Autoriõigus: Hana Kivi ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimet aja: Epp Petrone
Toimet aja: Silja Paavle
Keeletoimet aja: Agnes Piiritaja
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rdi k uju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Fotopoogen: autori erakogu, k ui ei ole tähist atud teisiti
Trü kk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-285-2 (trü k is)
ISBN 978-9916-82-284-5 (epub)
www.petronepri nt.ee
Noorus, peod ja pummelu ngid
Etendus, mis kasvas suurek s
Juubel isuv i. Unenäo mõõtmes
ttemaa tiigrihüpe
Pärast Lottemaad – ja natu ke selle sees
„Kastis lau lja“
Hõbe, mis särab ku llana
Vanaema õu napuu otsas
Vär v ide võlumaa ja kostüümihaldjad
Täiskasvanud Lottemaal
Ki llu kesi Lottemaa näit lejate mä lestustest
Kerguse ja raskuse va hel
Epi loog
LISA 1. Lottemaa mä ngud ja vanasõnad
LISA 2. Korduma k ippuvad küsimused ja prakti l isi nõuandeid Lottemaale tu leku k s
Nõmmel sündinud ja Mustamäel kasvanud, olen läbi ja
lõhki linnatüdruk. Minu ja teiste minuvanuste elu kulges
70ndatel valdavalt õues paneelmajade vahel lurtsu, ukakat, mädamuna ja kõike muud vahvat mängides, talvel kooli ees
oleval liuväljal uisutades ja Nõmme metsades suusatades.
Tuppa raamatut lugema mindi ainult kehva suusailmaga,
mida sattus õnneks ka piisavalt. Seega olid raamatud minu
suured sõbrad.
Ajas muutumatuks lemmikuks jäi lastekirjanik Astrid
Lindgren, kes oma soojade, naljakate ja fantaasiarohkete
lugude ning raamatutega võlus mind täielikult. Esimese
koha südames pälvis „Bullerby lapsed“. Olles ise kasvanud emata, igatsesin kogeda Bullerby külaidülli: kogukonna
lähedust ja kokkukuuluvust, armastavaid peresuhteid ja
elutervet uudishimu elu ning ümbritseva vastu, mida seob
soe huumor. Raamatust kõlama jäänud väljend „jupp kõige paremat suitsuvorsti“ jäi mind saatma helesinise unistuse ja
selge hoolivuse sümbolina.
Tormakas ja värvikas nooruses olin sügisest kevadeni noor punkarihakatis, ujudes lihtsalt ja järjekindlalt voolule
vastu. Suviti sai minust tulihingeline malevahunt: rassisin
tööd teha, jagades maailmavaadet ja rõõme oma sõpradega.
Mul oli õnn sattuda väga ägedatesse rühmadesse ja suure-
päraste komandöride juurde. Malevakaaslased on siiani mu elus tähtsal kohal – mõned neist lausa mu parimad sõbrad.
Veeta suvi koos inimestega, kes mõtlevad sinuga sarna-
selt ja jagavad ühiseid aateid ning vaateid, see on tõeline
väärtus. Kui malevaeast välja kasvasin, unistasin, et kord
saab mul olema oma noorterühm, kellega ajan ühist asja ja kellele saan pakkuda palju toredaid hetki ja mälestusi.
Tõenäoliselt toitis see unistus vaikselt minu sees oma
aega oodanud võrset ja andis võimaluse eelnevas elus
omandatu ja kogetu ühel päeval Lottemaal värvikirevaks
tervikuks punuda.
Märts 2026, Lottemaa, Pärnumaa
2007. aastal naasen lapsepuhkuselt Tallinki kontorisse tööle laste- ja eriprogrammide juhina.
Selleks ajaks on Eesti kinodes juba linastunud animafilm
„Leiutajateküla Lotte“, enne seda ka „Lotte reis lõunamaale“.
Minul endal kokkupuude Lotte ja Leiutajateküla rahvaga
veel puudub, sest noorem laps on veel nii tilluke, et isegi
Julius Oro legendaarne papist lasteraamat „Muna“ on veel
pooleli. Vanemad lapsed on aga multikatest ja lasteraama-
tutest juba välja kasvanud.
Tallinki meelelahutuse juht Kairi Maidla, pisut vanema
väikelapse ema, on seevastu väga hästi kursis koeratüdruk
Lotte ja Leiutajateküla maailmaga. Just tema saab tol hetkel
kaasa rääkida protsessides ja selles, milliste teemadega
Tallink edasi liigub. Juhtub nii, et Kairi tuleb lagedale minu
jaoks määrava tähtsusega ideega tuua laevadele Lotte
temaatika: Lotte mängutoad, Lotte tegelaskuju ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub.
Minule antakse au seda projekti juhtida.
Mäletan hästi esimest korda, kui kohtusin Pelgulinnas romantilisel lillelõhnalisel kõrvaltänaval väikeses huba-
ses kivist eramajas Eesti Joonisfilmi kontoris Lotte ja ta
sõpradega, õigemini nende loojate Janno Põldma ja Heiki
Ernitsaga. Läksin sel kaunil tärkaval kevadpäeval härradega
kohtuma südame põksudes ja pingul närvidega, mind saat-
mas puhkevate sarapuuõite ja võilillede külluslik aroom.
Silmast silma kohtumine kahe loomingulise korüfeega
oli ääretult põnev, kuid samas omajagu pingeline. Tahe
näida pisut targem, ilusam ja võimekam on ju nii inimlik ja
hirm põrumise ees paneb pabistama. Millest me sel esimesel
korral täpselt rääkisime või ei rääkinud, kas kohtumine oli
pikk või lühike – seda ma enam hästi ei mäleta. Aga see polegi
oluline. Oluline oli hoopis see, et minus eneses lõi õitsele kevad
ning tekkis kindel teadmine: „Need on minu inimesed!“
Kuigi meist ei saanud Heiki ja Jannoga kohe suuri sõpru,
sest alguses õppisime üksteist tundma, oli mulle kiiresti
selge, et tahan neid väga oma sõpradeks pidada ning nende
maailmast osa saada.
Esialgu kulgesime mööda paralleelset rada – Tallinki
laevades arendasime Lotte mängutube ja -programme –,
selle temaatika kõrval kulgesid mu tööelus ka muud toimetamised.
Aeg aga muudkui veeres.
Olime Heiki ja Jannoga palju koos: arutasime, mõtisklesime ja vahel plärasime niisama tühjast-tähjast. Aina
selgemaks sai, et kuna ma ei oska joonistada ega ole filmikaamerat lähedalt näinudki, pean end neile ilmselt kuidagi ikka tõestama. Sisimas tundsin, et peaksin ühel hetkel
lihtsalt Joonisfilmi tööle minema. Nende kahe ägeda mehe
mõttemaailm, huumor, soojus ja pöörasus olid lihtsalt nii
inspireerivad. Lisaks olid need kohtumised alati justkui
aukoht heatasemelise komöödiaetenduse esireas, andes või-
maluse viibida kahe loominguliselt niivõrd vaimustava tüü-
biga samas ruumis ja kuulata nende omavahelisi vaidlusi,
ideede põrgatusi, mälestuskilde. Kõige kohal heljus alati
soe taustatoon ja vastastikune sügav lugupidamine. Ma olin
küll vestlusesse kaasatud, aga samal ajal varitses mind igal
korral reaalne oht suurest naerust põrandale variseda.
Ühel hetkel jõudis minu kõrvu, et Pärnumaale hakatakse
rajama Lottemaad.
Kust ja kellelt ma sellest üldse esimest korda kuulsin, pole päris täpselt meeles, aga selge oli, et Lottemaa tuleb ja
et seda plaanitakse umbes samasugusena nagu Soomes on
Muumimaa.
Taipasin hetkega, et see on minu võimalus.
Mind oli kasvatatud järgima põhimõtet: viisakas inimene
ennast ise pakkuma ei lähe, vaid ootab, millal talle ettepa-
nek tehakse... kui tehakse.
Mina aga surusin õpitud tagasihoidlikkuse alla ja kirjutasin sel 2011. aasta kevadel Jannole ning Heikile kirja:
„Armsad Janno ja Heiki! Kui te arvate, et minust võiks
olla abi planeeritaval Lottemaal ja teie meelest suudak-
sin ma Lottemaaga seotut hoida ja armastada, siis olek-
sin ma nõus kohe käed külge panema. Vajadusel kolik-
sin juba homme Tallinnast Pärnumaale ja oleksin abiks
Lottemaa rajamisel.“
Seejärel pigistasin silmad kinni ja jäin ootama.
Juba järgmisel päeval saabus vastus:
„Armas Hana! Meil on nii hea meel, et sa tahad Lotte-
maale tulla. Ega ei oskagi praegu öelda, kes sa Lottemaal
täpselt olla võiksid, aga ütleme lihtsalt nii, et meie näeme sind sealse perenaisena!“
Juhuu!