Issuu

ede schank tamkivi

mull mullis

Raamatus on tõestisündinud lood, mis juhtusid Californias 2012. aasta aprillist aprillini 2014. Mõned peatükid on varem ilmunud lugudena ajalehes Eesti Ekspress, Maaleht ja Õpetajate Leht, ajakirjas Kaja ning blogis ede.tamkivi.com. Üksikute tegelaste nimed on muudetud.

Autoriõigus: Ede Schank Tamkivi ja Petrone Print OÜ, 2018 Toimetaja: Epp Petrone Konsultant: Neeme Raud Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Pildilisa kujundus: Margit Randmäe Pildialbumi fotod: Ede Schank Tamkivi erakogu Kaart: Kudrun Vungi Trükk: Greif OÜ ISBN 978-9949-651-23-8 (trükis) ISBN 978-9949-511-66-2 (epub)

www.petroneprint.ee

minu california

PĂźhendusega Romile, kes on aastaid utsitanud mind kirjutama raamatut. TĂ¤nuga Stenile, Gustavile ja Ettale, kes aitavad iga pĂ¤ev minu maailma avaramaks muuta.

sisukord

Sissejuhatus

Hea Uus Ilm

Sisse- ja väljaelamine

Mina, robot

Elust peidetud külas

Askees Ameerika moodi

Maailm peopesas

Autosõit on ajavõit

Uued algused... garaažist

Vormis Tükike

Krimiuudiseid (ei ole?)

Kui maa kaob jalge alt

108

Põhjamaalase ümbersünd

114

Nõudlus ja pakkumine

119

Kaks musta rombi

124

Terviseks!

131

minu california

Komm või pomm?!

142

Peetruse väravas

147

Sport, sport, sport!

154

Väärtuslikud vanad oskused

161

Koopaseinalt telefoniekraanile

167

Tagasi Ameerikas

182

Stanfordi mullist välja

197

Kultuuride kokkupõrge

208

Põllult põske!

225

Öösel on kõik kalkunid mustad

233

Tiger mom versus soccer mom

239

Päev ilma mehhiklasteta?

251

Feliz Navidad!

263

Täielik ikaldus

275

Disneyland täiskasvanutele

285

Noorte teadlaste õhtu

301

Eesti by the Bay

308

Epiloog. Mitu aastat hiljem*

321

Autori soovitusi edasiseks lugemiseks

335

* Uus, 2018

sissejuhatus

Maailmakaarti vaadates tundub, et teekond Eestist PõhjaAmeerika läänerannikule Californiasse läheb üsna sirgelt üle Mandri-Euroopa ja Ameerika. Lennuk teeb aga Euroopast San Franciscosse lennates paraja kaare üle Gröönimaa ja Kanada. Tegelikult ongi see lühem tee, sest maakera pole mitte lapik, vaid ümmargune nagu üks suur mull. Sellesama maakaardi järgi saab teada, et umbes-täpselt California rannajoone keskel asuv San Francisco paikneb samal laiuskraadil Hispaania lõunarannikuga. Omamoodi sümboolne: esimesed eurooplased, kes Põhja-Ameerika läänerannikul jala maha panid, olidki pärit just nimelt LõunaHispaaniast. Pole midagi imestada, et nad võisid tunda ennast uues maailmas üsna koduselt, sest ka loodus on neis kahes paigas üsna samasugune. Ainult et California puhul tuli kõik mõõtmed ja nähtused korrutada vähemalt kahega. Kuna mina olin harjunud Eestimaa sileda maastiku, kitsaste teede ja hõreda asustusega, rabas California esmakohtumisel oma võimsate pinnavormide ja tohutu avarusega. Siin on tõesti kõik suur: mäed, puud, autod; isegi taevas 10

minu california

tundub kõrgemal ja avaram. Kindlasti ka sinisem. Ainult muru ei ole rohelisem, see on suurema osa aastast hoopis kõrbenudpruun, kunstipärasemalt öeldes: kuldne. Ei tea, kas see tuleb lõpmatuna näiva Vaikse ookeani lähedusest, kuid selle hiigelveekogu kaldal elavate inimeste horisont tundub samuti avaram. Californialased tunnevad huvi asjade ja inimeste vastu, oskavad väikestest asjadest rõõmu tunda ning on suurema osa ajast heas tujus. Pole ju põhjustki viriseda, kui 300 päeva aastas paistab päike ning ümberringi on ainult rahulolevad ja naeratavad näod. Nagu elaks mingis mõnusas mullis. Californias ei tunne keegi end võõrana, sest kõik inimesed ongi siia alles hiljuti üle maailma kokku tulnud. Huvitavad aktsendid, põnevad taustalood, paeluvad tegevusalad ja laialdased teadmised – need tulevad inimeste juttudest ikka ja jälle välja. Siin on lihtne saada „omaks“, tunda end teistega võrdväärsena, sest valdav osa on alustanud üsna hiljuti üsna algusest. Miski ei tule kätte aga niisama ja keegi ei saa ega tahagi tegevusetult lesida. Kui jääd niisama mõnusalt palmi alla pikutama, võid ju millestki olulisest ilma jääda!? Ka minule on California üks järjekordne algus. Uute tutvuste, uute tegemiste ja mõistmistega. See on küll omamoodi paradoks, aga elu mullis võib muuta horisonti avaramaks. Palo Alto, California, mai 2014

hea uus ilm

„Ja mida sina seal siis tegema hakkad?“ Nii küsis minult enam-vähem iga inimene, kellega tuli jutuks meie pere kolimine Ameerika ühendriikide läänerannikule, maakaardi järgi vaadates otse California osariigi südamesse, Palo Alto linna. Täpselt sellises sõnastuses kuulsin seda küsimust kümneid kordi, ainult et mõnikord oli rõhk sõnal „sina“ ja teinekord „seal“ peal. Lõpuks ei osanudki enam midagi tarka vastata, lihtsalt pomisesin tüdinult: „Küllap aeg näitab...“ Mõistagi olin ma ise mõelnud sellele küsimusele väga palju kogu kolmveerandi aasta jooksul, mil mu abikaasa õppima asumine Stanfordi ülikooli oli juba kindel. Pärast aastatepikkust pereloomisele keskendumist olin just jõudnud selle müütilismüstilise töö- ja pereelu ühildamiseni, mis tähendab ilmselt seda, et lapsed on piisavalt vanad ja palju kodust ära, tööd ei pea tegema pelgalt rahateenimise pärast, vaid saab teha täpselt nii palju, kui eneseteostuse seisukohalt 12

minu california

sobilik või eneseharimise vaatepunktist vajalik tundub, ning kirsina tordil saab end akadeemilises keskkonnas ärksana hoida. Aga nüüd siis minek kuhugi hoopis teise maailma otsa, kus alustada kõike uuesti!? Andsin endale aru, et selliseid võimalusi ei ole paljudel. Aga uhke ja õnnelikuna ennast sellegipoolest ei tundnud. Elamine Eestist eemal polnud mulle kunagi olnud eesmärk omaette. Et mida ma siis Ameerikas teha kavatsesin? Kas ma ise seda tegelikult teadsin? Võinuks ju öelda, et ma kavatsen minna „tuhande võimaluse maale“ oma läbilöögihetke otsima. Et näiteks võtan tagataskust mõne äriidee ja hakkan käima Stanfordi ülikooli lähedal asuval Sand Hill Roadil ridamisi ootavate riskikapitalistide ehk kohalikus kõnepruugis lihtsalt VCde* ukselt uksele, et „raha tõsta“? No seda ilmselt ei usuks minu puhul keegi, ka mina ise mitte. Muidugi on mul karjääri silmas pidades alati võimalik jääda truuks oma „esimestele liistudele“ ehk ajakirjanikuametile: ma ju ei saabunud Ameerika ühendriikidesse mitte abikaasa tudengiviisa külge haakudes, vaid kogunisti I-viisaga ehk loaga, mis võimaldab välisriikide kodanikest meediatöötajatel viie aasta jooksul USAsse tulla ja taastulla ning siin erialast tööd teha. Kuid seejuures on klausel: töötada ei või kohaliku meediaettevõtte jaoks, vaid ainult „üle mere“. Minu läkitajaks sai Eesti rahvusringhääling, kellele andsin lõpuks esialgse „võtad ise kaamera kaasa ja monteerid lood *

Venture capitalist – riskikapitalist. (inglise k)

hea uus ilm

kokku“-jutu asemel märksa ebamäärasema lubaduse võimaluse korral telesaatele „Kapital“ midagi USAst toota. Või ikkagi ka ise täie rauaga õppimisele keskenduda? Oleks ju rumal jätta kasutamata võimalus, kui oled keset sellist intellektuaalset rammu tihkelt täiskülvatud põldu?! Palo Altos asuv Stanfordi ülikool on Harvardi ja Yale’i kõrval USAs ja terves maailmas kindlasti üks tuntumaid kõrgkoole; maailma parimaid ülikoole reastavates edetabelites kõigub tema koht 2.–7. vahel. Aga juba enne Ameerikasse kolimist olin aimu saanud, et ülikoolis edasi käia ei pruugi olla niisama lihtne. Võtsin 2012. aasta kevadel Stanfordi külastades südame rindu ja krapsasin sisse ülikoolilinnaku pseudokoloniaalstiilis kujundatud keskväljaku nurgal asuvasse antropoloogiaosakonda, et küsida, kas vabakuulajaid loengutesse lubatakse. „Ja mis oli teie doktoritöö teema?“ uuris mind pealaest jalatallani takseerinud kandilise kujuga proua üle prillide. „Khmm, mul on alles magistriõpingud pooleli,“ pomisesin vastu ja kaasavõetud bravuuripallist voolas visinal suurem osa õhku välja. Proua saatis mind järgmise kolleegini, kes küsis omakorda tülpinult, kus ülikoolis ma seda magistrikraadi siis omandan. „Ja kus see veel asub?“ krimpsutas ta nina, mingit kahtlast Türgi urgast meenutavat Tallinna ülikooli nime kuuldes. Jõudsime jutuga sinna, et vabakuulajaid põhimõtteliselt loengutesse ei lubata, isegi täisõppemaksu eest mitte, aga lõpuks ta siiski leebus ja soovitas mul uksi kulutada, et „äkki mõnel kolleegil hakkab teist kahju ja soovib teid endale poole kohaga, tasustamata assistendiks võtta“. 14

minu california

Istusin pärast seda kohtumist tükk aega aprillikuu paitava päikese all purskkaevu serval ja neelasin alla kurgus kraapivat klompi. Jah, ma sain aru, et paljud inimesed kogevad selliseid äraütlemisi iga päev ega lase end sellest sugugi heidutada, hoopis vastupidi – see sunnib neid edasi tegutsema ja rohkem pingutama. Miks ma üldse arvasin, et mingi suvaline tibi võib ühe maailma mainekaima ülikooli antropoloogiaosakonna uksest sisse tuhisedes oodata avasüli vastuvõttu „just sind me siin ootasimegi!“-juubelduste saatel?

Kõige selle taustal tundsin muidugi sotsiaalset survet keskenduda Ameerikasse kolimise puhul perele. Või et mis perele, kui mees ja lapsed on päev läbi koolis-lasteaias? Või mida üldse tähendab „keskenduma“ perele – tegevus, mida ingliskeelses maailmas määratleb kogunisti omaette ametinimetus homemaker ehk kodutegija? „Noh, te ikka Ameerika kodaniku teete?“ on nii mõnigi pärinud otsekoheselt, võiks öelda, et lausa robustselt, viidates asjaolule, et Ameerika ühendriikide pinnal sündivad lapsed saavad paljude illegaalidest lastevanemate suure unistuse osalise täitumisena automaatselt USA kodakondsuse. Tõsi ta on, ka sellele teemale olin mõelnud. Aga pealt kolmekümnestele ei sünni lapsed enam ainult õhust ja armastusest. Kolm last vajaks liikuva elustiiliga peres juba tõsisemat žongleerimisoskust. Ehk nagu keegi meile pärast teise lapse sündi soovis: „Palju õnne! Teie pere järgmine auto on... buss!“

hea uus ilm

Kuidas siis kõiki neid rolle uues keskkonnas kombineerida? Nagu paljude teiste samasuguste olukordade puhul on juba tõestatud: pööre võib tulla kellegi pealtnäha muuseas pillatud lause peale. „Kas sa arvad, et oled supernaine?“ küsis üks sõbranna ühel keskpärasel õhtul, kui naised hakkasid ühes Skype’i vestluses kaoses korda looma. „Muidugi mitte,“ vastasin. Kuigi ausam olnuks öelda: „Muidugi arvan!“ Just mina olengi see naine, kes suudab olla pilvitus abielus ülihõivatud ja -nõutud mehega, suudab anda parima kasvatuse kahele ilusale ja andekale lapsele, suudab jätkata enda kõiki uksi avatuna hoidvat haridusteed ning teha säravat karjääri, parem veel mitmel ametikohal korraga! Aga mida see kõik mulle kokkuvõttes annab, küsisin endalt järgmisel hommikul. Eriline mõttekoht oli selle loetelu viimane punkt: minu töö. Pärast kahte aastat laste kõrvalt tööd rabamist olin aru saanud, et minu pingutus, hool ja mure ei ole kuidagi kooskõlas tagasi tuleva toetuse ja tunnustusega, rääkimata palganumbrist. Kannatavad inimsuhted ja mõistagi enda tervis. Ja see on siiski meie kalleim vara. Niisiis, minu lõplik aus vastus küsimusele „Ja mida sina seal siis tegema hakkad?“ oli see, et ma tahtsin vahelduseks võtta lihtsalt aega iseendale. Ja lasta elu merelainetel end kanda, sinna, kuhu nad paremaks peavad mind viia.