1. PEATÜKK Aprill 1947
Kõik sai alguse ühest kirjast. Letty oli seda aina uuesti üle lugenud, alates hetkest, mil see kaks kuud tagasi tema ukse ette maandus ja mille kahvatulillast kirjapaberist ta otsekohe oma sõbranna Rose’i ära tundis. Me tuleme Bertiega aprillis Brecon Beaconsi rahvusparki matkama – kas see pole mitte Sinu kodukant? Kas Sa tahaksid meiega kokku saada? Ma kohe ei jõua ära oodata, millal Sind jälle näen! Niipea kui Letty ümbriku avas, jooksis tal üle keha kerge erutuse judin – mõttest, et näeb jälle Rose’i ning kohtub viimaks tema noorema venna Bertiega. Nüüd oli see päev lõpuks kätte jõudnud ja Letty lonksas ärevalt limonaadi, mullid kurgus kihisemas. Ta oli pubisse The Lamb pool tundi varem kohale tulnud, sest ei usaldanud Abergavennyst Breconisse sõitvaid busse. Niheledes kulunud kattega tugitoolis väikeses eraldatud ruumis pubi tagaosas, kuhu naised lubatud olid, korrastas Letty oma lemmikseeliku volte ja sättis tumedaid lokke. Kui totter, tundis ta enda vastu põlgust, on sedasorti ootusärevust tunda. Kuid ta polnud Rose’i näinud sõja lõpust saati, kui nende töö telegrafistidena Londonis läbi sai – ja veel kordagi polnud ta kohtunud Bertiega. Ometi oli mõte Bertiest lummanud Lettyt juba alates sellest, kui ta oli teada saanud, et neil on ühel päeval sünnipäev. Sõja ajal oli Rose juhtinud peapostkontoris tervet pataljoni telegrafiste ning iga uue neiu esimesel tööpäeval oli tal kombeks tema sünnipäev üles märkida, et siis kõiki vastaval päeval kostitada. „Kahekümne esimene jaanuar! Kas tead, mu väikevennal Bertiel on täpselt samal päeval sünnipäev!” oli Rose hüüatanud. „Ja kas sina oled ka kaheksateist?” Millal on armastuse aeg? 9