Aga ema oli muutunud, nii muutunud. Varem oli ta pigem sõbrants-ema, kes ei seadnud ülemääraseid piiranguid ega muretsenud, kui ma kaks minutit hiljaks jäin. Tegelikult oli ta täitsa selline ema, keda sõbrannad salamisi ka endale ihkasid. Aga kui ma pärast seda suve tagasi tulin, siis ta kontrollis mind, helistas pidevalt ja tuli töölt otse koju, käies vaid äärmise vajaduse korral pooljoostes poest läbi. Ta eelistas muidugi koos minuga poodi minna, ütles, et ema-tütre kvaliteetaeg on ka oluline, ja niimoodi käisimegi koos poes. Ema hoidis pilku nimekirjal ja ütles, mida vaja, ning mina tõstsin korvi. Enam-vähem samasugune olukord nagu siis, kui olin alles meetripikkune. Muidugi, praeguseks olen ma juba mõne sentimeetri emast pikemakski kasvanud. Oma hobidega – õmblusring ja võimlemine, mida ta nii väga armastas – hakkas ema uuesti tegelema alles poolteise aasta möödudes, mil usaldas kauem kui hädavajalik aeg kodust ära olla. Kui ma ülikooli sisse sain ja mind ootas ees pealinna kolimine, tunnistas ema meie viimasel teejoomisel üles, et ta käis paar esimest kuud isegi öösiti vaatmas, kas ma olen alles, sest ta süda valutas. Ta kartis, et ma kaon jälle ära ega tule äkki seekord tagasi. Mina aga magasin või lebotasin rahulikult raamatut lugedes diivanil, vaatasin telekat või surfasin internetis. Ent ema süda valutas ja muretses. Anna andeks, ema! Ta tegi ainult neid toite, mida mina tahtsin, koristas tervet korterit ise, öeldes, et ma puhkaksin ja keskenduksin õppimisele. Ta hellitas mind täiega ära: küll tõi mu lemmikvärvi pluusi, mille ta oli kaltsukast „leidnud” ja „puhta niisama saanud”, ning ostis poest kallist piparmündišokolaadi, mis on terve elu minu lemmik olnud. Iga kord kui väljas käisin, oli ema seni üleval, kuni ma tagasi tulin, või kui olin tagasituleku järgmiseks päevaks kokku leppinud, siis siples ta unetult voodis. Kokkulepitud ajast pool
9