MINU INDONEESIA
ESIMENE OSA: JAAVA
13
PROLOOG
Pikad reisid algavad enamasti segadusega. Ega sa veel kodus ei adu oma saatust, püüad lihtsalt ükshaaval to-do list’i* täita: otsida välja pass, vaja hankida viisa, kolida tühjaks kodu, otsida autole garaaž, palju ma raha vahetan?, tšau, ootan teid külla, õhkutõus-piin-maandumine, migratsiooniamet, müra ja sagimine, tere-ma-olen-Berit, minu uued sõbrad, minu uus kool, minu uus kodu. Minu uus elu. Mul ei ole endiselt ühtki head seletust selle kohta, miks ma oma uut eluetappi just Indoneesias alustasin, ehkki olen sellele üllatust täis küsimusele pidanud korduvalt vastust otsima. Minu kandideerimine õppestipendiumile oli sama juhuslik kui minu vastuvõtt. Olin äsja lõpetanud Tartu ülikooli semiootika magistrantuuri ja läbinud etnoloogia õppekava. Mind ei hoidnud enam kinni ei Tartu linn ega koduülikool. Isegi haridus jättis mulle vabad käed – võisin saada eikellekski või kelleks tahes. * 14
To-do list – soovinimekiri. (inglise k)
MINU INDONEESIA
Sadade võimalike elustsenaariumite vahel valides hakkasin õppima indoneesia keelt. Tõenäoliselt oli see neist kõige irratsionaalsem. See polnud mõistuslikult seletatav otsus või tulevikuperspektiive silmas pidav kaalutlus, vaid puhas eralõbu, veel üks ootamatu oskus ühe noore, kümne tuulega kaasa jooksva inimhinge jaoks. See tuul viis mind nüüd Jaavale, maailma tihedamalt asustatud saarele. Darmasiswa stipendiumit jagati välismaalastele rohkem kui 80 riigist, ning meid puistati suvaliselt üle arhipelaagi laiali. Oleksin võinud sattuda konservatiivsesse Padangi, kus naistel oli koolis peakatte kandmine kohustuslik; Jogjasse, kus kristlik õppejõud vale vastuse eest kriidipuru näkku puhus; või pealinna Jakartasse, kus kooli jõudmine võttis kauem aega, kui veedeti koolis. Mina saabusin Sebelas Mareti ülikooli, „Jaava hinge“ säilitavasse Solo linna. Pidasin seda suhteliselt õnnelikuks põrsaks kotis. Sellegipoolest ma kooli lõpuks suurt ei jõudnudki. Milleks õppida keelt koos välismaalastega kinnises klassiruumis, kui terve Indoneesia oli täis vestlusvõimalusi. Oma kogemused ja keeleoskuse sain peamiselt sundolukordadest: püüdes sõlmida rahu moraalsete naabritega või seletades, et usuleigusest hoolimata pole ma kommunist. Planeeritud aasta venis sujuvalt kaheks. Boheemlaslikust tudengist sai bürokraatias siplev aktivist ja hobietnoloogist kasvas välja kohalik kirjanik. Olin tõepoolest tühi leht paberit, millele võis kirjutada mis tahes loo...
15
RAMADAAN ON COOL
RAMADAAN ON COOL Helsingis Indoneesia suursaatkonnas kohtasin diplomaat Andyt. Vaatamata oma äärmuslikule sõbralikkusele oli tema kõnes teatav väsimus. Alles hiljem palus ta vabandust – moslemina ei tohtinud ta süüa ega juua enne päikeseloojangut, kuid kurivaim, siin PõhjaEuroopa suves ei loojunud päike ju peaaegu kunagi. Andy ootas pikisilmi pimedaid öid. Kui ma Indoneesiasse saabusin, oli endiselt ramadaan. Millegipärast olin selle kahe silma vahele jätnud. Ausalt öeldes olin täiesti mööda vaadanud asjaolust, et kolisin aastaks õppima maailma suurimasse islamiriiki. Kui ma veel Eestis olles elu Indoneesias ette kujutasin, kuulusid selle hulka rannad ja mäed, palmid ja riisipõllud, veidi müstikat ja võõraid usundeid, aga mitte kordagi ei mõelnud ma sellele, et ühes troopilises Aasia arhipelaagis võiks just islam olla see, mis nii tugevalt igapäevaelu dikteerib. Kui ma lõpuks kohale jõudsin, tabas see mind korraliku hoobina. Ramadaani ajal oli kogu religioosne elu tavapärasest veelgi võimsamad pöörded võtnud. Mošeed karjusid kõvemini ja sagedamini, varahommikul kõlas ühest ruuporist lastelaul, teisest ruuporist noomivad sõnad, kolmandast mõni uinutav mantra. Igal õhtul möödus minust paraad valgesse riietatud inimesi, kes kottpimedatel tänavatel telefonivalguses justkui tondid pühakoja poole hiilisid. „Head ramadaani!“ – tervitused resoneerisid üle poodide, kodude ja koolide. 16
MINU INDONEESIA
Samas päevasel ajal elu justkui seisis. Ainsad liigutused toimusid kui aegluubis. Muidu nii ülerahvastatud Jaava saar kajas tühjusest. Tänavad olid võrdlemisi lagedad ja kõledad ning keset kõige kuumemat päeva ei olnud vahel hingelistki näha. Ainsad moslemid, kelle toel kristlaste toiduärid veel püsti seisid, olid paastust vabastatud menstrueerivad naised. Need, kes näljased, sõid nüüd vaikselt oma kodus, peitudes avalikkuse hukkamõistvate pilkude eest. Öised toiduputkad olid nagu teod kogu oma elamisega päevaks haihtunud ja päevased endast ööseks vaid tühja koja maha jätnud. Kõik peale jumala on siin ajutine – seda õpetas Indoneesia ruttu. Isegi proua Tikat oli vastasmaja kõige-poes neil päevil harva näha – kliente ju peaaegu polnud. Igal teisel hommikul saabus tema valduste ette aga auto. Sellest hüppas välja mees, kes tõstis kastist suure kilekoti auravat jääd ja jättis selle poe katuse alla varju. Väljas oli siis 35 kleepuvat kraadi. Paarkümmend minutit hiljem ilmus välja väike proua Tika. Ta vaatas esmalt paremale, siis vasakule ja lõpuks murdis endale tüki jääd. Kuna vett juua ei tohtinud, tupsutas ta kuubikuga oma kaela ja otsaesist ning kui keegi märkama ei juhtunud, tõmbas jääga ruttu üle huulte. Kui jää oli kohal, võisin tulla ka mina, sest proua Tikalt sain ma oma igapäevase jääkohvi. Ma olin vist ta ainuke klient, kes keset päeva midagi peale pesupulbri ostis, ning minu ostlemise edukus olenes täielikult kellaajast. Näiteks vahetult enne keskpäeva kohvi soovides võis proua Tika mulle rõõmsalt otsa vaadata ja vabandamata öelda: „Kõigepealt palvus, siis kohv.“ See tähendas, et proua Tika tõmbas spetsiaalsest ridikülist välja valge läikiva hõlsti ja viskas selle minu ees üle oma 17
RAMADAAN ON COOL COOL
riiete. Riieteks olid tal, muide, mõmmidega pidžaamad, teinekord aga T-särk kirjaga „Look like Barbie, Smoke like Marley“*. Seejärel istus ta roomatile ja suudles omaette pomisedes korduvalt põrandat. Silmitsesin pingsalt ramadaani palvusaegade kalendrit seinal ning püüdsin ette kujutada elu uskumuste kella järgi. Siin on palvetamine nii tähtis elu osa, et väikeseid tubasid võib palvuse läbiviimiseks leida igal nurgal. Need pisikesed tühjad ruumid vaibaga põrandal on nii koolimajades, büroohoonetes, ostukeskustes kui ka isegi maanteeäärsetes bensiinijaamades. Ühtegi Indoneesia püha meest ei paista see solvavat, kuid mulle tundus kummaline, et sildid musholla** ja WC alati samasse kohta juhatavad. Ju on see siis nurk, kus toimuvad loomulikud eluks vajalikud tegevused. Kümmekond minutit hiljem ilmus proua Tika peanupp uuesti leti tagant välja. Veidi nõrkenud ja kahvatu näoga tegi ta kohvipulbrist, kondenspiimast, kuumast veest ja jäätükkidest mulle kohvi. See maitses kohutavalt läägena isegi siis, kui olin palunud suhkrukogust enam kui poole võrra vähendada. Suhkur meeldis siin nii inimestele kui ka sipelgatele, kes kõige väiksemalegi terale terve trobikonnaga peale lendasid. Need paar nädalat ramadaani osutusid tõeliseks kulinaarseks katsumuseks. Solosse alles kolinuna ei olnud mul köögis pliidirauda. Ei olnud ka mootorratast, millega seda ostma minna. Ei olnud isegi arusaadavat aadressi, kuhu taksot kutsuda, ega ka mingit aimust, kas kesklinnas oli elu sama surnud Look like Barbie, Smoke like Marley – näe välja nagu Barbie, suitseta nagu Marley. (inglise k) ** Musholla – mošee. (indoneesia k) *
18
MINU INDONEESIA
kui siin linna äärealadel. Olid ainult suletud poed ja kinnised toidukohad ja pidevalt kõhtu kriipiv nälg. „Ega preili meie kandist süüa ei saagi. Meil kõik paastuvad,“ ütles proua Tika, kui talle oma muret kurtsin. „Aga lähedal elavad hiinlased, äkki nemad on avatud?“ pakkus ta seejärel. Hiinlased pole enamasti moslemid ja seetõttu kehtivad neile teised reeglid. Üldse on hiina kogukond jaavalaste silmis kahtlane kamp lõtvade elukommetega tüssavaid kaupmehi. Hiinlased küpsetavad koeralihatoite ja hiina „maffia“ käib selleks kristlaste tagant koeri varastamas. Kui midagi siin linnas veidrat toimub, siis on selle taga kindlasti hiinlased. Nagu näiteks too kahtlane toidukoht kesklinna tagatänaval, kus olevat üks suur ümmarguste aukudega laud ja kast selle all. Kui käib kõva kolin ja august ilmub välja karvane kuppel, tõmbab kokk matšeetega siuhti! ning avanenud kaane alt ilmub tuksuv limane ollus. Nii söövad hiinlased elavate ahvide ajusid. Ainult hiinlased suudavad midagi nii brutaalset korraldada, kommenteeriks mõni indoneeslane selle peale. Võtsin südame rindu ja uurisin, kus need hiinlased siis ikkagi on. Äkki on neil koera ja ahvi kõrval ka mõni põrsas pakkuda. Proua Tika vaatas mind jälestust täis pilguga. Põrsas on ühele moslemile vähemalt sama halb valik kui need teised kaks. „Kirikust mööda ja paremale,“ jäi ta siiski viisakaks. Ma polnud siin ühtegi kirikut tähele pannud. „Preili ei tea, kus on kirik? Kas preili polegi veel kirikus käinud? Preili polegi siis kristlane?“ ei suutnud proua Tika oma imestust varjata. Ta jätkas oma küsimuste tulistamisega: „Aga kes siis preili üldse on? Budist? Välistudengid on tihti 19
RAMADAAN ON COOL COOL
budistid. Ah nii, et ei ole ka budist? Ega preili siis juhuslikult moslem pole? Kui preili on moslem, siis teab preili kindlasti, kuidas mošee juurde saada?... Aga kui preili on moslem, siis miks ta keset päeva süüa otsib? Ahaa, preilil on siis päevad! Siis on preilil kindlasti raske olla, tuleb midagi hamba alla pista.“ Imetlesin hiljemgi väikese õudusega seda, kuidas jaavalased suutsid tillukesest infokillust terve muinasjutu kokku vesta. „Ei ole ka moslem,“ raputasin pead. Proua Tika vaatas mind pikalt ja mõtlikult. Teeviidad muutusid korraga tühiseks probleemiks ja tema silmis kerkis üles palju olulisem küsimus. „Aga mis usku siis preili on kah?“ „Mul ei olegi usku, proua Tika.“ „Ei olegi usku? Aga kuidas siis preili teab, mis on elus moraalne ja mis amoraalne?“ Hiljem sain teada, et sellised vestlused on siin saarel üsna tavapärased. Keset kuuma lõõskavat keskpäeva, ise näljast nõrkemas, pidin nüüd hakkama vastasmaja poemüüjaga arutlema selle üle, kuidas ma teadsin, milliste reeglite järgi oma päevi mööda saata. Aga tookord tabas see küsimus mind nii ootamatult, et vastuseks antud paar pealiskaudset lauset ei olnud ei mulle ega talle ammendavad. Niisiis puuris rahulolematu proua Tika edasi: „Aga dokumentidel, kuhu preili seal risti tõmbab?“ Olin alles äsja kooli- ja viisadokumente allkirjastamas käinud ning tõepoolest ei teadnud, kuhu toda usuristikest igal lehel tõmmata. Kuid see oli alles algus. Üks rist pidi hakkama sind saatma kogu ülejäänud eluteel. See rist aitas otsustada, kus kandis oleks parem elada, millises koolis kasulikum käia, 20
MINU INDONEESIA
kelle seast endale peigmeest valida, millal aastavahetust tähistada, milliseid tseremooniaid tulevikus pidada, kellega äritehinguid teha, ja veel tuhat pisiasja. „Aga preili KTP, see ju ometi ütleb, mis usku preili on?“ KTP on siinne ID-kaardi ekvivalent. Ka preili KTP ei öelnud usu kohta sõnagi ja proua Tika ei suutnud oma kasvavat hämmingut tagasi hoida. Tema enda KTP, mille ta kiiruga rahakotist välja tõmbas, nimetas päris selgelt, et tegemist oli 40aastase moslemi usku koduperenaisega, kes oli 1,56 sentimeetrit pikk. Jõudsime mõlemad järeldusele, et ühe uskmatu elu on Indoneesias keeruline. Usk on Indoneesias nii a ja o, et ilma usuta jääb toitumisahel katki, enne kui esimese ampsu haugata jõuad. Kui pole usku, ei saa KTPd. Kui pole KTPd, ei saa autot ega mootorratast, tööd ega arstiabi. Usu mitteomamine on siin nii sotsiaalne kui ka majanduslik enesetapp. „Palju lihtsam oleks ju uskuda,“ leidis proua Tika. „Palju lihtsam oleks mitte kõike usuga siduda,“ leidsin mina. Proua Tika ütles lõpuks, et kui ma kirikut ja mošeed ei tea, mingu ma sel juhul mäest alla, keeraku itta, võtku järgmine tee lõuna poole ja selle põhjapoolseimas otsas võin hiinlased leida. Minu minekut jäi saatma tema kaastundlik pilk.
Kui Indoneesia esimene president Sukarno Pancasila rahvusfilosoofiaks nimetas, pidi Indoneesiast saama religioosselt mitmekesine sekulaarne riik. Religioonidena tunnistati selle 21
RAMADAAN ON COOL COOL
kohaselt aga vaid selliseid usundeid, millel oli ainult üks jumal ja oma püha raamat. Nendele tingimustele vastasid peale islami, katoliikluse ja protestantluse üllatuslikult ka budism, hinduism ja konfutsianism. Hoolimata näilisest vabadusest endale ise religioon valida on Indoneesiast nüüdseks saanud maailma suurima moslemikogukonnaga riik. Islami tõid siia araabia kaupmehed, kes esmalt end Malaka väinades sisse seadsid, aga peagi juba üle arhipelaagi kanda kinnitasid. Nagu ülejäänud maailmas, kasvas ka Indoneesias islami populaarsus just 1970ndatel, mil islamist sai päästerõngas modernse maailma ulgumeres. Praeguseks on ametlike paberite järgi lausa 90% siinsetest elanikest moslemid, suurem osa neist sunniidid. Islami koolide ja mošeede finantseerimisele on käe alla pannud ka Saudi Araabia, kelle soovil õpetatakse mitmes institutsioonis islamit Lähis-Ida mudeli järgi. Islami rangemat sõnumit aitab kehtestada ka isehakanud islamihuvirühm FPI, kes hoiab kätt riigi moraalipulsil. Selle repertuaari kuulusid nii Lady Gaga kontserdi kui ka LGBT-filmifestivali takistamine Jakartas, Miss Worldi ärajätmine Balil ja Playboy peatoimetaja vahistamine ajakirja väljaandmise eest. Playboy Indoneesia versioonis seejuures alastipildid puudusid. Tegelikkuses oli olukord muidugi teistsugune ja tõeliste usuvendade seas leidus palju neidki, kes end lõbusalt KTPmoslemiks kutsusid. Ehk siis paberil käis ristike islami usu ette, sest islam tegi elu lihtsaks, kuid südant see ristike kontrollida ei saanud.
22