Mineviku eest ei pääse
Keegi koputas tungivalt uksele. „Tehke lahti!“ nõudis naishääl teiselt poolt ust. See teadmine jõudis minuni kuidagi häguselt. Lõin silmad vastumeelselt lahti ja põrnitsesin lage. Ma ei soovinud püsti tõusta, saati veel ust avama minna. Pea valutas.
„Tehke lahti, Peeter! Ma tean, et te seal olete. Tuli põleb ju!“ ei jätnud naine järele. Oli kuulda, kuidas ta linki katsub, kuid minu kergenduseks uks ei avanenud. Mul ei olnud mingit tahtmist temaga kohtuda. Võib-olla oli üheks põhjuseks see, et minu nimi ei olnud Peeter, vaid hoopis Paul.
Aga tundus, et ka Peeter ei kiirustanud ust avama, ükskõik, kes ta oli või kus viibis. Tundmatu naine ukse taga pidas hetke pausi. Otsustasin end siiski püsti ajada, lootes, et selle tulemusel kaovad üheaegselt ära nii valu kuklas kui ka naine ukse tagant. Mul ei olnud õrna aimugi, kes ta on ja mida tahab.
Aga see oli alles algus. Mul ei olnud ka aimu, miks ma põrandal lebasin... ja kelle kuradi põrand see üldse oli? Äkki selle kuramuse Peetri? Istukile tõustes tabas mind veel üks ebameeldiv üllatus, mis tekitas uusi küsimusi. Peopesi põrandale toetades avastasin, et mu paremas käes oli midagi metalset ja ühtaegu ebameeldivalt tuttavat. Revolver.
Ometigi oli selle nägemisest ka natuke kasu — järsku hakkasid seni kinnikiilunud mõtted mu peas sebima nagu kääbushamstrite pesakond ja nii mõnigi asi asus oma kohale. Tõusin ettevaatlikult püsti ja lasin pilgul kiirelt toas ringi käia.
„Olgu! Teeselge siis pealegi surnut! Aga ma luban, et te veel kahetsete seda, et mind tüssasite!“ teatas pahur naine, kelle olemasolu ma olin juba hetkeks unustanud. Ta lajatas veel rusikaga vastu ust, kuid minema kõpsuvate kingakontsade häält ei kostnud. Võib-olla olid tal jalas tennised, aga võibolla otsustas ta veel ootama jääda.
Tormasin kiirelt ja võimalikult hääletult pimedasse kõrvaltuppa, lootes, et seal on aken, millest avaneb vaade majakese ette. Aken oli olemas ja selle kardin just piisavalt irvakil, et sain sealt ohutult välja piiluda. Naine seisiski endiselt ukse ees, kuid küljega, nii et ukse kohal olev nõrk valgusti ei võimaldanud mul korralikult ta nägu näha. Ta nagu ei teadnud, kas anda alla ja lahkuda või jääda lootma, et too Peeter kaotab valvsuse ja tuleb uksest ikkagi välja. Siis jõudis ta otsusele, otsis käekotist midagi,
torkas selle suhu ja süütas välgumihkliga põlema.
Leitu osutus sigaretiks. Süütamishetkel nägin põgusalt ka tema nägu. See ei öelnud mulle midagi peale selle, et tegemist oli umbes kolmekümneaastase naisega, kelle silmad asetsesid teineteisest ühekaugusel ja kes oli vihane. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud. Ometigi jäi see nägu mulle meelde. Võib-olla tänu olukorra iseärasusele.
Naine astus sõjakal sammul majakesest eemale tumeda sedaani poole, istus sellesse, tagurdas bravuurikalt, pööras auto ümber ja oligi läinud. Kuna sinna valgustus ei ulatunud, ei suutnud ma auto marki tuvastada, rääkimata siis veel selle numbrist. Ja hetkel ei tundunudki see kõige olulisem.
Läksin valgustatud tuppa tagasi ja hindasin olukorda. Ühes oli tundmatu naine eksinud. Peeter — vähemalt ma eeldasin, et see oli tema — ei teeselnud temaga kohtumise vältimiseks surnut. Ta oligi seda. Mees vedeles teisel pool kriibitud klaasplaadiga diivanilauda asuvas tugitoolis, umbes nelja meetri kaugusel sellest kohast, kus olin pikutanud mina. Tema valge särk oli rinna eest ühemõtteliselt verine.
Ühtäkki kuulsin, kuidas kaugelt hakkas kostma politseiauto sireen. See tuletas mulle meelde, et salapärane revolver, mis polnud kindlasti minu oma, rippus mul ikka veel paremas käes. Pidin kiirelt otsustama, mida edasi teha.
1962. aasta kevadpäike kütab kasiinolinn Viljandi kuumaks. Taas võib tänavail näha edevat Chevy Corvette’i, mis kuulub ei kellelegi muule kui eradetektiiv Paul Johnsonile.
Sume õhtu ja paar martiinit viivad mehe kokku salapärase brünetiga, kes omandab tema mõtteis ootamatult olulise rolli. Ent ei lähe kaua, kui saatuslikust naisest saab abi vajav daam ja Paul on ülepeakaela mässitud väljapressimise ja mõrva puntrasse. Niidiotsad viivad põhjarannikule, kus kummitavad minevikuvarjudena salaviinaäri ja sõjahauad. Või... on need ikka sõjahauad?
Millised sünged saladused õnnestub Paulil päevavalgele kiskuda? Kuidas on asjaga seotud ööklubi Öökull? Kuhu kaob Eva, kes Pauli silmarõõmule sugugi oma heakskiitu ei anna?
Järg raamatutele „ Eranuhke ei armasta keegi
“ ja „Saatus koosneb juhustest“
postimehekirjastus.ee
Eradetektiiv Paul Johnsoni juhtumid viivad lugeja fantaasialennule teistsugusesse 1960. aastate Eestisse, mis oli pärast Teist maailmasõda säilitanud oma iseseisvuse.
„On sulaselge, et Kiiler peab astuma rahvusvahelisele areenile. No on ikka täiega äge.”
jaan martinson