sihikindlalt unistustemaa
poole
sihikindlalt unistustemaa poole
Esimesel kohtumisel Horvaatiaga saab selgeks, et see on „minu” ning siia pean ma veel ja juba pikemaks tagasi tulema. On 2003. aasta kevad, kui otsin Euroopa kaardilt järgmist reisisihti ja sõrm jääb pidama Sloveeniale. Mõeldud-tehtud, saangi Sloveenias käidud, mõnusad emotsioonid taskus. Hinge jääb aga kripeldama Sloveenia naaberriik Horvaatia. Olen kuulnud selle riigi ilusast loodusest ning keevaverelisest rahvast, kes oma au ja vabadust hiljuti sõjas on pidanud kaitsma. Tean, et Horvaatia kuulus Jugoslaaviasse, kus elu olevat olnud palju läänelikum ja parem kui Nõukogude Liidus. Tean, et riigi pealinn on Zagreb ning rannikul asub imeilus linn Dubrovnik. Televiisorist olen näinud Horvaatia tennisisti Goran Ivaniševići. Kuid ega ma väga palju selle maa kohta teagi. Reisi plaanides kuulen mitmel korral küsimust: „Miks sa sinna tahad minna? Seal on ju sõda.” 10
minu horvaatia
Eestlased, kes polnud Horvaatias käinud, arvasid üldjuhul, et seal on sõjajärgne raske elu ja tegemist on pigem vaese ning mitte väga arenenud riigiga. Kes aga Horvaatiasse satuvad, peavad hoopis üllatuma kaunite kuurortide, korralike uute kiirteede ja tunnelite üle. Mis aga kõige üllatavam – rannikul ei pruugi näha sõjast jälgegi. Silma jäävad suured uhked villad, luksusjahid ning peened restoranid. Aeg lendab ning aasta pärast saan esimest korda panna oma valges tolmuses sandaalis number 38 jala Horvaatia kivisele, suviselt krõbekuivale maapinnale. Horvaatiale on ilu heldekäeliselt – suurepärased mererannad, oivalised rannikulinnad ja fantastilised looduspargid. Rannik on saartest kirju justkui dalmaatsiakoera selg. Suuremaid ja väiksemaid saaretäpikesi on kokku loetud 1185, neist inimasustusega vaid ligi 70. Oh, kuidas mulle Horvaatia meeldib! Nädalase reisi kestel imetlen võrratut loodust avarate vaadetega merele, mägedele ja lõpmatusse. Minule kui suurele loodusesõbrale tundub see ilu isegi ebareaalsena, liiga ilusana. Tavalised Horvaatia inimesed elavad oma igapäevaelu, lähevad tööle või joovad hommikukohvi just sellises kangestavalt kaunis keskkonnas ja nad ei oska ise ehk hinnatagi, millises emakese looduse imedeaias on neil olnud õnn sündida. Siin Aadria mere ääres näen, kui selged ja kirkad on mere värvid, milline läbipaistvus on kibesoolasel merel. Tiheli asuvad punaste katustega rannikulinnade majad, nende taustal impressionistlikult udusena esile kerkivad tumedad mäed, helkiv meri ja kõrvu kostev horvaadikeelne vestlus naabrite vahel – see tekitab minus tungi siia tagasi tulla ja siis juba kauemaks. Horvaatia oleks mulle end justkui ilmutanud, et mind väljavalituna vastupandamatu jõuga oma poole tõmmata. 11
sihikindlalt unistustemaa poole
Meelitades mind siia tagasi, avastama midagi salapärast ja silmaga nähtamatut. Ma tahan lähemalt tundma saada seda sõjast puretud rahvast, kes on oma riigi pärast kaost üllatavalt kiirelt üles ehitanud. Soovin tundma õppida horvaadi keelt, et mõista paremini seda rahvast ja nuusutada nende kultuuri. Ma tahan elada selle rahva keskel ainsa eestlasena – sellise sõnumi saan oma esimeselt Horvaatia-reisilt.
Pool aastat hiljem ühel külmal talvepäeval uitan kõrgkooliõpinguid plaaniva sõbrannaga Teeviida messil. Minul pole pärast hiljutist ülikooli lõpetamist mingeid plaane edasi õppida, kuna veetsin viimased viis aastat kunsti studeerides ja paberite järgi olengi kunstiõpetuse õpetaja. Kuid koolipraktikal puberteediealistega maade jagamine tõi arusaamise, et kooli tööle ma küll ei lähe, seeasemel olen nüüd ametis hoopis lasteaias. Niisiis jalutan, pea laiali otsas, infolettide vahel ja kohtan juhuslikult vana tuttavat. Jutujätkuks tutvustab ta ka oma letis pakutavat. „Tahad äkki mõnda välisriiki vabatahtlikuks minna?” küsib ta mulle kollast infovoldikut ulatades. Sel hetkel käib mul peas „plõks!” − see ongi ehk võimalus minna pikemalt Horvaatiasse?! Räägin tuttavale oma unistusest. „Proovi kindlasti, see on hea võimalus,” julgustab ta mind, kui end tänuliku näoga minekule sean, kaasas hunnik pabereid Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kohta. 12
minu horvaatia
Järgneva poolaasta jooksul pühendun projekti asjaajamistele. Kõige keerulisemaks osutub leida Horvaatiast mõni selline mittetulundusühing, kellel oleks vabatahtlikule sobivat tegevust pakkuda. Kirjutan kirja sõnumiga „Kas olete huvitatud tööle võtma vabatahtlikku Eestist pooleks aastaks? Rahaliselt toetab Euroopa Komisjoni projekt Euroopa Vabatahtlik Teenistus...” ning saadan selle ligi sajale organisatsioonile. Sada hiireklõpsu − ja jään põnevusega vastust ootama. Enamjagu saabuvaid vastuseid teatavad, et... „Kahjuks pole meil tööd vabatahtlikule” või... „Selle rahasumma eest ei saa me kahjuks elamispinda pakkuda”. Mitmes kirjas on mainitud, et vabatahtlikutöö on Horvaatias veel suhteliselt tundmatu. See on arusaadav, kuna riigis oli alles hiljuti sõda. Domovinski rat*, nagu siin viimast sõda nimetatakse, toimus aastatel 1991–95, Horvaatia sai aga oma viimased okupeeritud alad tagasi alles 1998. aastal. Sõjas pommitati linnu ja külasid, kaotati kodusid ja pereliikmeid. Seetõttu loen vastuseks saadud kirjadest välja teatud skeptilisust. Mispärast üldse peaks tahtma keegi kusagilt Eestist pooleks aastaks meile vabatahtlikuks tulla?
Mõni päev pärast saja kirja väljatulistamist saabub aga vastus pika ja lohiseva nimega organisatsioonilt Eko-centar * Kodusõda. Siin ja edaspidi kõik joonealused tõlked horvaadi keelest.
13
sihikindlalt unistustemaa poole
Caput Insulae-Beli (lühendatult Eko-centar ehk Eko-keskus). Kodulehelt uurin tausta ja selgub, et see MTÜ asub Cresi* saarel Aadria mere põhjaosas. Tegevusalaks on neil kaeluskotkaste ja saare looduse kaitse. Vaatan pilte ja ahhetan: milline imeilus paik – mäed ja türkiissinine meri! Tunnen, et kananahk tuleb ihule. Mida ma veel oskan tahta! Loodusesõber olen lapsepõlvest alates. Enne puberteediiga käisin isegi ornitoloogiaringiga linde vaatlemas ja rõngastamas. Kindlasti on minu tiivulistearmastust süvendanud suvekodu Matsalu kandis, kuhu linnud ise kohale lendavad, pane ainult binokkel ninale ja vaatle. Nii olengi juba aastaid taevasse vaadanud, aga ikka üksi uidates; rühmaüritused looduses ei ole minu rida. Eriti on mu meeli köitnud valgepõsklaglede tuttavad hääled ja lõputud parved ning sookurgede dramaatilised hüüded. Eko-keskuse vastusest saab selgeks, et nad võtavad vastu ka vabatahtlikke. Olen ääretult rõõmus, sest just loodusega seotud organisatsiooni lootsin vargsi minna. „Tavaliselt tullakse küll nädalaks-paariks, aga miks mitte − sa võid tulla ka pooleks aastaks,” saan positiivse vastuse. Cres ja kaeluskotkad – sellest siis saabki minu Horvaatia! Atraktiivse eesmärgi nimel saab hunnik pabereid projektiks kirjutatud ning jään pooleteiseks kuuks vastust ootama. Augustis saan kõne: „Teie Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekt Horvaatiasse sai rahastuse.” „Minu Horvaatia, mu unistus saab teoks!” * Hääldus tsres, nagu ka minu perekonnanime teine osa Peica hääldub peitsa.
14
minu horvaatia
Ma kujutlen end Cresi saarele erksinise sügava mere äärde, mis kunagi ei jäätu. Mulle tungib ninna osoonist pakatav soolakas mereõhk, kui imetlen sakiliste mägede taustal hääletult liuglevat kaeluskotkast, keda ma tegelikult veel kunagi näinud ei ole. Mõtlen end põnevalt tundmatute horvaatide keskele, kelle jutust ma esialgu tuhkagi aru ei saa.
2004. aasta novembri lõpp Eestimaal üllatab viieteistkümne külmakraadi ning paksu lumega. Pimedal põhjamaal pakin oma lubatud 25 kilo pagasit ja lähen, ootusvärin hinges, lennujaama. Minu esimene õhureis veel kõigele lisaks! Minutiga Tallinna kohale tõustes tunnen, et algab justkui uus elu. Jätan maha senised tegemised ja lähen vastu kõigele uuele. Ma olen teel – see on nii hea tunne! Kõik koormavad kohustused olen lõiganud raksuga läbi. Ma olen vaba, kellest on saamas vabatahtlik!
15
tuhande saare
maa isepäise
rahva juurde
tuhande saare maa isepäise rahva juurde
Ootusärevuses lendan oma unistustemaa poole, süles raamat Horvaatiast. Jään ainiti põrnitsema pilti Horvaatia kaardist, mis pikemal vaatamisel meenutab mulle tiibadega merihobu, kes tahab end mandrist lahti kiskuda ja minema lennata. Istria poolsaar on kui merihobu pea, kus joonistub selgelt välja teravatipuline kõrv ning häbelik naerusuu. Kvarner ja Dalmaatsia rannik on merihobu sihvakas keha, mille sabatipp haihtub Dubrovniku kohal imepeenelt lõpmatusse. Kesk-Horvaatia, Zagorje ning Slavoonia ja Baranja moodustavad väljasirutatud jõulise tiiva, mis merihobu lendu viib. Raamatult pilku tõstes ja lennukiaknast välja pilvepiirile vaadates mõtlen kaeluskotkastest. Meenub Eko-keskuse kodulehelt loetud huvitav fakt – kord kohtas sõjaväelennuk Elevandiluurannikul 11 kilomeetri kõrgusel lendavat kaeluskotkast, kelle õhuvoolud olid tugeva jõuga kõrgustesse tõstnud. 16
minu horvaatia
See on kõige suurem kõrgus, kus on lendamas kohatud ükskõik millist lindu. Õhutemperatuur on seal miinus kuuskümmend kraadi. Hämmastav! Just selsamal kõrgusel lendab ka lennuk, kus istun mina praegu. Raamatut edasi lugedes värskendan mälu, et Jugoslaavia lagunedes eraldusid liitriigist esmalt Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia. Kui eraldusid ka Montenegro ja Kosovo, sulas kunagine suur sotsialistlik riik nagu lumememm kevadpäikeses. Jugoslaavia nimi kadus käibelt 2003. aastal, mil võeti kasutusele nimetus Serbia ja Montenegro. Vaid kolm aastat hiljem lagunes ka see riik pooleks: Montenegro iseseisvus ning Serbiast sai eraldi vabariik. Horvaatia iseseisvus 1991, kuid just siis algas ka Serbia ja Horvaatia vaheline sõda. 1994, kui sõda oli kestnud kolm aastat, oli Horvaatial 105 000 sõdurit, 173 tanki, 20 lennukit. Vaenlasel Serbial kuulus samal ajal arsenali 126 500 sõdurit, 639 tanki, 150 lennukit. Need numbrid kõnelevad jõudude suurest ebavõrdsusest. Kodusõda võttis ligi 11 000 horvaadi elu, umbes 37 000 sai vigastada ja ligi 3000 jäi teadmata kadunuks. Lisaks hukkus Bosnia sõjas 10 000 Bosnia horvaati. Kodusõja materiaalne kahju hinnati 30 miljardile dollarile. Milline utoopiline summa! Suur hukkunute arv paneb mind mõtlema. Kui palju on selles riigis veel murtud inimhingi ja sõjatraumasid põdevaid inimesi?
17
tuhande saare maa isepäise rahva juurde
Kui lennuk pealinna Zagrebi jõuab, ootab mind ees kuldne sügis kümne soojakraadi ja veel lehes plaatanipuudega. Need vahtralehe moodi lehtedega puud paeluvad mu tähelepanu oma mitmevärvilise soomusja koorega, mis kestendab tüvel, justkui oleks tegu nahka vahetava ürgse elukaga. Õhus on tunda kõdunevate lehtede ja märja mulla sooja lõhna. Lennujaama ees lehvivad, punavalgesinine vapp keskel, rahvuslipud. Seinal märkan teksti Dobrodošli u Hrvatsku*. Mul läheb süda soojaks – olengi lõpuks Horvaatias! Passikontrolli järjekorras kostab mu kõrvu horvaadikeelne jutt minu kõrval telefoniga vestleva noormehe suust. Ta räägib valjult, žestikuleerib ja naerab. Pisut hiljem näen lennukile vastu tulnud horvaate saabunud sõpru kõval häälel tervitamas ja kallistamas. Horvaadid tunduvad mulle esmamulje põhjal soojade ja emotsionaalsetena. Ma juba ootan aega, mil oskan keelt nii palju, et saada aimu, millest vestlevad pensionärid bussis, milliseid nalju teevad noored omavahel, millest pajatab juhuslik mööduja telefoniga või mida räägib saatejuht õhtustes uudistes – et saada tundma horvaadi rahvast. Viis pikka sõidutundi liinil Zagreb–Cres osutuvad põnevaks. Näen palju metsa ja olen üllatunud, sest arvasin, et siin on lagedam, nagu mujal Kesk-Euroopas. Maastik muutub aina mägisemaks ning märkan, et paljud kirikud, kindlused ja lossikesed on ehitatud mäetippudesse, mis muudab avaneva maastiku mesiselt romantiliseks. Veelgi kõrgemale mägedesse, Gorski Kotari piirkonda jõudes, paljanduvad teede ääres pruunikat värvi teravad kaljuseinad, mis on *
18
Tere tulemast Horvaatiasse.
minu horvaatia
kivide teele pudenemise takistamiseks kaetud suureauguliste traatvõrkudega. Nii linnades kui ka külades on eramajad ehitatud kivist, enamasti kahekorruselised. Majadel on suured rõdud ja terrassid, kus lauad ja toolid istujaid ootavad. Vahemere rahvad oskavad elada – leitakse aega väljas istuda ning seltskonda, veini ja värsket õhku nautida. Huvitav, et ka mitusada aastat vanadel majadel võib näha rõdusid. Võrdluseks tuleb silme ette Eesti talurahva arhitektuur, kust peegeldub äärmine praktilisus. Vana aja eestlastel ei olnud aega rõdul istuda, seda ehitada ei tulnud mõttessegi – rügati kogu elu. Isegi meie 20. sajandi elamutel näeb harva terrasse ja rõdusid. Muidugi on siin lõuna pool väljas istumiseks hoopis parem kliima, kuid see pole peamine põhjus. Miks siis on tänapäevastes Eesti uuselamutes terrassid ja rõdud nii iseenesestmõistetavaks saanud – ehk on taibatud midagi olulist? Kolme tunni pärast ootab mind ees teine maailm – vahemereliselt päikeseline rannik. Sisemaal oli pilves sügisilm, mere lähedusse jõudes kaovad pilved kui võluväel. Mandrilt sõidame üle silla Krki saarele. Mõne aja pärast peatub buss sadamas, et lasta reisijad välja, kuna Cresile suunduva praami väljumiseni on veel pool tundi aega. Astun merekaldale ja tõmban sõõrmeisse mõnusat soolakat õhku. Paistab ere päike ja sooja on 15 kraadi, õhus on taimede lõhna – siin ei vii talv loodust talveunne. Nii palju helget valgust ja laia avarust on siin mägisel helkivale merele avanevas maastikus – sellist valgust ei näe Eesti talves iialgi. Mul on tunne nagu mullamutil, kes on pimedast põhjamaisest koopast ilmunud ootamatult ereda lõunamaise päikese kätte! 19
tuhande saare maa isepäise rahva juurde
Vaatan üle vee tumeda mäeahelikuna paistvat Cresi saart. Minu ees avaneva maastiku taustale tundub õhuvooludes liugleva kaeluskotka siluett imehästi sobivat. Otsin silmadega kaeluskotka kuju, kuid ma ei näe. Märkan vaid üksikuid kajakaid ja kormorane mööda lendamas. Tasapisi kasvab ootusärevus: milline on see Cresi saar, Beli küla, millised on need inimesed, kellega hakkan koos töötama järgmised kuus kuud?
Praam jõudis paarikümne minutiga saarele, nüüd loksun bussis ja ahhetan avanevate vaadete ees. Sõidame mööda käänulist teed aina kõrgemale, kust meri paistab nii sinine ja sile, vaid kergelt joonistuvate säbrutustega. Kaugel avanevad panoraamina maismaa mägedeviirud, mille hambuline hallikas siluett loob imelise avaruse. Saare punakasoranžil pinnal kasvavad kõikvõimalikud lehtpuud. Tee viib aina kõrgemale, kuni jõuab tihedasse valgust varjavasse männimetsa. Peale metsaviirgu suundume järsult allapoole ja varsti näen aknast suurt välja tuhandete oliivipuudega vaheldumisi kiviaedade ja lammastega. Siin on näha, et loodus ja inimene on aastasadu sõbralikult koos eksisteerinud. Peagi hakkab paistma merekaldal asuv Cresi linn, mis ülalt vaadates tundub tihedalt kokku surutuna. Vanalinna majade vahel ei paista ühtegi rohelist laigukest – ainult kivist hooned ja kitsad tänavad. Bussilt maha tulles näen enda poole liikumas kahte inimest. Neil ei ole just raske aru saada, kes tulijatest võiks olla 20
minu horvaatia
uus vabatahtlik. Talvel liigub siin ju vähe inimesi ja ainult minul on suur reisikott. „Tere! Mina olen Davor,” tutvustab end varastes kahekümnendates noormees. Silma jääb tema üsna hooletu väljanägemine ja ükskõikne pilk. „Tere-tere! Mina olen Slaven,” esitleb end Eko-keskuse töötaja. Tal on pehmed näojooned, millest peegeldub lahkus, ja intensiivse, aga sõbraliku pilguga kullisilmad. Slaven on umbes 35-aastane, rahvuselt hoopis poolakas, kuid elanud siin juba aastaid ning endale kohaliku naisegi leidnud. Jõuan vaid silmapilguks näha saare pealinna, millel on sama nimi nagu saarel endalgi. Tean juba, et Horvaatias on teisigi saari, mille suurim linn on sama nimega, näiteks Krk, Rab ja Hvar. Sel hetkel linnakest põgusalt silmitsedes ei oska ma aimatagi, et hiljem satun siia pikemalt elama. Poisid tassivad mu kotid Eko-keskuse autosse, tumerohelisse nõuka-aegu meenutavasse Nivasse. „Niva on Cresil suurepärane sõiduvahend. Sellega on hea kivistel metsateedel ja järskudel mägiradadel liikuda,” kommenteerib Slaven, kui väljendan auto suhtes äratundmisrõõmu. Sisse istudes märkan värsket vereloiku masina tagaosas. Ninna tungib ka ebameeldiv roiskuva liha või vere lõhn. „Siin haiseb natuke,” ütleb Slaven mu pilku märgates, „selle autoga veame tihti surnud loomi raipesööjatele kaeluskotkastele.” Sõidame mööda kurvilisi mägiteid, kuni jõuame saare kitsaimasse kohta mäeharjal. Asume umbes 400 meetrit üle merepinna, samas on ka saare kõrgeim mäetipp – Sis, 648 meetrit. Edasi näitab teeviit Beli suunas, kuhu viib ühe auto laiune tee. Meie kohal kõrgub kivine mäeahelik, allpool on aga 21
tuhande saare maa isepäise rahva juurde
järsak, mis sadade meetrite pärast kohtub merega. Enne kui küsida jõuan, mis saab juhul, kui meile keegi vastu tuleb, liigubki üks punane sõiduauto vastassuunast meie poole. „Üks meist peab nüüd lähimasse „taskusse” tagurdama,” ütleb Slaven ja tagurdabki mitukümmend meetrit. „See ongi ainus võimalus üksteisest möödasõiduks. Mitmed eluaegsed bussijuhid lihtsalt keelduvad seda teed mööda Belisse sõitmast!” Ma ei pane bussijuhtide valikut imeks: tee on tõesti jahmatavalt kitsas ja käänuline. Olen juba kindel, et siinsel ainsal Belisse viival teel mina autot juhtima ei hakka. Slaven juhib mu tähelepanu kummalistele harulistele tammedele. Tammemetsi on siin saare põhjaosas palju. Ta selgitab, et kuni 18. sajandi lõpuni kestnud neljasaja-aastase Veneetsia perioodi ajal oli siinne metsakasutus ülitäpselt arvestatud. Metsa ei võetud korraga maha, vaid lõigati ainult tipuosa kolme kuni kuue meetri kõrguselt, alumine osa jäeti alles. Puule kasvasid uued oksad, mida omakorda kasutati kütteks. Sel moel sai ühte puud kasutada väga ökonoomselt ja pikaajaliselt. „Tamm on meie mütoloogias kõige austatum puu ning sellesse lööb äikegi kõige meelsamini sisse. Tamm on pühendatud suurimatele jumalustele, näiteks slaavi piksejumal Perunile!” Slaven võtab taskust välja Horvaatia 5-lipase mündi, millel on kujutatud tammelehed, ja räägib innukalt, kuidas rahva uskumuse järgi elavad siin metsades maa-alustes õõnsustes head haldjad masmalić’id, kes aitavad inimesi. Ma vaatan seda latvadeta vana tammemetsa ja mulle tunduvad need puud oma kühmuliste tüvede ja vonklevate haraliste okstega nii salapärased. Justkui oleks tegu saladusliku kummitusmetsaga, kus vabalt võivadki haldjad elada. 22