Milano C��na 2026
Koostaja ja peatoimetaja Ott Järvela
Tegevtoimetaja Merili Luuk / Team Estonia
Kirjutajad Anna Levandi, Ats Kuldkepp, Johanna Talihärm, Johannes Vedru, Joosep Martinson, Kristjan Kalkun, Maarja Värv, Madis Kalvet, Mart Treial, Rasmus Voolaid, Alvar Tiisler, Tarmo Tiisler, Ville Arike, Vladõslav Heraskevõtš.
Pildistajad Hendrik Osula / Team Estonia, Kiur Kaasik / Delfi Meedia, Eero Vabamägi / Postimees, Joosep Martinson / Getty Images, Rahvusvaheline Olümpiakomitee / Getty Images, Merle Värv / Suusaliit, Ain Protsin / Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, Raigo Pajula / Vabariigi Presidendi Kantselei, Victor Pinchuk Foundation, LA2028, Ausma Cirulniece / Eesti Paralümpiakomitee, Merili Luuk / Team Estonia, Pii Metsavas / Team Estonia, Maarja Värv / ERR, Ott Järvela / Postimees, Karmen Puusalu erakogu, Aleksandr Selevko erakogu, Artti Aigro erakogu, Niina Petrõkina erakogu, Teiloora Ojaste erakogu, Tormis Laine erakogu, Alvar Johannes Alevi erakogu, Johannes Høsflot Klæbo erakogu
AFP, PA Wire / PA Images, Reuters, ZUMA Press Wire; välisagentuuride pildid on vahendanud Scanpix.
Esikaane fotod: Kiur Kaasik / Delfi Meedia, Hendrik Osula / Team Estonia Tagakaane foto: IPA Sport/Scanpix
Kaane kujundaja Jan Garshnek
Sisu kujundaja Anu Ristmets
Keeletoimetaja Lea Arme
Väljaandja Hea Lugu OÜ, 2026 www.healugu.ee
ISBN 978-9908-56-104-2
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Eestit inspireerinud olümpia
Eesti on väike, aga võimekas. Just nii saab kokku võtta Milano Cortina taliolümpiamängud, kus võistles 31 Eesti sportlast 11 erineval spordialal, mis mõlemad rekordilised näitajad. Seda olukorras, kus maailm on ebakindlam kui kunagi varem sel sajandil. Ometi on need 31 noort leidnud iseendas tahte ja kaasteeliste abil toe – nii ainelise kui ka vaimse –, et sammuda mööda tippspordirada.
Teadmises, et konkurents on armutu ja suurriikide rivaalide vahendid paratamatult rikkalikumad.
Leppimises, et tippspordis puuduvad igasugused garantiid ning õnnetu kukkumine võib igal hetkel lõpetada hooaja ja halvemal juhul karjääri.
Vankumatus usus, et need riskid ja võimalikud ohvrid tasuvad end ära, sest kirg kombata isiklike võimete piire on võimas, vahel suisa lõputu.
Rekordiline olümpiakoondis nii sportlaste kui ka spordialade lõikes kinnitab, et kannatlikkust ja sihikindlust on Eesti talispordis praegu rohkem kui kunagi varem.
Selle tulemusel oli Eesti spordisõbral 4. veebruarist, kui kurlingu segapaaride turniir kaks päeva enne avatseremooniat alguse sai, kuni mängude viimase võistluspäeva 22. veebruarini ehk 19 päeva järjest võimalik kaasa elada võistlusele, kus mõni kaasmaalane ründas kohta maailma kümne või tosina parema seas.
19 päeva järjest sai tunda uhkust Eesti ja eestlaseks olemise üle. Teist nii kestvat ja globaalse publiku ees lahti rulluvat inspiratsioonipaketti ükski muu sündmus peale olümpia ei pakugi. Südamlik aitäh kõigile Eesti sportlastele, kelle pühendumust ja hingestatud etteasteid nautisime. Oli vägev olümpia!
Eesti sportlaste, Eesti talispordi ja Eesti spordiliikumise tähistamiseks ning Eesti spordilembuse rõhutamiseks on käesoleva raamatu motiiviks Eesti, mis näitas end Milano Cortina olümpia käigus kui võidukas, kütkestav, julge, kirglik, pidurdamatu, verivärske ja uudishimulik spordiriik.
Ott Järvela, „Milano Cortina 2026“ koostaja
Olümpianiidistiku habras ilu
Ott Järvela, Postimees
Milano Cortina avatseremoonia toimus korraga neljas erinevas paigas. Kui põhipidu peeti San Siro jalgpallistaadionil, siis samamoodi marssisid sportlased Livignos, Predazzos ja Cortina d’Ampezzos. Fotol Eesti delegatsiooni Cortina sektsioon, lipukandjaks laskesuusataja Johanna Talihärm. Foto: Hendrik Osula / Team Estonia
Milano Cortina olümpial meeste mäesuusatamisvõistlusi võõrustanud mägilinnake Bormio oli silmanähtavalt tänulik neile osaks saanud au eest. Vanalinna kitsal peatänaval Via Romal jalutades oli keeruline leida poekest, mille vitriini poleks ehtinud olümpiamotiiv. Kuna rõngaste kasutamist peljatakse (Rahvusvaheline Olümpiakomitee võib ränkade trahvinõuetega turja karata), siis võeti appi olümpiavärvides lindid või tutid. Nende abil ei müüdud maha rohkem suusasaapaid või küpsisekarpe, küll aga näidati külalistele uhkust, mida olümpia võõrustamine Bormios tekitas.
Ühe Via Roma poekese ees oli välja pandud postament ja sellel möödujatele lehitsemiseks mõeldud olümpiavärvides album. Kaane peal kiri „90 years of gold / Novant’anni d’oro“ ehk „90 aastat kulda“. Eessõna rääkis Bormio olümpialoost.
„Garmisch-Partenkircheni nõlvu ühendab Bormioga tugev kuldne olümpialõng, millel vanust 90 aastat ja mis kedratud kokku Itaalia armee Alpide eriüksuslaste mundrist ja kaskedest valmistatud vana aja suuskadest. Stefano Sertorelli loo uuesti avastamine pole üksnes austusavaldus kunagisele tšempionile, vaid kummardus Magnifica Terrale (Bormio hellitusnimi, tõlkes Imeline Maa), mis ta üles kasvatas ning mis saab nüüd, 90 aastat hiljem, taas oma olümpiaunistust nautida. Stefano kuldmedal 1936. aasta Garmisch-Partenkircheni olümpiamängudelt paikneb Bormio linnamuuseumis aukohal ja ütleb, et saladus ei peitu finišijoonel, vaid teekonnas, mis sinna jõudmiseks üheskoos läbitakse,“ seisis eessõnas.
Kõnealune album oli pühendatud 1936. aastal patrull-suusatamises (laskesuusatamise eelkäija) olümpiavõitjaks tulnud Itaalia meeskonda kuulunud Stefano Sertorellile.
Oleme ausad, Milano Cortina olümpiavõistluste nimel Bormiosse saabunutest oli Sertorellist varem teadlik mõni üksik inimene, võib-olla mitte keegi. Aga tema lugu niimoodi südamlikult esitledes – suunaviidad juhatasid soovijad ka linnamuuseumi, et 90 aasta vanust olümpiakulda oma silmaga kaeda – meenutati, et olümpia ei seisne üksnes võidus ja kaotuses nüüd ja praegu, vaid üle maailma ulatuvas niidistikus. Bormio tõi välja meid 1936. aasta taliolümpiaga ühendava kuldse niidi.
Eestit ühendab nüüd tänu Henry Sildarule hõbedane niit Livignoga, mis asub Bormiost tund aega kestva ja mööda kitsast serpentiin-teed kulgeva bussisõidu kaugusel. Ent lisaks medalitele koovad olümpianiidistikku ka olümpiasündmuste poolt inimestesse istutatud mälestused ja tunded. Mitte üksnes üllad ja võidukad, vaid ka nukrad ja nõutuks tegevad, sest sport on mitmepalgeline. Minevikus kootud olümpianiidistiku mäletamine ja hindamine olevikus, selle pidev värskendamine ning edasi andmine tulevikule ei ole lihtne ülesanne olukorras, kus olümpia muutub kiiresti ja vahel ka suundades, mida keeruline mõista. Freestyle-suusatamise ja lumelauaspordi kandvasse rolli tõusmine on
taliolümpiat kahtlemata rikastanud, aga olümpiajuhtide järgmised soovid ja plaanid on Põhjamaalt vaadates arusaamatud, et mitte öelda rüvetuslikud.
2030. aasta Prantsuse Alpide taliolümpial võib juhtuda nii, et kahevõistlust enam pole, aga selle asemel kuuluvad kavva cyclo-kross, judo ja võrkpall. Maikuu alguses lubas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) küll, et 2030. aastal veel suvealasid talimängude kavva ei lisata, aga rõhuga sõnal „veel“.
Meenutades Paunvere köstri sõnu papa Kiirele, siis: see ei lähe mitte. Eesti on talispordiusku spordiriik. Maid, kus spordisõbrad novembri lõpust märtsi alguseni igal nädalavahetusel just talispordi rütmis hingavad, ei ole palju, kõigest käputäis. Meie, Soome, Rootsi ja Norra, võib-olla mõni veel. Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa hõivasid Milano Cortina medalitabelis küll kohad esikuuikus, ent nende spordipilti valitseb kuningas jalgpall. USA-d huvitab taliolümpia, aga muul ajal ei ole talispordil NBA ja NFL-i vastu šanssigi. Eestis on asjad teisiti. Kahevõistluse MK-etapp pole kuskil mujal nii menukas sündmus kui Otepääl. Tartu maraton on Eesti rahvusidentiteedi lahutamatu osa. Laskesuusatamine tõmbab telerite ette pea iga kümnenda eestlase. Ning kui talisport pakub midagi uut ja põnevat – freestyle, lumelauakross, kurling, skeleton –, ei lähe kaua aega, kui eestlased on platsis. Lisaks on Niina Petrõkina teist aastat järjest Euroopa parim iluuisutaja ja Marten Liiv mitmekordne tiitlivõistluste medalimees. Spordimaastikul avaneva pildi mõttes on Eesti pesuehtne Põhjamaa, kellele on taliolümpia täiesti võrdväärne suvemängudega.
Läbi aegade kolmanda ja iseseisvuse taastamise järel esimese eestlasena ROK-i liikmeks valitud Johanna Talihärm saab loodetavasti anda oma panuse, et taliolümpia jääks taliolümpiaks ega keeraks enam kui sajandi jooksul välja kujunenud olümpianiidistikku sasipuntraks, millest poleks enam võimalik sotti saada. Praegu veel on, kuigi olümpia on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud rohkem, kui sellele eelnenud poolesajaga.
Sertorellist rääkivat albumit edasi lehitsedes sai teada, et tema murdmaasuusatajast vend Erminio kandis 1932. aasta Lake Placidi taliolümpia avatseremoonial Itaalia lippu ning teine vend Giacinto võistles Garmisch-Partenkirchenis mäesuusatamises. Nagu näha, juhatab olümpianiidistik soovijale kätte lugematul hulgal jäneseurge, kuhu sukeldudes on võimalik end leida maailmast, mis on justkui tuttav, aga samas tohutult huvitav.
Boliivia, Austraalia, Maroko või Panama olümpianiidistikku taliolümpia kaaperdamine ja suve-tali-hübriidiks muutmine tuntavalt ei rebestaks. Põhjamaade, sealhulgas Eesti jaoks on olukord teine, sest taliolümpia on meie jaoks tohutult isiklik spordivõistlus.
Kliima soojenemine on fakt, mis ahendab võimalusi talispordi praktiseerimiseks. Taliolümpia haprus on tuntav, aga tema ilu see-eest lummav. Selle ilu loovad lumi ja jää ning neil liuglevad sportlased. See ainulaadne ilu väärib hoidmist ja kaitsmist.