Issuu

MINU HIIUMAA

SISSEJUHATUS

Kui ma palun sul sulgeda silmad ja ütlen Hiiumaa, siis mis kangastub sul esimesena? Kadakad ja tuletornid, vastavalt varasematele kogemustele ehk veel midagi? Ent peale käegakatsutava heiastub kindlasti ka rahu ja omamoodi petlik illusioon lõpmatusest. Kõrvalised rajad ja üksildased maanurgad, kuhu võõras naljalt ei satu. Kui mõni teeline kogemata sinna eksibki, siis laulavad talle vaid iidsed puud ja suigutab laisk lainelokse. Siinsed eraklikud maalapid ja kinnisvara ei ole veel välismaalaste käes, siin ei ole aasta ringi naaberriikide kodanike invasiooni, ei kola siin ka skandaalseid (rõhk sõnal skandaalsed!) kuulsusi – see saar on siiski veel omade käes (tahaksin lisada, et erinevalt mõnest teisest saarest, ent ma ei tee seda). Selleks, et mina oma saare leiaks – ent ega see leidmine veel peamine ole, ka ära tunneksin! –, läks omajagu aega ja teele jäi sootuks teisi saari. Teate küll seda ütlemist Nuustaku ja Pariisi kohta – vaat juhtus nii, et mul läks saartega ka vastupidi, nagu tihti läheb. Nii mõnigi kaugem saar sai tundma mu jalataldu ning leidis koha südames, enne kui siia Hiiumaale jõudsin. 9

SISSEJUHATUS

Minu kohtumine Hiiumaaga on lõpp ja algus ühekorraga, kuigi nii see vist elus kipubki olema. Ühel talvel loen järjekordselt kuskilt ajalehesabast, milline ekstraordinaarne verstapost see müstiline ja enneolematu 33. eluaasta küll on. Kogu salapära selle vanuse ümber on muidugi tänu piiblile. See selleks, mina mäletan lihtsalt üht ahastavat silmapilku, mil ma istun pärast loetut maha ja tõmban kulmu kipra – nii neetult paigas on mu elus kõik. Hästi või halvasti, aga siiski paigas, lõplikult. On perekond, on kodu, on töö, on puhkuseplaanid. Midagi ehk veel, ei mäleta enam. Mida mul siis enam oodata on, mille nimel pingutada või rabeleda? Ja sellest eriskummalisest numbrist, mis seitsmevennapäeval kukub, ei tea üldse midagi oodata. Mina olen lihtsalt erand, tõden samal hetkel, mina olen siis see, kes saab 33 ja kelle elus ei juhtu absoluutselt mitte midagi, ei ühtegi põrutavat sündmust. Kõigest puhas rutiin. Põrgusse need naisteajakirjad ja astroloogidest soolapuhujad! Edasi läheb kõik pööraselt kiiresti. Kuu enne sünnipäeva saan aru, et midagi on väga-väga korrast ära, paar nädalat pärast sünnipäeva viime avaldused sinna, kuhu vaja ja ühtlasi on see ka paslik hetk adumaks, et poolteist kuud pärast kardetudoodatud numbri kukkumist ei ole mul abikaasat, on pool perekonda, pole kodu ja eluolu üle vaadates on mõistlik ka töökohavahetus ette võtta, mis ühtlasi tähendab, et ajutiselt ei ole mul ka tööd.

MINU HIIUMAA

Fantastiline! Naisteajakirju lugedes ma just sellist 33 ette kujutasingi – sain, mis tahtsin... Ja tagatipuks – aga selleni jõuan alles kuude möödudes – on Mang järjekordselt minust targem olnud või mu akna taga luuranud, sest ta on just nimelt selleks aastaks lubanud mulle töökoha, elukoha ja elukaaslase vahetuse. Tere-tore. Neil keerulistel aegadel tegutsesin Viljandis majutusasutuse perenaisena ja pärimusmuusika aidas kontsertide-etenduste juures ning läksin giidikoolitusele. See oli kooslus meeldivatest toimetustest, mida ma tegin siiski kellegi teise jaoks, kusagil mujal, teiste juhtnööride järgi... Kui sel hetkel teadnuksin, et jõuan kõigi nende eksirännakute käigus otsapidi Hiiumaale, ma nii okkaline muidugi poleks olnud. Sest mis siin ikka okkaid puhevile ajada, kui elu saab järsku uued värvid ja veeretab veerandhiidlase näol otse mu nina alla suure armastuse. Hiiumaale sattudes said need eespool nimetatud kolm valdkonda taas mu igapäevaelu osaks, ent nüüd otsustasime meie kaks, mida ja kuidas ja kellele teha. Me peame jõudumööda puhkemaja, oleme mõisaaegse kivilauda ehitanud saaliks, kus kõlab just meile meelepärane muusika ja lavastatakse etendusi, ning näitame ja tutvustame isehakanud giididena oma kohaliku koloriidiga talukohta. Seesuguse tandemina me oma kultuuri- ja turismivankrit Soonlepa külas vedama hakkame: mu kaasteelise üle 15aastase kogemuse toel ja uusvõõrast minu värske pilgu all. Iga päev õpime, areneme, sageli rõõmustame, harvem krigistame hambaid... ent ta edeneb siiski, see meie ühine teekond Hiiumaal. Nii jõudsin ma Hiiumaale keerulisi teid pidi palju aastaid ja üks lahutus hiljem. Nüüd on see saar saanud Minu Saareks, 11

SISSEJUHATUS

kasvanud südame külge ühes oma kõverate naljade ja ausate inimeste ning lõputute legendide ja lugudega. PS. Segasel lahutusesuvel satun vaatama dokumentaalfilmi Liv Ullmannist, kus paljude muude mulle imponeerivate asjade seas toidan oma fantaasiat kujutluspiltidega metsikust saareelust, lõputust üksindusest ja, mis seal salata – ka erilisest mehest. Kuigi Ingmar Bergman kui selline oleks ilmselgelt liiga eriline. Ja isiksusena keeruline. Natuke liiga surnud muidugi ka.

MINU HIIUMAA

ESIMESE KORRA VÕLU Hiiumaa tekkis saarlaste arvates nönna: kord ennemuistsel aal, kui Hiiumaa kohal haigutas suur tühjus, olla Leisi kalur sinna koha peale mörrad sisse viind. Aga olla järgmistel kuudel nönna palju tuult ja viina olnd, et ei saanud ää tuuagi neid sealt. Ühel heal päeval olla kaema mindud ja avastatud, et mörrad puhta sitta täis, mida koguvad seiemaani. Hiiumaa tekkimise müüdile vastukaaluks olgu ikka ka Saaremaa tekkimine kirjas: kõik sodi ja prügi, mida kunagi iidlastel enam vaja ei läinud, see visati Hiiumaa lõunarannikult alla ja sinna tekkiski uus saar – Saaremaa. Olin niisiis Hiiumaast siit ja sealt kuulnud, ent näinud seni siiski mitte. Meie, lõunaeestlased, käime peamiselt ikka Saaremaal, on kuidagi geograafiliselt lähemal, ega seal muud imet olegi. Saaremaast on mul täitsa oma ettekujutus olemas ja see on rohkem kui hea. Kui sa sõidad Saaremaale, mis omakorda eeldab ka Kuressaarde põikamist, siis sa just nagu näekski peaaegu kõike. Sa näed vett ja kadakaid ja tuulikuid ja teoreetiliselt ka jaanalinde ja veel nipet-näpet. Avalik ja avatud – jah, nii võiks iseloomustada seda suurimat ja number üht meie saartest. Suuruselt number kahega mul nii libedalt ei lähe, kuigi me esimesel kohtumistunnil on sulnis kevadõhtu, päevad juba pikemad ja valgust täis. Mu 13

ESIMESE KORRA VÕLU

Saar varjab end nagu ontlik tütarlaps. Kui sõidad seda peamist, Kärdla–Heltermaa maanteed mööda, siis ongi vaid üks looklev teelint ja lõputud metsad kahel pool seda, ei muud. Looklev teelint on siinkohal pelgalt kunstiline liialdus, sest uued maanteed on kõik puha asulatest mööda viidud ja võimalikult sirgeks tõmmatud, mis jätab mulje, et ega siin suurt midagi ei olegi. Ja nii võib Heltermaa sadamast otse Kärdlani välja sõita, olemata näinud midagi peale metsa, vaid asfalt laulmas monotoonselt autorataste all. Kus on see Hiiumaa, millest te kõik vaimustunult räägite? Ma ei näe.

Ent ma pean tunnistama, et näen palju enamat, kui lootsin – tinistan end tagasi kaugesse lapsepõlve, kus kõik praegu siin nähtav oli veel tõeline eksootika, lisaks oluliselt lahjemal kujul. Mööda kadakatega palistatud metsavaheteed sõites tulevad silme ette minu lapsepõlvekodu lähedal metsaveerel kasvanud kadakad, nii poolteist tükki. Nad nägid ääretult viletsad välja, aga ikkagi olid. Haruharvad ristiga käbid olid oodatud ja imetletud nagu kord aastas jõuluehted. Siin on kõik kohad kadakaid täis ja selleks, et mõni isend üldse silma hakkaks ja meelde jääks, peab viimane päris korralikult võimlema – olema kas eriti kõrge või mitme tüvega või erakordselt saagirikas. Ja isegi selliseid on siin rohkem kui küll. Meie külla viivast pikast sissesõiduteest ilusamat ei ole. Kahel pool kadakad ja mõned jässakad pigem noorepoolsed tammepuud, nende vahel varjatult kiviaed. Teetunneli lõpus 14

MINU HIIUMAA

paistab nurgake moonakamaja. Edasi peab juba pilku teritama, sest Ennu postkast on täpselt sellise koha peal, et kunagi ei saa aru, kas Aino seisab oma moonakamaja hoovil või mitte. Enamasti siiski seisab. Ja siis, sõltuvalt aastaajast ja looduse rüüst, vilksatab korraks hõbedaselt sinavat lahevett. Sel hetkel tekib rõõmus ootusärevus: kiiremini, kiiremini sinna... Ei loe see, et tuled Tallinna-kodust enam-vähem vee äärest, ega see, et siia saamiseks on tund ja veerand suisa merel loksutud. Need mered, need oleksid justkui sootuks teised ega läheks arvesse. Lapsepõlveaegseid külatanumaid ääristasid lepavõsad või plankaiad, kiviaedadest võisin vaid und näha. Sood ja lõputud laaned olid kõikjal. Siin on iga nurga taga kiviaiad ja kadakatega palistatud rajad, silm ei oska neid märgatagi. Põldmarjakoht oli minu noorusmaadel üksainus ja kindel, suurt saaki sealt saada polnud, aga purgi või paar moosi võlus paaril korral välja. Nüüd on põldmarjavääte kõikjal nii palju, et peksa vikati või trimmeriga kahte lehte laiali. Kui seda ei teeks, kasvaksid kõik teed ja rajad kinni.

Esimestel kordadel torisen ma aina ja aina selle üle, kuidas hiidlased on ikka lollid ja kõik ilusa vaka all hoiavad. Miks nad ei reklaami ja ei kuuluta oma saare ilust ja võlust, miks ei meelita turiste siia. Jah, needsamad teedki ju ei aita kaasa, et külaline midagi näeks, osa saaks, raha maha jätaks (jah, turumajandus). Või näituseks spaadki. Lubage esitleda, Hiiumaal suurt ja korralikku ei ühtegi. 15

ESIMESE KORRA VÕLU

Ja nüüd tõstan ma nimetissõrme püsti! Sest eelnev tingibki selle peamise, ühtlasi äärmiselt nauditava erinevuse naabersaarest, miks turistihordid ei ründa Hiiumaad ja kohalikke. Sellist põhjanaabrite numbrimärkidega autode rodu nagu Kuressaares või mandri pool Pärnus ja Haapsalus, Hiiumaal ei kohta. Mis ongi tore. Kes tahab – aga see peabki väga tahtma! –, leiab saare nagunii üles, tuleb kohale ja naudib, kuid teistele polegi vaja saart lörtsimiseks välja käia. Nii näib olevat hiidlaste suhtumine ja mida kauem siin viibin, seda enam kaldun seda suhtumist nendega jagama. Kahtlustan, et tegelikult on päris palju saarlasi, kes spaade puudumise pärast meie peale hoopis kadedad on. Peatüki alguses olnud saarlaste ja hiidlaste naljaloo juurde tagasi tulles pean siiski lisama, et kahe saare rahvas hoiab üldjuhul vägagi kokku. Hiidlased satuvad Saaremaale ja saarlased Hiiumaalegi ning suhted on ennemini sõbralikud kui vaenulikud. Meie kohalikus toidupoes on Saaremaa viin kenasti riiulis ja olen ise näinud kohalikke mehi seda ostmas. Kui nüüd päris lõpuni aus olla, tunduvad hiidlaste ja saarlaste kurikuulsad ühisnaljad olevat rohkem ülejäänud eestlaste pärusmaa. Mandriinimesed teavad neid sageli pareminigi kui kohalikud ja ikka on saarekülalised need, kes mõnd nalja nuruvad või teema üles võtavad. Ajast aega kestnud legend kahe saare asukate tögamisest on siiski mu meelest nähtus omaette ja kuna ma ise tänaseni ühe jalaga suure maa rott olen, siis olgu mul lubatud mõni neist naljadest ka siia raamatusse lisada.