitmine tundub mandri võhikule nagu liftiga teisele korrusele minek ehk taunimist väärt lodevus. Autot ei ole ma ikka veel ostnud, peamiselt seepärast, et mul ei ole aega autokoolis käia. Aga autota oled Muhus abitu, kui sa just keskuses poe taga ei ela. Viis maja, pood ja kirik – mis see saar siis ikka rohkemat olla saab? (2018. aasta andmetel on saarel ligi 2000 elanikku, seejuures mehi on imekombel rohkem kui naisi.)
13
MÄTAS ENNE SAART
Muide, paljud on suutnud Saaremaal ja Kuressaares ära käia nii, et Muhut polevat nad enda sõnul ihusilmaga näinud. Kui neile öelda, et Saaremaale sõites peab igal juhul enne Muhu läbima (kui just Hiiumaa kaudu ei minda), ollakse siiralt üllatatud. Muhu on märkamatu. Kõik räägivad Saaremaa praamist, aga keegi ei ole kuulnud mandri ja Muhu vahelisest parvlaevaühendusest. Kuivastu sadam on lihtsalt üks märk kaardil, paljudel läheb see Heltermaa ja Rohukülaga sassi. Mõni ei ole ka päris kindel, kummal pool väina see asub. Saarlaste tögav tiitel Muhule – porimatt – paistab selles valguses igati kohane. Praam vaevu randunud, kimavad autod sadamast edasi – võimalikult kiiresti, tehes pead pööritama panevaid möödasõite. Suurem osa saare liiklusõnnetustest juhtub just neil möödasõitudel ning liikluspolitseil on pühade ja nädalavahetuste tipptundidel pidevalt kiirusmõõdikud huugamas. Kui Muhus jalgrattaga poodi lähen, katsun praamide saabumisaega vältida. Muidu on saart läbiv suur maantee jumala tühi, aga praamilt tulevaid kolonne ma kardan. Muhu on nagu anonüümne transiitjaam. Samasugune nagu Veneetsia eeskoda Mestre või Tallinna eeslinnad Saku ja Saue. Praegu, kui seda raamatut kirjutan, on jälle kuum Saaremaa silla teema – just nimelt „Saaremaa silla“, taas muhulaste suureks meelepahaks. „Tehkugi siis saarlased oma sild, kui neil seda nii väga vaja on, aga jätku meid sealt vahelt välja,“ porisevad muhulased. Saarlased paistavad olevat valdavalt silla 14
MINU MUHUMAA
poolt, aga enamik muhulastest on sellele kategooriliselt vastu. Ka ehitusplaane pidav ärimees ise on saarlane. Ettevõtjad, kes silda kõige rohkem ihkavad, on enamikus saarlased. Muhulastelt ei küsivat keegi. Naljakas on aga, et kui riigikogulane Igor Gräzin, kelle poliitikust abikaasa Maret Maripuu on muhulane, Facebookis sillateemalise referendumi korraldamist propageerib, tuhisevad põlismuhulased talle kallale – Igor, sina pole ju sündinud muhulane, nii et ära kaaguta. Isegi siis ära kaaguta, kui sa meie poolt oled! (Gräzinil on muuseas teooria, et muhulased ei ole üldse eestlased, vaid ajalooliselt kuuluvat pigem Liivimaa juurde. Seepärast polevat muhulastel vaja üldse muretseda, kuidas mingisugused eestlased nende saarele pääsevad. Lennaku või tulgu oma paadiga, mis see meie asi on?!)
Kui Muhus mõni uudisväärtusega sündmus juhtub, helistavad meediakolleegid tihtilugu mulle, lootuses otseallikast infot ammutada: „Mida sellest asjast küla peal räägitakse ka? Mis jutt see on, et sa pole midagi kuulnud?“ Aga ma ei tea. Päriselt ei tea. Mul pole mingit ettekujutust, kus elavad Muhus tuntud inimesed, kellel on siin suvekodu – nendegi kohta küsitakse pidevalt. Kust peaksin mina teadma, mida tuntud näitleja või spordikommentaator saare teises otsas teeb või et ta üldse seal suvitab? Miks see minu asi peaks olema ja miks me peaksime üldse suhtlema? „Kirjuta Muhu muttidest,“ soovitab kirjastaja Epp. Ta peab silmas mu jutukesi Facebookis, kus vahel mõne anekdootliku 15
MÄTAS ENNE SAART
seiga postitan. Ma ei suuda vist tallegi veenvalt selgeks teha, et need lood on fiktsioon. Mulle meeldib haarata kinni mõnest oma ema suust lipsanud naljakast lausest ja sellest terve stseen leiutada. Ma olen ju kirjanik. Selle poolest ei erine ma Juhan Smuulist. Kolleegid muidugi ei jää uskuma, et ma päriselt ka ei tea. Toru pannakse ära pahaselt, arvates, et minus on kollegiaalse lojaalsuse asemel välja löönud muhulane ja tahan meelega tõde varjata. Aga enamasti ma tõesti pole kõne saabumise ajal sündmusest veel ööd ega mütsigi kuulnud – eriti kui see juhtub saare teises otsas. Mul on väga raske inimestele selgeks teha, et Muhus olen omaette. Ma ei suhtle siin peaaegu kellegagi, suhtlusringkond ehk sõbrad ja kolleegid on mul Tallinnas. Suhtlus muhulastega piirdub kooli lõpetamisest ja mandrile kolimisest alates mõne juhusliku „terega“. Muhulaste hulgas ei ole mul ühtegi sõpra, side lapsepõlve- ja koolikaaslastega on jäänud hõredaks, et mitte öelda olematuks. Mõnega neist „läigime“ Facebookis üksteise postitusi ja kogu moos. Kui Muhusse saabun, lähen bussi pealt kohe koju ja jäängi sinna. Naljalt ei lahku ma oma hoovistki, jalutuskäike teen hilistel õhtutundidel. Ma ei taha mitte kedagi näha, mitte midagi kuulda ei Muhu ega muu maailma uudistest. Just sellisena on Muhu minu jaoks kõige ilusam – minu oma turvalises kapslis, kus oleme ainult meie kahekesi. Mina ja saar ilma inimesteta.
16
MINU MUHUMAA
Kuna mul oma autot ei ole ja Muhu-sisene ühistransport on peaaegu olematu, ei ole ma oma kodu lähiümbrusest kunagi eriti kaugemale sattunudki. Mis üldse asub saare teises servas, tean vaid juttude järgi. Nii veidralt, kui see ühe Muhus sündinud ja siin rohkem kui poole oma täiskasvanuelust elanud inimese suust ka ei kõla, ei ole ma paljudes Muhu paikades kunagi käinud. Lapsepõlves sai veidi ringi sõidetud naabrite Volgaga, mina olin kaasas kui nende peretütre mängukaaslane, kes oleks muidu üksi koju jäänud. Üks eksootiline retk viis Koguva kanti seenele, sealt tõime ämbrite kaupa pisikesi pruune riisikanööbikesi. Paar korda olen emaga käinud Orissaare kultuurimajas mingeid etendusi vaatamas. Pealegi, miks peakski kohalikud oma elust ja tegemistest rääkima mulle, ainult poolenisti omale? Kui omade vahel levivadki Muhus kõlakad nagu kulutuli, siis võõraste ees ollakse vait. „Äi meie ei tea midagi, me’p käi ju üldse väljaski,“ kuuleb iga ajakirjanik, kes siin lugu taga ajada üritab. „Nagu oleks ma mingi röövel olnud!“ imestab Saaremaa ajakirjanik, kes tuleb mu koduküla veidratest talunimedest lugu tegema ja kelle ees kas uks üldse kinni lüüakse või tullakse korraks aknale ja jõllitatakse sealt umbusklikult. On vale öelda, et muhulane ei taha end naabrite asjusse segada – oh, küll tahab, ja kuidas veel! Muhulane ei taha, et tema või naabrite asjust teataks kusagil kaugemal. See on häbiasi. Kord tegin Õhtulehte loo Igor Volkelt kuuldud Rässa küla fenomenist – müstilisest tulekerast, mis hüplevat pimedatel 17
MÄTAS ENNE SAART
augustiöödel sealsetel kiviaedadel. Mõistatuslik Muhu lõkits sai kiiresti üle Eesti kuulsaks, aga minuni jõudis hoopis mõne muhulase viha, et ma laskvat ilmarahval kodusaare üle irvitada. Noh, said midagi teada – tore. Aga miks oli vaja seda kogu vabariigile kuulutada? Õnneks on nooremad ja ettevõtlikumad muhulased lõkitsa turunduse nimel tööle pannud – sellist nime kannab kohalik käsitööõlle sort. (Mis issanda asi see lõkits ülepea on, ei tea keegi – Volke oletab, et tegemist pole siiski millegi paranormaalse, vaid loodusnähtusega. Ta usub lõkitsa olevat midagi keravälgu-laadset. Miks külastab imenähtus kõigist Eestimaa küladest just Rässat, pole aimu ühelgi inimesel.)
18
MINU MUHUMAA
OLED SA TURIST VÕI INIMENE? Kui turist üldse Muhus jala maha paneb, teeb ta seda umbkaudu saare keskpaigas asuva Liiva poe juures. Seal on turismihooajal alati paksult rahvast ja tipptunnil töötab mõnikord kolm kassat korraga, järjekorrad on nagu pealinna kaubanduskeskustes. Läbisõitjad ostavad siit ära kõik hea ja parema – kui kohalik pärast tööpäeva lõppu poodi jõuab, polegi sealt midagi võtta. Leib on otsas, liha on otsas, kõik on otsas. Turist on muhulase vaeseks söönud. Mulle teeb suvine turismihooaeg rõõmu selle poolest, et siis tekib poodi äkki kaupu, mida talviti kohalike maitsele vist liiga eksootiliseks peetakse – näiteks ciabatta või mõned paremad juustud. Äkki on need kaubaartiklid poes kogu aeg olemas, aga suvel tuuakse neid lihtsalt rohkem? Tallinna omadega võrreldes on Liiva supermarket täiesti normaalne. Kui suurpoe leiab igaüks kergesti üles – see on ju otse suure maantee ääres –, siis on siin veel üksjagu omapäraseid restorane ja poekesi. Need on aga hästi hoitud avalik saladus, mis pesitsevad nurga taga, petlikult tagasihoidlikes hoonetes või kõrvalistes taludes. Põnevamaid atraktsioone leiab kõige lihtsamini Facebookist Muhu info grupist, kus endast ja oma tegemistest teada antakse. Muhulastele meeldivad saladused, endale vastu rinda tagumist ei seedita. Oma mullis elavad muhulased solvuksid hinge põhjani, kui neil oleks ettekujutus, kui vähe keskmine eestlane Muhust 19
OLED SA TURIST VÕI INIMENE?
teab. Olen ajakirjanik, elukutse kohustab. Teen sõprade hulgas küsitluse. Tulemus on häbiväärne ja masendav, teadmised hõredad ja juhuslikud. Pädastes teatakse olevat „vist mingi mõis“, kus käivad rikkad välismaalased, sest kel muul oleks tahtmist naadisalati ja pärnaõietee eest hingehinda maksta (see on müüt, et Pädastes söögiks ainult heina pakutakse, reaalsuses on menüü palju rikkalikum). Mõni oskab nimetada Koguva küla ja Üügu panka. Laias laastus ongi see kõik. Ah jah – kui Tartusse ülikooli läksin, hakkas üks kursusekaaslane miskipärast peale käima, et ütleksin „lehm“. Ma ei langenud lõksu, vaid aimasin: ta loodab, et ütlen „lehem“. Nii ütlevad ju saarlased. Mandril levinud väärettekujutus on, et muhulased ja saarlased räägivad sama keelt ja on üleüldse väga sarnased rahvad, kellel polegi mõtet vahet teha. Umbes sama arvavad vist ameeriklased soomlaste ja eestlaste või eestlaste ja lätlaste kohta. Isegi Sulev Nõmmik sai filmis „Siin me oleme“ maha prohmakaga ja pani muhulased saarlaste keelt rääkima, kuigi tema ilmselt ei teinud seda võhiklikkusest, vaid stiili pärast. Tegelikult jookseb kuulus õ/ö-piir – seda teatakse ka ja seostatakse peaaegu alati ebaõiglaselt Muhuga – alles poolel Saaremaal.
Aga miks üldse suvel Muhusse sõita? Siin pole spaasid ega ooperipäevi. Meil on Juu Jääb. Seda festivali ikka teatakse, kuigi veel mõned aastad tagasi oli see pigem nišiüritus. Eelmisel suvel sain esimest korda aru, et enam-vähem nädal jutti kestvast kontsertide jadast, mis 20
MINU MUHUMAA
nimetab end tulevikumuusika festivaliks, on järsku saanud lärmakas peavoolupidu, kus hatuste hamede ja märsside kõrval näeb üha sagedamini Adidase dresse. Liiva poes pole Juu Jääbi ajal enam kohta, kus jalga maha panna. Üks mu väikesi väiklasi kiikse on solvumine, kui turistid mind kaupluses tavaliseks Muhu külamooriks peavad. „Kus teil siin need muffinivormid on? Teate ikka, mis asjad on muffinid?“ küsib üks noorsand kõlava häälega, vaatab oma kaaslasele otsa ja muigab üleolevalt. Mul on seljas dressid ja T-särk, olen juuksed suvaliselt kuklasse krunni tõmmanud. Näen ilmselgelt maaka moodi välja, kuigi samamoodi käin ka Tallinnas oma kodu-Selveris. Muffinivormide nõudjad ei ole ise ilmselt Tallinnast, vaid Tartust või mõnest muust kohast, mis on keskmise tallinlase hinnangul provints. Just nemad, kes ei ole ei suurlinnast ega maalt, kipuvad siseturistidena eriti laia lehte mängima. Mu suureks rõõmuks on Juu Jääb oma algsest staabist Nautse külast kolinud saare keskpaika Hellamaale. See on minu kodukülast meeldivalt kaugel. Postkaardilik Nautse aga asub mu majast umbes nelja kilomeetri kaugusel ja piki randa mööda vett liigub heli liiga hästi. Kui festivali veel seal peeti, vihkasin seda kogu hingest. See tähendas mulle suverahu katkemist. Juu Jääbi kontserdid lõppesid tavaliselt alles varahommikul ja senikaua kostis mu magamistuppa šamaanitrummi tüminat, müstilisi huilgeid ja muid veidraid häälitsusi. Mulle, öisele töötajale, kes vajab kirjatööle keskendumiseks hauavaikust, oli see kohutav piin. Elan end Facebookis välja. Kõige vähem suudan maal olles seedida tümakat.
21
OLED SA TURIST VÕI INIMENE?
„Sa kuradi idioot! Mõtle, mida sa suust välja ajad. See ongi üldse a i n u k e märkimisväärne asi, mis teil seal toimub. Tõesti ei kannata seda nelja päeva ilma inisemata välja?“ pahandab muusikust tuttav. Noh, täpselt neli päeva puhkust mul tookord oligi, aga see selleks. See on, muide, suveürituste ja festivalide kaitsjate põhiline argument – a i n u l t kaks, kolm, neli, kuus päeva. Kui nii võtta, kestis ka maailmasõda ainult mõned aastad ning Hiroshimat ja Nagasakit pommitati kumbagi ainult üks kord. Ja üldse olevat muhulase oma asi, kui ta ei taipa ürituste kuupäevi kalendrisse märkida ja selleks ajaks kuhugi mujale sõita, kui melu ei meeldi. Niipalju kui mina tean, muhulase jalg Juu Jääbile eriti tihti ei astu, vähemalt pole ükski mu siinne tuttav seal kunagi käinud. Mis aga puudutab merd ja tümakat, siis praegu on mul pinnuks silmas hoopis Orissaares peetav hipsterifestival I Land Sound, kuhu mandrilt bussidega rahvast veetakse. See kestab neli päeva, kostab üle mere otse minu õuele ja ajab mind peast segi. Mul on ülitundlikud kõrvad. Ma ei hakka vist kunagi aru saama, miks peaks keegi mandrilt saarele sõitma, et oma tümakat siin kuulata. Kas Tallinnas on vähe vanu tehasehooneid?
22
MINU MUHUMAA
SAARE OMA SALAPIDU Pooleldi põrandaalune Aljava küünikontsert toimus igal suvel minu naabruses vana pullilauda heinahoidlas. Selle ürituse üks võlusid oli tohutu salapära. Peavoolumeediast ei leidnud selle kohta kunagi mingit infot, aga kuidagimoodi leiti see üritus ikka üles. Et küün ei ole enam eikellegi- ega tühermaa, pole kindel, kas küünikontserte seal veel kunagi peetakse. Ilmselt oli see sihilik turundus, et küünipidu ei üritanud kunagi kedagi ise kutsuda ega teinud suurt reklaami, vaid tema juurde pidi igaüks ise minema. Rahvast kogunes iga kord ülearu. Kaugemalt tulnud muusikahuvilised, kes olid midagi ähmast kuulnud ja saanud sama ähmased teejuhised, eksisid GPSi abil kruusateede rägastikus seigeldes lootusetult ära ja jõudsid peole alles viis minutit enne lõppu. „Me ei otsi pulli! Me tahame kontserti!“ pahutsesid kord ühed, kui neid lahkelt lauda poole juhatada püüdsin. Kontserdi õhtul muutus meie vaikne ja rahulik kruusatee äkki pööraseks – autosid, sealhulgas peeneid Lexuseid ja BMW džiipe, vooris nagu praami peale ja need keerutasid üles metsikut tolmu, mis kruusateelt meie aiamaale pahises. Järgmisel päeval sõstraid suhu pistes krigises liiv hamba all. Mitte kunagi varem pole Eesti tipplauljad ega nii suur rahvamass mu tagasihoidlikule majakesele nii lähedale sattunud. Kuigi ma ei armasta suuremaid rahvaüritusi, olen küünipeol mõned korrad käinud, sest olgugi et publikut oli seal alati 23
SAARE OMA SALAPIDU
palju, puudus sel massiürituse õhustik. Küünipidu oli intiimne kontsert, kus ka staarid end vabalt tundsid. Alati olid esinejad väga nimekad, kõik tulid hea meelega, mis oli peoareeni ja atmosfääri silmas pidades üllatav – kontserdi toimumispaik oli puutumata tühermaa männimetsa külje all, kus vohasid nõgesed ja roomasid rästikud. Tõsilugu, just seal kandis olen igal aastal maanteel rästikuid näinud, see on tõeline ussipesa. Küllap nad peo ajaks põgenesid. Heinamaale improviseeriti kiiresti parkla ja tee äärde pargitud autode rivi ulatus küüni juurest vaat et meie majani välja. Küün ise oli omamoodi nähtus – pirakas nõukaaegne eterniitehitis, kuhu oli istmeteks toodud tohutu hunnik heinapakke. Muidugi oli selline saal äärmiselt tuleohtlik ja seepärast passisid pritsumehed ukseaugu kõrval alati valvel. Mina ei näinud sel peol iialgi purjus ega nõmedalt käituvaid inimesi, sel oli unenäoliselt helge ja tüüne õhustik, midagi müütilise Kungla sarnast, kus rahvas kuldses auras rõõmsalt üheskoos tantsis ja laulis. Peost ei kirjutatud üleriigilises meedias ka tagantjärele suurt midagi, kui paar mu enese tehtud lugu välja arvata, ja mulle tundub, et sellega rüvetasin tegelikult pühadust. „Ma ei teadnud, kui suur see küün on. Publikut tuli ligi tuhat inimest. Uskumatu, kuidas kaugele Muhu saarele nii palju rahvast kontserti kuulama tuli,“ muljetas 2013. aasta küünikontserdi staar Lenna Kuurmaa Õhtulehes. Ühte varasemat kontserti kajastades kirjeldasin, kuidas üks Muhu naisterahvas pahaselt põrnitses, kui Heidy Tamme tema mehe tantsule tiris. See naisterahvas ei öelnud mu emale pärast mitu kuud tere vastu.
24
MINU MUHUMAA
Olen sada protsenti kindel, et Muhus toimub Ăźritusi, millest ma midagi ei tea. Mida salajasem ja mida kitsamale ringile, seda mĂľnusam.
25