Minu Mari-Liis Stahhov elu gluteenivaba
Saateks
Inimesed teevad oma keha silmas pidades igasugu valikuid ja eksperimente – kes peab ekstreemset dieeti, toitudes kuude kaupa üksnes värskest kraamist, kes otsustab, et homsest ei söö enam... näiteks piimatooteid. Või liha. Või teravilju sisaldavaid toite. See kõik on valik. Otsus, mida võib teha või millest juba ülehomme (või miks mitte ka kolm tundi hiljem!) võib loobuda. Kui lihtsalt ei enam meeldi, ei sobi, ei taha.
Gluteenitalumatus ehk tsöliaakia ei ole minu valik. Elan viimased aastad teadmisega, et nii lihtsalt on ja ma ei tohi enam kunagi elus süüa toite, mis sisaldavad nisu, rukist, otra ja kaera, kui see pole just puhas gluteenivaba kaer. Muidugi ma saan seda teha, sest suud mul keegi kinni pole liiminud ja kätt samuti keegi selja taha ei vääna, kui ma tükikese kringlit mõnel koosviibimisel ära sööks... Aga tean, et ma ei tohi ja seega seda ei tee.
See raamat on minu gluteenivabast elust. Et toit on elu lahutamatu osa, puudutab gluteenivaba toitumine kõike – seda, milliseid toiduvalikuid teen kodus ja väljaspool seda. Nii kodus perele
toitu valmistades kui ka kolleegiga lõunalauas einestades, sünnipäevadel ja teistel pidudel, sugulaste ja sõpradega kohtudes, vabal ajal, kõikjal.
Mind on viimased aastad tohutult häirinud, kui mõnikord oma gluteenivaba toitumist mainides hakatakse muigama – noh, sina ka! Teatavasti on gluteenivaba dieedi harrastajaid palju ka nende seas, kes ei söö gluteeni sisaldavat toitu lihtsalt niisama, ilma diagnoosita. Nad on kusagilt lugenud, mida halba võivad teraviljad seedimisele teha või siis tunnevad ise, et jah, tõesti on kergem olla, kui võileivad või pastakauss puutumata jätta. Sellest rääkimata, et paljudele gluteeni kahjulikkusest rääkivatele allikatele võiks lihtsalt panna juurde valeinfo sildi... Kahjuks arvatakse suuresti tõsimeeli, et gluteenitalumatus on moehaigus ja kõik, kes väldivad gluteeni, on lihtsalt järjekordsel dieedil. Olen tüütuseni selgitanud, et gluteenitalumatus ehk tsöliaakia võib olla ka eluaegne haigus. Autoimmuunhaigus – nagu diabeetki. Ja siis muutuvad muigvel näod tõsiseks. Päriselt? Aga kuidas sul see avastati? Mis edasi sai? Oota, aga mõnikord sa ju ikka sööd gluteeni? Aga mis siis juhtub, kui sööd? Äkki mul on ka see...? Loodan, et pole, aga võib olla. Olen kindel, et tegemist on siinmail äärmiselt aladiagnoositud haigusega ja olgu minu lugu innustuseks, et mitte rahulduda esimese arsti, tavaliselt perearsti vastusega, et ah, küllap on kaebused pelgalt seedehäiretest. Minu
kogemusel pole mitte ükski seedehäire nii kauakestev ja elu niivõrd häiriv kui ravimata tsöliaakia.
Parim osa? Gluteenitalumatusega ei pea võtma kogu elu rohtu.
Minu igapäevane ravim on õige toit. Ja siit see kõik algabki...