ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega Ühel tavatult lämbel kevadisel õhtutunnil tulid Moskvas Patriarhi tiikide juurde kaks kodanikku. Üks neist, umbes neljakümneaastane hallis suveülikonnas mees, oli väikest kasvu, tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, oma soliidset pikivaoga kaabut kandis ta käes, hoolikalt raseeritud näol olid tohutud mustade sarvraamidega prillid. Teine oli õlakas, ruugete salkus juustega noormees, kuklasse lükatud ruuduline soni peas. Tal oli seljas ruuduline särk, jalas kortsunud valged püksid ja mustad võimlemiskingad. Esimene neist polnud keegi muu kui Mihhail Aleksandrovitš Berlioz, paksu kirjandusajakirja toimetaja ja Moskva ühe suurima kirjandusliku assotsiatsiooni, mida lühendatult nimetati MASSOLIT-iks, juhatuse esimees, tema noor kaaslane aga oli poeet Ivan Nikolajevitš Ponõrev, kes avaldas oma luuletusi Bezdomnõi varjunime all. Jõudnud hiirekõrvus pärnade alla, tormasid kirjanikud kõige pealt kireva putka juurde, millel ilutses silt „Õlu ja karastus joogid”.
ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega
11