Louisa on teismeline, seega parimat sorti inimene. Seda on väga lihtne tõestada: väikesed lapsed arvavad, et teismelised on parimad inimesed, ning teismelised arvavad, et teismelised on parimad inimesed, ainsad, kes ei pea teismelisi parimateks inimesteks, on täiskasvanud. Mis tuleneb muidugi sellest, et täiskasvanud on halvimat sorti inimesed.
On üks viimaseid lihavõtte-eelseid päevi. Õige varsti visatakse Louisa ühelt kunstioksjonilt välja, kuna ta on ära rikkunud väärtusliku maali. Rikkad vanamutid hakkavad karjuma ja politsei tuleb kohale ja nii polnud see sugugi mõeldud. See pole suurustamisena mõeldud, aga tal oli täiuslik plaan ja pole plaani süü, et ta sellest kinni ei pea. Mõnikord on Louisa nimelt geenius, aga mõnikord ta ka ei ole geenius ning probleem on selles, et geeniusel ja mitte-geeniusel on ühine aju. Aga plaan? Täiuslik.
Tegu on nimelt oksjoniga, kuhu on tulnud äärmiselt rikkad täiskasvanud, et osta haigelt kallist kunsti, niisiis pole teismelised seal teretulnud, eriti veel sellised teismelised, kelle seljakotid on täis spreivärvide pudeleid. Rikkad täiskasvanud on vaadanud liiga palju uudiseid „aktivistidest”, kes murravad kusagile sisse ja rüüstavad kuulsaid maale, mistõttu valvavad sissepääsu 150-kilosed turvamehed, kellel pole grammigi huumorimeelt. Need on seda sorti turvamehed, kellel on nii palju lihaseid, et neil on ka selliseid lihaseid, millel pole isegi ladinakeelseid nimetusi, sest sel ajal, kui inimesed ladina keelt rääkisid, polnud nii suuri idioote veel olemaski. Aga see ei oleks niisiis pidanud saama probleemiks, sest plaan oli, et Louisa pääseb sisse, ilma et turvamehed tema sealolekut üldse märkavad, ja plaani ainus puudus oli niisiis see, et juhtumisi oli Louisa see, kes pidi plaani ellu viima.
Aga algus oli hea, tuleb tunnistada, sest kunstioksjon toimub vanas kirikuhoones. See on üldteada, sest kõik rikkad inimesed oksjonil korrutavad üksteisele pidevalt: „Kas te teate, et see oli vanasti kirik?” Sest rikkad inimesed armastavad üksteisele meelde tuletada, kui uskumatult rikkad nad on, nii rikkad, et võivad Jumala käest asju osta.
Mõne päeva pärast, kui algavad lihavõtted, ei mõtle loomulikult keegi neist enam Jumalast, sest siis ei ole Jumalal neile enam piisavalt huvipakkuvaid asju müüa. Aga Jumala juures on eriti hea see, et Jumal mõistab inimeste vajadusi, nii et kirikutes on alati tualetid ja just ühe sellise akna kaudu murdiski Louisa sisse. Igati plaanipäraselt. Tema sõbranna Kala on talle õpetanud, kuidas see käib. Kala on nimelt kõiges parim, näiteks on ta parim asjade kaotaja ja parim asjade lõhkuja, aga kõige parem on ta kusagile sisse murdmises. Louisa? Tema on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja. See pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel. Kohe eriti vihane on ta rikaste inimeste peale, kes ostavad kunsti, sest rikkad inimesed on kõige halvemad täiskasvanud ja kõige hullem kunsti rikkumise viis on sellele see kuradi hinnasilt külge panna. Sellepärast vihkavadki rikkad täiskasvanud seda, mida Louisa majaseintele maalib – mitte sellepärast, et nad armastavad seinu, vaid sellepärast, et nad põlastavad mõtet, et ilusad asjad võivad olla ka tasuta. Nii roniski Louisa aknast sisse seljakotiga, mis oli täis spreipudeleid ja täiuslikke plaane. Kui ta oli tualettruumi põrandale pudenenud, jäi ta hetkeks sinna ja maalis seinale väga realistliku portree turvameestest. Veidi pinnapealsem kunstnik oleks ehk otsustanud kujutada neid härgadena, kuna neil oli nii jäme turi, et kael puudus sootuks, aga nii ei teeks Louisa kunagi. Ta näeb nimelt inimeste sisemust, niisiis maalis ta turvamehi meduusidena, kuna meduusidel puudub nii selgroog kui ka aju, täpselt nagu turvameestelgi. Siis pani ta valge särgi selga ja hiilis rahva hulka.
Tuleks öelda, et Louisa vihkab enda juures nii mõndagi, aga kõige rohkem oma pikkust ja kaalu. Ta on lapsepõlves soovinud igasugu asju, aga kõige suurem oli vist soov olla väiksem. Talle ei meeldi tema keha, sest seda on liiga palju, talle ei meeldi tema hääl, sest see on liiga madal, talle ei meeldi tema aju, sest see käsib tal alati lobiseda, kui ta närvis on. Ennekõike ei meeldi talle ta süda, sest see on alati närvis. Rumal, rumal süda.
Kõike seda arvestades võiks muidugi mõelda, et keegi oleks pidanud teda märkama, kui ta vanasse kirikusse astus, aga esmalt tuleks mõista, et rikkad täiskasvanud ei märka peaaegu kunagi midagi peale peeglite. Kõikidel seintel ripuvad kallid maalid, üks suurejoonelisem meistriteos kui teine, aga ruum on täis inimesi, kes üritavad kõigest väest näha šampanjaklaasilt oma
soengu peegeldust. Rühm rõõmsaid naisi teeb fotosid, aga mitte kunstist, vaid üksteisest. Rühm tõsiseid mehi räägib oma lemmikmaalidest, kuid mitte kui kunstiteostest, vaid kui investeeringutest, nagu need oleksid raamitud rahatähed. Siis võtavad mehed teemaks golfi ja naised naeravad valjusti millegi fantastilise üle, sest kõik nende elus on parim, kõik on nii imeline ja kas pole vaimustav, et see hoone oli vanasti kirik? Muidugi ei julge keegi rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada. Üks naistest tuleb tualetist ja näeb šokeeritud välja, sest keegi on sinna „grafiti” joonistanud, seal lõhnas värvi järele ja nüüd on naisel peavalu.
„Grafiti? Kui kohutav! Vandalism!” hüüab üks teine naine, kuid kolmas sosistab:
„Aga ... kas te arvate, et grafiti on osa näitusest? Kas te arvate, et see on ... kunst?”
Paanika levib grupis nagu piss telgis. Sest mis siis, kui nad eksivad? Naised kiirustavad golfist rääkivate meeste juurde, et küsida, kas see võib olla kunst. Üks meestest küsib: „Kas hinnasilt oli juures?”
Selle peale raputavad naised kergendatult pead ja naeravad. Ei ole hinnasilti, ei ole kunsti, oh kui tore! Mehed osutavad seintele ja räägivad jälle investeeringutest. Kui nad räägivad kogu kiriku parimast investeeringust, osutavad nad ühele maalile ja ütlevad „see merepilt”, justkui maal ainult seda olekski: sinine ja kallis.
Vihane? Louisa ei mõista tegelikult, kuidas ta saaks üldse olla midagi muud.
Nende meeste ja naiste ümber ringlevad valgetes särkides kelnerid, kes serveerivad pisikesi suupisteid, sest rikkad armastavad väikest toitu, kõik peab olema suur, välja arvatud maksud ja võileivad. Keegi ei vaata kelneritele silma, teenindajad lähevad rikastele täiskasvanutele nii vähe korda, et keegi ei reageeri isegi sellele, et ühel neist on seljakott seljas.
Louisa liigub sujuvalt läbi rahvasumma, kui sa oled alati tundnud end liiga suurena, õpid üsna hästi mitte jalgu jääma, tal on tegelikult täiuslik kontroll oma keha üle, kuni ta näeb maali, mida otsib. Siis haarab teda paanika. Ühtäkki on ta nii õnnelik, et arvab, et kõik siin kuulevad kindla peale tema
rumala, rumala südame tagumist. Ta seisab seal mitu sekundit ja ootab, et keegi ta maha rammiks, aga keegi ei reageeri. Samas mis seal imestada, sest ega täiskasvanu ei mäleta ju enam, kuidas süda lööb.
„Selle merepildi” autor on maailmakuulus kunstnik C. Jat. See on kogu oksjoni kõige kallim maal, nii et kõik tahavad seda, kuid mitte pildil kujutatava pärast, vaid ajaloo tõttu. Väidetavalt on see esimene maal, mille C. Jat kunagi maalis, neljateistkümneaastase imelapsena. Nii algaski tema karjäär. Aga see ei huvita muidugi mehi, kes räägivad golfist, nemad räägivad šampanjat joovatele naistele hoopis innukalt, et see maal on eelkõige „kuradi vinge investeering” hoopis teiste kuulujuttude tõttu. Ajalehes on nimelt hiljuti kirjutatud, et see kunstnik on narkomaan, et ta on nii halvas seisus, et ei käi enam väljaski. Kui ostjal veel eriti veab, võib kunstnik äragi surra! Kurat, kui kalliks see maal siis veel läheb!
Kõik naeravad. Louisa pigistab käed rusikasse.
Maal on juba kallis. Lausa nii kallis, et selle ette on tõmmatud sametist köis. Nii erakordselt eriline maal, et kui vaene inimene juhuslikult selle lähedal hingab, võib see solvuda. Köie kõrval seisab üks mutt, kes on üleni kaetud teemantidega ja näeb välja äärmiselt rahulolematu. Samas tuleks tema kaitseks öelda, et see on ilmselt ainus viis, kuidas tema nägu praegu välja saab näha, kuna see on läbi teinud nii palju plastilisi operatsioone, et meenutab liiga kõvasti kinni nööritud ketsi.
„Siin on „See merepilt”!” kähvab ta rahulolematult oma mehele, sest maal on väiksem, kui ta oli arvanud. Eks ta oli ilmselt kujutlenud merd suuremana, vaeseke.
Tema mees, vanamees, kellel on kilpkonnasuurune käekell ja nii kitsad püksid, et tagumikul tundub olevat veel üks eraldi tagumik, ei heida maalile pilkugi, vaid loeb üksnes kõrvalt sildilt alghinda. Ta näib rahulolev, sest nii kalleid maale juba igaüks ei osta ja see tähendab, et vanamees ei ole igaüks. Mutt halab, kui kahju on, et maal ei ole oranž, sest nende suvemajas on sel aastal palju oranži sisekujundust. Ta ütleb seda sellisel toonil, nagu ajaks teda närvi ka see, et jäätis ei ole kurgi moodi ja ukselingid ei ole ooperi moodi, justkui oleks maailm äärmiselt häbematu, et ei kohandu alati tema soovidele.
„Aga äkki paneme sellele oranži raami, Charles?” pakub ta, kuid vanamees ei vasta, sest tal on suu väikseid võileibu täis.
Louisa vihkab neid kõiki. Mehi, kes investeerivad, naisi, kes fotografeerivad, mutti, kes sisustab, ja vanameest, kes tarbib. Jumal, kuidas ta neid vihkab. See on oluline teadmine, muidu ei saagi aru, mida üks maal võib ühe inimesega teha.
Louisa seljakotis on peale värvipudelite ka pass ja vana postkaart, kuhu on kirjutatud haralise käekirjaga: Siin on nii ilus, päike paistab iga päev. Igatsen sind. Varsti näeme. /Ema. Ka see on oluline teadmine ja aitab aru saada, et kui Louisa on end rahvahulgast läbi pressinud ja seisab lõpuks köie juures selle maali ees, millel on kõigi teiste arvates kujutatud merd, siis ei ole ta enam vanas kirikus. Ta ei ole üksi. Ta ei ole isegi vihane, isegi mitte oma sõbra Kala peale, kes oskas väga hästi igale poole sisse murda, aga ei osanud välja pääseda.
Ükskord murdsid Kala ja Louisa keset ööd sisse tätoveerimisstuudiosse ja tätoveerisid teineteist. Louisa tegi Kala õlavarrele südame, see oli kõige ilusam süda, mida Kala kunagi näinud oli. Siis tegi Kala tätoveeringu Louisa käsivarrele ja see oli tõesti uskumatult kole, peaaegu arusaamatult jube, sest Kala oli peaaegu kõiges parim, aga joonistamises täiesti kohutav. Tätoveering kujutas ühekäelist vanameest puu otsas, Louisa pole kunagi ühtegi pilti rohkem armastanud. Kui tema ja Kala esimest korda kohtusid, hooldusperes, kus keegi ei julgenud magada, oli Kala öö otsa naljakaid lugusid sosistanud. Louisa lemmik oli: „Tead, kuidas ühekäelist vanameest puu otsast alla saada? Lehvitad talle!”
Keegi ei naernud oma naljade üle nii nagu tema, Louisa ei teadnud paremat heli ega suuremat inimest.
Mõnikord murdis Kala öösel jäätisekioskitesse sisse, sest oli vähe asju, mida ta jäätisest rohkem armastas, kuid veelgi sagedamini murdis ta sisse värvipoodidesse, sest Louisa vajas spreipudeleid. Üks kord murdis ta sisse tööriistapoodi, sest neil oli vaja kruvikeerajaid, aga sada korda murdis ta lahti kinode tagauksi, et nad saaksid hilisõhtustele seanssidele hiilida. Sest oli vähe asju, mida Louisa oleks rohkem armastanud kui filme.
Seitsmeteistaastasena magasid nad peaaegu iga öö kasuperes kõrvuti, jäätiseplekid särkidel ja teineteise naer kopsudes, ja kummut ukse ees ja kummalgi kruvikeeraja käes, juhuks kui keegi peaks üritama sisse tulla. Kui kasvad üles ilma vanemateta, harjud paljude veidrate asjadega, harjud väga kiiresti sellega, et sul on ainult üks inimene, keda armastada, ja hiljem on võimatu õppida ilma temata elama.
Louisal oli valus, aga Kalal oli veel valusam, Louisa vihkas reaalsust, aga Kala ei suutnud seda taluda. Louisa proovis paar korda narkootikume, aga Kala ei suutnud lõpetada. Louisa oli ikka veel seitseteist, aga Kala sai kaheksateist ega tohtinud enam kasuperes elada. Kala lubas Louisale, et kõik saab korda, aga Louisa oli tema ainus hea inimene ja pärast piisavalt paljusid öid teineteisest eemal leidis Kala teistsugused inimesed. Ta põgenes reaalsusest, pudelitesse, uttu. Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees. Õrnad südamed purunevad ühtviisi kergesti nii lossides kui ka pimedatel põiktänavatel.
Nüüd on Louisa olnud kolm nädalat üksi maailmas, sest kõik täiskasvanud valetasid ja ütlesid, et Kala oli end ära tapnud. See ei olnud tõsi. Ükski täiskasvanu ei tundnud Kalast puudust, kui ta suri, selliseid inimesi ei ole, kui sa oled orb ja kasvanud kümnes kasuperes, nii lihtne on süüdistada teda tablettide üledoosis. Aga Louisa teab tõde: reaalsus tappis Kala. Teda lämmatas klaustrofoobia, see, et ta oli lõksus sellel planeedil, ta suri otsatu kurvameelsuse tõttu.
Kõike seda on vaja Louisa kohta teada, muidu ei saa aru, mida üks maal võib teha. Et on olemas selline südame löögikiirus, mida ei mäleta keegi, kes pole enam noor. On kunsti, mis võib olla nii ilus, et teismeline muutub oma keha jaoks liiga suureks. See on nii ülevoolav õnn, et seda on peaaegu võimatu taluda, hing nagu virutaks end läbi luude välja. Sa võid vaadata maali ja üheainsa sekundi jooksul oma elust, üheainsa hingetõmbe ajal unustada, et sa kardad. Kui oled seda kogenud, siis tead, mis tunne see on. Kui ei ole, siis pole ilmselt võimalik seletada.
Sest see pole merepilt. Ainult mingi kuradi täiskasvanu võib nii arvata.
Mutt pole Louisat veel märganud, see on osa plaanist, sest üllatavalt pikk Louisa on samas üllatavalt osav nähtamatuks muutuma. Saladus on teadmises, et sa ei tähenda kellelegi midagi. Et sa oled väärtusetu.
Mutt, kes tunneb end vägagi tähtsana ja on seetõttu vägagi nähtav, on õnneks ka vägagi hõivatud. Ta on nimelt just märganud mehi ja naisi, kes räägivad investeeringutest, ja turtsatab: „Vaata, Charles! Nad lasevad siin ilmselt igaühe sisse, isegi need uusrikkad, harimata matsid. No vaata neid! Maitsetud, stiilitud!”
Ta ütleb „uusrikkad”, nagu see oleks kohutav viirus, sest vanamutid nagu tema armastavad kõike vana, ta tahab antiikmööblit ja laagerdunud veini ja vana raha. Ainult sportautod ja puusaliigesed tohivad uued olla. Mida rikkamaks temasugused mutid saavad, seda vähem asju neile meeldib, kuni nad saavad lõpuks nii rikkaks, et vihkavad isegi teisi rikkaid, ja see on tegelikult ainus asi, mille pärast nad Louisale natuke meeldivad.
Mutt vaatab ärritunult oma meest ja küsib: „Kas sa kuulad, Charles?”
Mees pomiseb: „Jah, jah, jah, kallis. Ma kuulen sind. Me ostame „Selle merepildi” ära. Mis selle kunstniku nimi oligi? C. Jat? Mis kuradi nimi see on? Kas neid võileibu võib veel kuskil olla, mis sa arvad?”
Keegi ei näe, kuidas Louisa avab seljakoti, mis on täis pihustipudeleid. Keegi ei märka, et ta lipsab köie alt läbi ja suundub maali poole. Ta ei suuda hiljem kunagi seletada, mida ta tunneb, kui seda näeb. Võib-olla on selline tunne siis, kui lapse saad, mõtleb ta – sõnu ei ole. Igatsen sind. Varsti näeme. /Ema on kirjas postkaardil tema seljakotis. Louisa sirutab käe koti põhja.
„Kuule! Mis sa teed! Nii maali lähedale ei tohi minna!” karjatab äkki keegi tema selja taga.
See on see mutt, hääl tundub väga vihane, aga kui näonahk on tõmmatud põskede alguspunkti kõrva taga, on ju raske aru saada, mida ta tegelikult tunneb, tema emotsionaalne skaala on sama lai kui lambivarjul.
Siis loobub Louisa plaanist. See pole plaani süü, lihtsalt mõnikord läheb
ajus kitsaks, kui geenius ja mitte-geenius peavad seal koos elama. Niisiis pöördub Louisa ümber, silmad pisarais, ja nähvab mutile: „See pole merepilt!”
Mutt hüppab kaks sammu tagasi ja jõllitab teda, nagu oleks teda äsja rünnanud mööbliese. Kas see rääkis just temaga?
„Kas sa oled ... kas sa oled täiesti ... mine kohe maali juurest ära!” käsib ta, solvangust peaaegu minestamas.
Aga Louisa seisab rahulikult teisel pool köit ja pilgutab pisarad silmist. Sosistab:
„See ei ole meremaal. Sina uusrikas harimata mats.”
Mutt läheb nii marru, et hakkab lämbuma, ja sikutab oma meest nii järsult, et too tõmbab tikuvõileiva kurku ja on ka ise peaaegu lämbumas.
„Chaaarles!” karjub mutt ning siis vanamees köhib ja sülitab leiva naise kõigi teemantide peale. Seejärel osutab ta Louisa valgele särgile, nii nagu ikka mehed, kes näivad olevat veendunud, et nende nimetissõrmed võivad tuld pritsida ja sel moel kogu ümbruskonda kohutada.
„Sina seal! Seisa paigal! Ma tahan su ülemusega rääkida!” kamandab ta.
Tema õuduseks selgub aga, et Louisa ei karda kuigivõrd nimetissõrmi, sest ta ei ole liftinupp. Ja Louisa vastab üksnes vaikselt: „Ma ei tööta siin.”
Siis kaevab ta oma kotis edasi ja leiab lõpuks otsitu. Peenikese punase värvipliiatsi.
„Sel juhul tahan ma rääkida su VANEMATEGA!” nõuab vanamees mõningase vastikustundega ja vaatab ringi, otsides oma ettekujutuse kohaselt ilmselt kahte šimpansi, kes hoiavad rasestumisvastaste vahendite infolehte tagurpidi ees.
Alles siis märkab mutt Louisa seljakotti ja mõistab kõike, sest loomulikult teab ta, mida noored inimesed ja seljakotid tähendavad.
„Charles! Tal on värvipudelid kotis! Ta on see aktivist! Kutsu valvur, Charles, ta rikub kunsti ära!”
„Ja seda ütled sina, kes sa tahad selle oma inetusse suvemajja riputada ...” pomiseb Louisa.
Siis pöörab ta ringi ja joonistab punase pliiatsiga seinale, otse maali kõrvale, väikese kala.
Plaan seda ette ei näinud. Tegelikult tahtis ta maali ainult vaadata, arvas, et sellest piisab. Ei ole aju süü, et miski Louisa rinnus tahab nüüd äkitselt, et pilt kuidagiviisi teaks, et ta siin käis. Tema ja Kala. Rumal, rumal süda.
Mutt karjub paanikas ja vanamees jookseb valvurit kutsuma. Aga ikkagi oli see kena sellest vanamehest, mõtleb Louisa. Arvata, et tal on vanemad.
Varsti näeme. /Ema on kirjas postkaardil tema seljakotis. Esiküljel on pilt
C. Jati maailmakuulsast maalist. Niikaua kui Louisa mäletab, on ta unistanud võimalusest seda näha, ta rääkis Kalale alalõpmata, et ühel päeval tulevad nad koos siia. Aga nüüd? Nüüd ei oska ta isegi oma tunnet kirjeldada. Mõnikord, kui nad Kalaga kinno hiilisid, nägid nad filme, kus naised üritasid seletada, mis tunne on emaks saada, ja nad nägid alati ühtviisi sõnatud ja vapustatud välja. Emaks saada? See on nähtamatu hiidlaine, mis tabab sind nii tohutu jõuga, et sul jääb hing kinni ja sa ei saagi seda kunagi enam päriselt lahti, ütles keegi. Sa elad hingetult, ütles teine, sest armastus on nii tugev, et see pigistab su kopsud kokku. Kõik teised arvavad, et sa näed pärast välja nagu sama inimene, aga sina ei saa sellest aru, ütles kolmas. Sest eraldusjoon on selge. Täiesti uus sina.
Selline tunne on seda maali vaadates, mõtleb Louisa. Aga mutist oli siiski kena arvata, et Louisa tahtis kunsti hävitada – justkui oleks teda sel juhul olnud võimalik peatada.
Mutikene, mõtleb Louisa, kui ma oleksin tahtnud selle maali hävitada, oleks kogu maja juba põrmuks pudenenud. Ma olen kuradi hea hävitaja, mutike. Kõik, keda ma armastan, surevad.
Turvamees tuleb nüüd jooksuga, või vähemalt lonkides, 150-kilone keha, mille otsas on pisike maruvihane pea. Louisa pigistab punast pliiatsit tugevasti peos.
Ta ei kannata, kui täiskasvanud teda puudutavad, nii võib minna, kui pole kunagi kohanud ühtegi usaldusväärset täiskasvanut. Isa kadus juba enne tema sündi, ta ei tahtnud isa olla, aga Louisa mõtleb, kas tema ema tahtis vähemalt natuke aega ema olla. Kas ta tundis hiidlainet, kui Louisa sündis. Igatsen sind, on postkaardile kohutava käekirjaga kirjutatud. Ainus, mida Louisa emast mäletab, on hääl, mis laulis hällilaulu. Nad tulid teisest riigist, Louisa ei mäleta sellest midagi, ta ei tea, mille nad sinna maha jätsid, aga see
ei saanud olla midagi head, kui siin oli parem. Kui Louisa oli viieaastane, jäeti ta naabrite juurde, ema läks uksest välja ega tulnud enam kunagi tagasi. Politsei otsis teda paar kuud, aga ta oli liiga osav nähtamatuks muutuja ja see on ilmselt kõik, mis tütar temalt pärinud on. Aeg on kummaline mõiste, kui sind viieaastasena hüljati, kui ema su maha jättis, siis ei juhtunud see ühel kindlal päeval, vaid see juhtub iga päev. See ei lõpe kunagi. Louisa kasvas üles kasuperedes, aga ta rääkis ainult oma ema keelt, nii et kui ta üritas teiste laste keelt jäljendada, naerdi ta välja. Või tehti midagi veel hullemat.
Pärast seda ei rääkinud ta väga pikka aega peaaegu üldse. Ta mäletab, et neis kodudes oli raske magada, sest asju visati sageli vastu seina, mõnikord olid need taldrikud ja mõnikord klaasid ja mõnikord inimesed. Mõnikord olid need teised ja mõnikord oli see tema. Ükski koht ei kestnud kuigi kaua, ta pidi mitu korda kolima, mõned kasupered olid kaootilised ja mõned olid jubedad ja mõned olid ohtlikud. Üksainus oli ilus.
Ta oli siis kuus või seitse aastat vana ja see kasupere oli muidugi samamoodi täis karjuvaid inimesi ja vaikseid hirme kui kõik teisedki, aga köögi nurgas oli külmkapp, mille uksele oli keegi pannud tuntud kunstiteoste piltidega postkaarte. See oli tema taevas. Ta ei saanudki teada, kes oli need postkaardid kunagi ostnud ja sinna pannud, aga võib-olla oli see keegi temasarnane, keegi, kes oli selle kodu läbinud ja tahtis hiljem saabunud lastele öelda, et väljaspool on olemas teine maailm. Kunst on empaatia.
Üks postkaart kujutas meremaali, mis ei ole meremaal. See oli esimene asi, mille Louisa oma elus varastas, esimene tõeliselt ilus asi, mida ta puudutas. Ühel päeval mõni aasta hiljem sattus ta kasuperesse, kus keegi naeris, see oli Kala. Sellest hetkest kuulusid nad teineteisele. Nad magasid öösel nii lähestikku, kruvikeerajad käes, et kui Louisa ärkas ja tundis rinnus südamelööke, ei saanud ta aru, kas see oli tema enda või Kala süda. Kala õpetas talle kõiki erinevaid keeli, mida teised kasupere lapsed rääkisid, eelkõige muidugi roppusi, sest roppuste koha pealt oli Kala tõeline maailmakodanik. Ent alles siis, kui nad kinno hiilisid, õppis Louisa rääkima inglise keelt nagu Ameerika filmitähed. Õhtuti lamas ta Kala kõrval ja sosistas terveid suurte armastuslugude stseene, aga ikkagi leidus sõnu, mida ta kunagi päriselt ära ei õppinud.
Ühel päeval tuli hooldusperre politseinik ja teatas, et nad on Louisa ema üles leidnud.
Lapse aju on nii isepäine, tõlgendab kõike omal moel, Louisa oli sellest ju alati unistanud, kuid politseinik rääkis ikkagi täiesti arusaamatult. Ta ei saanud isegi sõnadest aru, nii et Kala pidi seletama: „teavitada lähedasi” tähendas, et räägitakse neile, kes hoolivad. See tähendas, et Louisa oli lähedane. „Lahkunud” tähendas surnud. „Kuritarvitamine” tähendas, et ema jõi end surnuks. Uppus sisemiselt. Lapse aju on nii fantaasiarikas, Louisa kuulis seda, aga ei hakanud suureks saades alkoholi kartma, vaid kartis kohutavalt ujuda.
Järgmine kord, kui nad kinos käisid, nägid nad ühte tõeliselt vana filmi, sest Kala teadis, et Louisa armastas neid kõige rohkem, ja just selles filmis mängis peaosa üks kuulus lauljatar. Ühes stseenis laulis ta lapsele hällilaulu ja Louisa tundis selle äkki ära: ta ei mäletanud sugugi oma ema häält, vaid hoopis seda. Ema oli jätnud viieaastase tüdruku mitmeks tunniks üksi televiisori ette, nii et Louisa ei teadnud lõpuks enam, mis häält ta kuuleb, kas ema või vanade filmide häält. Ta nuttis, kui taipas, et ta on ilma mälestusteta inimene, aga Kala istus tema kõrval ja ütles: „Jäta nüüd! Miks peaks su tobe aju otsustama, mis on juhtunud ja mis mitte? Sa võid selle mälestuse ikkagi alles hoida, see on sinu oma!”
Niisiis hoidis Louisa selle alles. Fantaasia on laste ainus relv. Maaliga postkaardi tagaküljele kirjutas ta sõnumi, mida ta soovis lugeda, justkui oleks ta olnud igatsetud ja armastatud: „Varsti näeme. /Ema.” Ta pistis selle seljakotti ja mõtles, et ühel päeval näevad tema ja Kala seda maali päris elus ning siis juhtub võib-olla nii nagu superkangelastega, kui need avastavad oma võimed. Kui Louisa ainult mereni jõuaks, siis võib-olla ei kardaks ta enam ujuda. Ta mõtles, et siis läheks nagu muinasjuttudes, et mingil imelisel moel lõppeks kõik õnnelikult.
Ei lõppe.
Aga niimoodi algab tema seiklus.
Louisa visatakse niisiis välja. Tegelikult ei juhtu seda väga tihti, enamik inimesi, kes „välja visatakse”, tegelikult saadetakse või ehk äärmisel juhul tõugatakse välja. Aga Louisa ei ole nagu teised, nii et ta lahkub kirikust õhulennuga.
Vahetult enne väljaviskamist värvib ta turvamehe ära, mis tähendab, et ta ei maali turvameest seinale, vaid võõpab turvamehe enda üle. Kahjuks ei jäta turvamees muljet inimesest, kes mõistaks süvitsi sellist sümbolismi, nii et ta tormab kohale vihaselt nagu metssiga, kes on saanud pärakuküünla asemele Habanero, ja haarab Louisast kinni nii tugevasti, et too karjub. Kohe pärast seda karjub ka turvamees.
Louisale ju tõesti, tõesti ei meeldi, kui täiskasvanud teda puudutavad, nii et ta satub paanikasse ja siis värvibki ta turvamehe ära. Tema kaitseks võib öelda, et see on enesekaitse, sest ainus asi ta käes on pliiats, millega ta seinale joonistas, ja sellega ta turvameest käsivarde torkabki. Turvamehel on muljetavaldav karjatus, midagi kiigelt kukkunud viieaastase lapse ja autost mao leidnud ooperilaulja vahepealset. Ta ei näi sugugi hindavat irooniat kokkusattumuses, et pliiats on punane ja tema käsi on kaetud selliste tätoveeritud vägisõnadega, mida turvamehed armastavad, nii et nüüd näib sedamoodi, nagu oleks ärritunud keeleõpetaja avastanud, et üks neist on valesti kirjutatud. Turvamees, kes kaalub 150 kilo ega mõista grammigi nalja, üritab hoopis Louisast uuesti kinni haarata. Tüdruk hüppab kõrvale ja kahmab kotist esimese asja, mis kätte satub: spreipudeli. See on juhuslikult valge ja turvamees on juhuslikult mustades riietes, nii et kui tüdruk ta pealaest jalatallani üle värvib, näeb turvamees välja nagu maruvihane maantee. Kui tema käed seejärel Louisa käsivarte ümber sulguvad ja tüdruku koos seljakotiga otse õhku tõstavad, on vägivald nii ootamatu, et tundub, nagu murduksid Louisa rangluud nagu tikud, kuid see ei ole see, mis teda hirmutab. Alles siis, kui mees karjub teisele turvamehele „KUTSU POLITSEI!”, haarab teda kabuhirm. Politsei hirmutab Louisat palju rohkem kui vägivald, seega teeb ta turvamehe kaenlas väljapääsu suunas liikudes seda, mida iga mõistlik inimene selles olukorras teeks: hammustab meest kõrvast.
Nad on just ukse juurde jõudnud ja turvamees ulub valust, 150 kilo piripilli. Ta viskab Louisa koos seljakotiga sellise jõuga eemale, et too lendab üle läve, nagu sülitaks hoone välja arbuusiseemne.
Viimane, mida Louisa seest kuuleb, on muti kisa: „Nägite? Ta üritas maali ära rikkuda! Ma ütlesin seda kohe, kui seljakotti nägin: ta on see aktivist! Nad tahavad ainult hävitada! Nagu vastikud väikesed prussakad!”
Viimane, mida Louisa vastu karjub, on: „See ei ole MEREmaal, sa kuradi ...”
Ta on lause lõppu valmis pannud terve rea tõeliselt vängeid solvanguid, kuid kahjuks maandub ta sel hetkel kõnniteel ja hing jääb kinni. Kohutavalt valus on, kuid tal pole aega seda tunda, sest turvamees liigub juba talle järele, 150 kilo miinus pool kõrva.
„Helista politseisse!” karjub ta teisele turvamehele, nii et Louisa haarab maast seljakoti ja jookseb minema. Turvamees jookseb järele, aga see on muidugi lootusetu, on ta ju täiskasvanud mees ja nemad ei tea jooksmisest küll mitte midagi. Maailmas pole piisavalt asju, mida täiskasvanud mehed peaksid kartma, aga teismeliste jaoks ainult need ongi.
Louisa jookseb vanast kirikust mööda, kuni kvartal lõppeb, pöörab siis paremale nurga taha ja mõtleb merele. Nii teeb ta alati, kui ta kardab, seega peaaegu kogu aeg. See võib tunduda veider, kui oled seitsmeteistaastane ja ei oska ujuda ning pole tegelikult kunagi siit linnast väljas käinud, sest see on selline linn, mis tundub olevat lähemal kosmosele kui merele. Ta pole merd kunagi näinudki. Ent ta on pähe õppinud iga sinise sentimeetri sellest maalist. See on tema kõige õnnelikum koht.
Postkaart on tal seljakotis, aga ta ei vaja seda enam, sest ta ei unusta kunagi, mis tunne oli näha seda kunstiteost päriselt, sest see, mida kõik need kuradi rosinaajudega täiskasvanud peavad veepildiks, kujutab tegelikult sadamasilda. See tungib ühest nurgast välja nagu betoonkeel taeva all ja selle otsas istuvad kolm teismelist poissi. Nad on nii väikesed, et peaaegu keegi ei märka neid. Kunstnik pani pildile nimeks „See merepilt”, nii et meri ongi kõik, mida sealt otsitakse, poisid pildi keskel on nähtamatud. Kes oskab niimoodi maalida? Kes oskab lüüa hinge kinni võõral, kes näeb neid vaid seinal rippumas? Kes suudab panna sind tundma soolase vee lõhna ja nutma kellegi teise lapsepõlve pärast?
Louisa pole neid kolme poissi kunagi kohanud, aga nad on tema inimesed, ainsad, kes talle jäänud on. Maalil on nad võib-olla neliteist, võib-olla peaaegu viisteist, mitte päris lapsed enam, aga mitte veel ka päris täiskasvanud. Nad on maalitud nii, nagu kunstnik oleks neid nii pingsalt vaadanud ja nad nii ilusaks unistanud, et õppis värviga sosistama. Maalitud kellegi poolt, kes pidi olema sisemiselt täiesti katki, sest keegi ei suuda muidu pintslit nii ettevaatlikult hoida, keegi ei suuda maalida sõprust niimoodi, kui ta pole omal ajal olnud väga üksildane laps. On täiuslik suvepäev ja nad istuvad lähestikku, väga lähestikku, ja kui väga tähelepanelikult vaadata, võib näha, et nad justkui liiguksid. Nad vabisevad naerust, nagu oleks keegi neist lasknud tõeliselt hea peeru.
Sellest ei saa nad aru, need mõttetud rikkad vanamehed ja vanamutid vanas kirikus, sest neil pole piisavalt valus. Nad liiguvad seal sees ringi, täissöönud ja hellitatud ja rahul sellega, kuidas maailm toimib, niisiis arvavad nad, et see on merepilt. Kuid iga idioot oskab merd maalida, isegi rõõmus idioot oskab merd maalida! Ent see on naerupilt ja sellest saab aru ainult siis, kui oled üleni auklik, sest siis on naerukihin väike aare. Täiskasvanud ei saa sellest kunagi aru, sest nad ei naera peerude üle, ja mis kuradi moodi saaks siis usaldada sellise inimese arvamust nii olulise asja kohta nagu kunst? Nad pole kunagi midagi nii palju armastanud, et tasuks riskida turvamehe hoopidega üksnes selleks, et seda kordki elus näha.
Louisa nägu on pisaratest külm, kui ta jookseb, aga kõik muu temas põleb. Pildi allosas nägi ta kunstniku allkirja ja selle kõrvale olid joonistatud väikesed surnupealuud. Ta poleks seda kunagi teada saanud, kui ta poleks sattunud nii lähedale, ainus kord elus. Ükski turvamees ei suudaks seda mälestust temast välja peksta, isegi kui ta üritaks, sest nüüd on tal süda surnupealuid täis.
Ta pöörab ka järgmise nurga tagant paremale, nii et satub vana kiriku taha, kust ta just välja visati, sest turvamees, kes teda taga ajab, on piisavalt loll selleks, et sealt mitte otsima minna. Ka see on tegelikult igati täiuslik plaan. Ta on tõeline geenius. Kui välja arvata võib-olla see pisiasi, et seal seisab prügikasti kõrval üks kodutu, keda ta ei näe ja kellega ta täiskiirusel kokku põrkab, nii et kukub pea ees siruli maha ja kaotab teadvuse.
Nii et jah. Ehk mitte päris täiuslik plaan.
Kakskümmend viis aastat varem, hoopis teises lapsepõlves, oli suur meri. Päike paistis, suvi oli igavene, otse lõpmatusse selgesse sinisesse vette ulatus kai ja kai otsas istusid parimat sorti inimesed. Nad olid neliteist, peaaegu viisteist, ja see pole küll suurustamisena mõeldud, aga Louisal oligi õigus: see oli tõesti täiesti ainulaadne peer. Üks poistest sadamasillal lasi selle ja teised oleksid naerust peaaegu merre kukkunud. See oligi hetk, millest sai maal.
Kui sul on olnud inimesi, kes suudavad sind niimoodi naerma ajada, siis ei unusta seda kunagi, ja kui sul pole neid olnud, pole sõnadest kasu. Sa kas oled tundnud erakordse peeru haisu või saad selliseks täiskasvanuks, kes seisab veerand sajandit hiljem oksjonil ja arvab, et see on meremaal, ainult seetõttu, et selle nimi on „See merepilt”. Täiskasvanud on ikka kuradi rumalad.
Need teismelised? Enne kui nad maalile sattusid, olid nad olemas ainult üksteise jaoks. Neil oli kakskümmend viis aastat tagasi seal sadamasillal suvi, mis tundus kestvat igavesti, sest sellised peavadki olema kõik suved, kui sa saad viisteist. See on vanus, kus sõprus on nagu maffiasse astumine: sa ei tohi sealt lahkuda, sa tead liiga palju. Neljateistaastaselt tuntakse üksteise pisimaidki soppe, kõige nõrgemaid ja kõige õrnemaid külgi, siis ei tohi täiskasvanuks saada, sest täiskasvanu ei suudaks kunagi selliseid saladusi hoida. Üks teismelistest peeretas ja kõik naersid end surnuks. Kui saad mõnegi sellise suvepäeva, oled sa õnnelik, kui leiad ühegi sellise sõbra, siis veab sul hullupööra. Sadamasild oli nii kuum, et neljateistaastased pidid istuma oma seljakottide peal, et mitte kannikaid ära kõrvetada, ja kui tuul puhuski, jahutas see vähem kui föön krematooriumis. Nad higistasid sedavõrd, et kui nad ujuma läksid, muutus meri soolasemaks, ja nad olid nii soojad, et kui nad sigareti vastu puutusid, pistis sigaret karjuma. Ja nad naersid, jumal, kuidas nad naersid, sest selline see suvi oli. Nende viimane ühine.
Loomulikult ei olnud kunagi plaanis sellest maali teha. Kunagi ei olnud plaanis, et hulk võõraid inimesi näeb allkirja C. Jat koos surnupealuudega
selle kõrval. Keegi ei uskunud, et sellest peerust saab maailmakuulus peer, või et see müüakse palju-palju aastaid hiljem oksjonil maha nii suure raha eest, et isegi rikkad vanamutid oleksid kulmu kergitanud, kui nende nägu oleks selleks piisavalt liikunud. Sest need lapsed sadamasillal ei pidanudki midagi saavutama, nad olid ette nähtud sündima vaesena ja surema vaesena, sest niimoodi on maailm loodud. Nad kaklesid koolis ja said kodus peksa, nad teadsid täpselt, mis häält teeb võti lukuaugus, kui isa purjuspäi koju saabub, nad olid igati teadlikud, et nad on lollid ja kasutud, sest nii oli neile kogu lapsepõlve iga päev öeldud.
Ja see suvi kakskümmend viis aastat tagasi? Nad nägid neil nädalatel surma, neid aeti taga ja peksti, neile sai osaks rohkem vägivalda kui inimestele sellel kunstinäitusel kakskümmend viis aastat hiljem kogu elu jooksul kokku. Kui sa niimoodi üles kasvad, ei ole sul mingit tulevikku, sa ei saa mingil juhul maailmakuulsaks kunstnikuks, kuid ühel päeval saab üks neist teismelistest selleks ikkagi. Sest ta sündis inetus paigas millegi nii ilusaga hinges, et see oli justkui mäss, ja kuvaldasid täis maailmas oli tema kunst sõjakuulutus.
Ühel päeval kummardus üks teine teismeline, poiss nimega Joar, tema joonistusploki kohale seal kai peal ja sosistas, nagu oleks see kõik puhas nõidus: „Kes kurat oskab üldse nii joonistada, et on aru saada, mis see on?
Kuradi tulnukas!”
See jutt jõudis kõige lähemale sellele, mida Joar tegelikult tahtis öelda: Ma armastan sind. Ma loodan, et sa tead seda. Kunstnik vastas: „Aitäh.”
Sest see jõudis kõige lähemale sellele, mida kunstnik tegelikult tahtis Joarile öelda. Ma armastan sind ka. Ma ei suuda ilma sinuta elada.
Joar oli see, kes leidis konkursi, millest kõik alguse sai. Tema ema tõi töö juurest, hooldekodu puhkeruumist, koju ajalehti, sest kuu lõpus võis juhtuda, et Joari isa pidi valima, kas osta alkoholi või tualettpaberit, ja siis kulusid ajalehed marjaks ära. Suvevaheaja esimesel päeval juhtus Joar enne pühkimist lugema üht kuulutust ja see muutis kõik. Järgmisel hommikul seisis ta sadamasillal ja tutvustas konkursi reegleid, mis kahjuks polnud just kõige lihtsam ülesanne, sest tema ümber olid täielikud idioodid.
„See on mingi kuramuse võistlus noortele kunstnikele ja igaüks võib saata oma kuramuse maali, ja parim kuramuse maal riputatakse ühte kuramuse
muuseumi!” selgitas ta võib-olla seitsmendat või kaheksandat korda. „Kas te NÜÜD saate aru?”
Tema sõbrad said muidugi suurepäraselt aru, mõnikord meeldis neile lihtsalt lolli mängida, sest nii lõbus oli vaadata, kuidas Joar vihaseks sai.
„Aga ... mida peaks maalima?” küsis üks neist.
„Kurat, maali, mida tahad! Võid maalida mingi kuradi paadi!” oigas Joar kannatamatult.
„Aga ... meil pole ju paati?” küsiti vastu.
„Päris paati ei peagi olema, lollakas! Mõtled mingi paadi välja ja maalid üles ... lõuendile! Või kuidas kurat seda nimetatakse!” kähvas Joar.
Siis teeskles sõber, et mõistab, ent pahvatas kohe: „Aga ma ei oska paate maalida, Joar.”
„Ega SINA ei pea maalima ...” ohkas Joar ja alles siis märkas ta, et sõbrad muigavad, mille peale ta pomises: „Idioodid, te kõik olete idioodid.”
Esimene, kes naeru pidama sai, oli muidugi kunstnik, tema rõõm ei kestnud kunagi kaua, tema nahk oli liiga õhuke, et reaalsust eemal hoida. Ta kratsis end igalt poolt, nii tegi ta alati, kui närvis oli, ja sosistas: „Kas me ei võiks seda lihtsalt ära unustada, Joar? Palun? Ma ei oska niimoodi maalida, nagu sellistel võistlustel vaja on, see on mõeldud peentele inimestele, kellel on raha, ma ei oska ...”
Joar katkestas teda kannatamatult:
„Mida sa ei oska? Lõpeta ära! Sa oled miljon korda parem kui kõik need rikkad jõnglased, sa pead seda lihtsalt näitama. Maali, mida iganes. Maali merd!”
Sõnad olid karmid, kuid Joar ütles neid heast südamest, lihtsalt keegi polnud talle õpetanud, kuidas teistmoodi rääkida. Ta ei tahtnud maailmale tõestada, kui hea kunstnik sõber oli, ta tahtis seda tõestada kunstnikule endale. Joar oskas hästi mootoreid parandada, sest nende puhul oli kohe näha, mis katki on, kuid inimesed on täis nähtamatut jama. Me laguneme nähtamatult. Joar ei osanud öelda, et ta armastab kunstnikku, ja karjus selle asemel: „Lihtsalt maali! Võida see kuradi võistlus!”
„Nii see ei käi,” sosistas kunstnik, sest ta ei osanud öelda, miks ta hingata ei saa, tal polnud sõnu seletamiseks, miks ta tol suvel nii kurb oli.
Ta kratsis end igalt poolt ja pilk oli hajevil, kolmas poiss nägi seda ja andis endast parima, et tähelepanu kõrvale juhtida.
„Merd maalida? Raske,” ütles poiss, ja seekord oli tegelikult raske aru saada, kas ta mängis lolli või oligi loll.
„Kuidas kurat see RASKE on? Seal on ainult ÜKS värv!” märkis Joar.
„Aga see on nii ... suur. Kas selleks pole siis vaja hullult palju paberit?” kõlas vastus.
Tükk aega valitses vaikus, kuni keegi itsitama hakkas, seejärel purskasid kõik naerma. Lõpuks ka kunstnik ja siis ei suutnud isegi Joar enam vihane olla. Nii algas alati kõik kõige parem.
Ülejäänud päeva loopisid nad üksteist kividega, tegid lolle nalju ja ujusid. Kõigist asjadest, mida kunstnik elu jooksul maalida kavatses, oli Joar kõige raskem, sest teda oli võimatu maalida nii, nagu ta tundus. Kui päike hakkas sel suvepäeval loojuma, ütles Joar ärritunult: „Sa pead siit kuradi linnast minema saama.”
„Ära ütle nii,” palus kunstnik, kuid siis sai Joar vihaseks:
„Pead jah! Meie teiste jaoks on juba kõik läbi, me jääme siia sitasesse linna ja elame sita elu, aga mitte sina, saad aru? Sest sina kurat oled maailmakuulus kunstnik, maailm lihtsalt ei tea seda veel! Kui kõik teised tüübid ükskord igal pool teavad, kes sa oled, siis ära unusta, et meie teadsime esimesena, et sa oled maailmakuulus!”
See pole suurustamisena mõeldud, aga tuleb tunnistada, et tal oli õigus.
Siis lamasid nad kai peal, jõid odavat limonaadi ja vaatasid tasuta päikeseloojangut. Suvi oli ikka veel igavene ja maailmakuulus kunstnik, kes veel maailmakuulus ei olnud, liigutas päikesevalguse riismetes ettevaatlikult taeva taustal sõrme, joonistades õhku surnupealuid.
Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: „Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?”
Selle peale vastas Joar rahulikult: „Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame.”
See pole suurustamisena mõeldud, aga tuleb tunnistada, et tal oli ka selles õigus.