Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda www.petroneprint.ee
Asjadel on kummaline elu. Meil läks korteri köögis katki pannikaane must plastist nupp. Asemele panime toreda idamaise punase keraamilise, mis oli mõeldud pigem vast mööblile, näiteks kapile. Ajaga jäi pannikaanest omakorda alles vaid nupp, mis leidis koha hoopis meie uue vana maja aiavärava nupuna, tänava ääres. Kui tuled, siis näed.
Vana hea ära proovitud formaat! Sissejuhatus, ma mõtlen. Klassika, võiks öelda! Miks siis mitte seda taaskasutada? Panen kirja mõned sütitavad mõtted – vaatame, kui hästi sissejuhatuse taaskasutamine mul välja tuleb! Kui sulle sissejuhatused ei meeldi, ära taaskasuta.
Liigu sisu juurde!
Ostsin kaltsukast ägeda asja! – tavaliselt mõtleme taaskasutusest rääkides just seda. Ja väga tore, et ostsid! Tubli! Nii peabki. See oli samm taaskasutuse vallas. Neid samme tuleb teha, ja mitte vähe! Aga olemuslikult on taaskasutus tõtt-öelda argielu loomulik osa. Enda ja muid näiteid kirja pannes olen mõistnud, kui rikkalikud on taaskasutuse vormid. Kui otsatult palju on võrratuid näiteid ja kui võimatu on tegelikult mitte taaskasutada.
Me kõik taaskasutame mõnikord midagi ja kuidagi. Loomulikult ja paratamatult. Raamatukogu, rattalaenutus, paadi-, suusa- ja uisulaenutus, kostüümilaenutus, invavarustuse laenutus, auto või haagise, eluaseme või tööriista- ja tehnikarent, rääkimata kodustest argiasjadest. Taaskasutus on alati olnud ja jääb ka edaspidi. Mõnele sobib, mõnele mitte, ja mõni on päris entusiast. Igaühel on taaskasutusest oma nägemus ja kogemus. Päris ilma pole keegi saanud – elu ilma taaskasutuseta ei ole olemas. See toimub nii teadlikult kui teadmatult, nii tahtlikult kui vältimatult. Kõik on pidevas
meie taaskasutus
taaskasutuses, ringluses ja korduses. Nii asjade kui ka ideede maailmas, loodusest rääkimata. Vihm sajab alla ja aurustub üles ...
Taaskasutus jaguneb kaheks: asja tarvitamine samal eesmärgil ja kasutamine teises, erinevas funktsioonis. Mõlemad on õiged, head ja vajalikud suunad. Iga asi on kõige õnnelikum, kui leiab kasutust nii, nagu ta mõeldud on; teisalt on asi kindlasti rõõmus ka siis, kui saab uue ülesande, kasvõi tundmatuseni muudetuna. Küsimus ei ole kunagi, kas midagi taaskasutada, vaid ainult: kuidas seda taaskasutada? Hea, kui tarvitamise viis on väärikas ega kahanda, vaid lisab esemele väärtust. Teadliku taaskasutuse eesmärk on pakkuda esemele võimalikult pikka eluiga. Ringmajanduse sihiks on leida viise, kuidas mistahes ressursse võimalikult kaua ringluses hoida. Taaskasutuse lõppeesmärk ja -tulemus on energiavõit kestlikkuse kaudu.
Kes on taaskasutaja? Kas see, kes kõiki oma tarvikuid kaua kasutab ja parandab? Või see, kes alati millestki midagi muud teeb, olles ise sealjuures põnevil, kuidas välja tuleb? Aga võibolla on taaskasutaja peamisi tunnuseid hoopis taaskasutusest mõtlemine? Mõtlemine läbi taaskasutuse prisma? Igapäevane püüd leida asjadele kohta? Jätta prügikast tühjaks? Saada ja anda vahetamise ning kuulutuste kaudu, viimaseid enda järelt hoolsalt kustutades? Mitte igal juhul küll vältides uue ostmist, kuid tunnetades eelnevalt: kas on päriselt vaja? Ja mida pakub järelturg? Miks osta poest ja anda hoogu tootmisele, kui saab ka mujalt või ise teha?
Taaskasutaja aju unistab kõigi ülearuste ressursside jõudmisest õigesse kohta. Trotsides üldarusaama, kus kõiksus on väiksem kui olme. Nimetagem seda maailma ümberjagamiseks: utoopiaks, et tsivilisatsiooni vara oleks „arvel”, et kõik juba olemas olev leiaks taas kasutust enne uue tootmist. Sest maailm on täis jääke. Sinu kodu ka. Me ei märka, kui palju asju muutub ebavajalikuks ballastiks. Samas ei tähenda säästlik elu, et asju peaks olema vähe! Peaaegu vastupidi. Asju peab olema parajalt! Parajalt on siis, kui tavalisteks toiminguteks on olemas esmavajalik. Kui on vähem, tuleb teenuseid
tellida-osta ning ei isiklikus pikas ega ühiskondlikus laias plaanis ei ole see tegelikult säästlik. Taaskasutuse propageerimine viitab eeskätt võimalusele ja vajadusele toimida ökonoomselt.
Minu kogemuses algas taaskasutamise kuldaeg pereeluga, mis omakorda algas majaehitusega. See on saaga, kuidas asustasime Viljandis vana ja igava majakarbi aadressil Tartu 117, mille seisukord oli päris hea – kui kõik ümber teha! Nendest lugudest seisab koos raamatu esimene osa. Siin on mälestusi renoveerimise etappidest, kus materjale taastarvitati. Samuti räägin viimistlusest, sisustamisest ja mööbli restaureerimisest ning muustki, mis sündis katsetamise lustist ja soovist teha võimalikult ebatavaliselt ehk tihtipeale maksimaalselt traditsiooniliselt, öko- ja pärandehituse põhimõtetel.
Raamatu teises osas tuleb vaatluse alla kõik muu, millega olen taaskasutajana laias ilmas kokku puutunud, koos näidete ja lugudega asjade mitmest elust. Sekka isiklikku arvamust ja konkreetset kogemust. Kui sind huvitavad ehk vähem Majajutud, kiika kohe teist osa: Hajajutud – aga arvesta, et mõni teema on seotud esimese osa näidetega. Meie taaskasutus on see ikka: meie kui minu pere taaskasutus ja meie kui meie kõigi taaskasutus.
Kahtlemata on see kokku ühe mõtteviisi peegeldus. Inimestest, kes on valinud taaskasutada, uuskasutada, ära kasutada, taasmõtestada, elustada, värskendada, kohandada, taasluua, kokku leida, leiutada! Sest taaskasutamine on elustiil. Hoiak, millele eraldi ei mõtle ja mis istub sees tunnetuses tervikuna.
Taaskasutus on looming. Mul on hea meel, kui saad kaasa mõeldes lisada teemadele oma näiteid. Võid neid minu ja kõigiga jagada!
Taaskasutus on meie kõigi oma.
#meietaaskasutus
sündinud taaskasutaja?
Taaskasutuse teema on mind saatnud varajasest lapsepõlvest. Naljakas niimoodi öelda, aga olen pikkamisi mõistnud, kui tõsi see on. Iga eluperiood, iga elukoht, iga tegevus – vanade esemete kasutusele võtmise hasart on minuga alati kaasas!
Väikese tüdrukuna oli mu lemmiktegevuseks venna rohkete mänguautode järelejäänud osadest uusi liikureid kokku sobitada. Ei tea küll, miks neid üha katki läks, igatahes tekkis korralik varu pisikesi rattaid, rehve, velgi, telgi, keresid ja kabiine. Juppidest uusi autosid luues olid abiks isa näpitsad ja liimivaru. Ja kuigi garaažiomanike mängimine ruutudest kokkusobitatud (!) mistrapõrandal oli meil sage, ei valinud ma kunagi vast ostetud autosid, vaid ikka oma kokkumõeldud kulgureid. Just need erilised ja tihti ebaproportsionaalsed moodustised käivitasid minu fantaasia ning andsid selge rahulolu teadmisest, et olen kõigile detailidele leidnud funktsiooni ning miski ei pea muutuma prügikastikaubaks paljalt sellepärast, et ta oma originaalkomplektist terveks ja alles jäi.
Nukkudega seevastu ei osanud ma midagi peale hakata, nii terviklikud olid nad. Kleidid juba seljas, kingad jalas, tegin neile veidi juukselõikust, torkasin plastist kõrvanibusse nööpnõelapea
sündinud
taasK asutaja
koos sädeleva litriga ja ... mida veel? Nii nad oma eneseküllasuses nukunurka istuma jäidki, ehkki olid mulle armsad. Palju põnevam oli ema katkistest ehetest keesid kombineerida, purunenud kassetikarpide korralikud küljed kokku sobitada, mõranenud pastakate terved osad omavahel vinti keerata, poolikutele pesulõksudele uued pulgad klambrisse lükata ja lõngajääkidest kirjusid sokke kududa. See tähendab – teha oma maailm terveks, täielikuks ja täiuslikuks olemasolevast materjalist. Minu mina lausa otsis neid võimalusi.
Säärane kõige ära kasutamise hasart on loonud kogu mu elu.
Ikka vaatan ma pigem tagasi – mis on juba olemas, kuidas on tehtud, ja mida ma ise sellest kasutada saaksin? Üsna harva olen ostnud või üldse soovinud uusi asju. See on tundunud mõttetu, asjatu ja kohatu. Kui oli vaja riideid, leidsin need kaltsukast või vaatasin, mida emalt kohandada. Kui tahtsin jalgratast, ostsin kogutud kroonide eest tuttavalt tädilt antiikse
kõik ülejäägid
vajavad ju ometi oma uue koha leidmist!
Rootsi Hermese, mille isaga üles putitasime. Ranitsaks oli mul rohelisest presendist retrokas matkakott ja sisejalatsiteks mugavad murdmaasuusasaapad, mille klambrinurgad konkreetselt maha saagisin. Kuna aga need olid esimesest Viljandisse jõudnud humanitaarabist saadud „impordid”, ei julgenud keegi midagi arvata ja mu leiutist vaadati vahetunnis lihtsalt pika pilguga. Legendaarne olin sellega, et kasutasin matemaatikatunnis tühje noodivihikuid, kuna muusikust isal oli neid suur varu.
Jaa, võib-olla oli selles kõiges ka omajagu provokatsiooni ... tunnistan, et inimesi kummastada on mulle kohati lõbu pakkunud. Aga see on olnud ikkagi lisaefekt põhimõtte kõrval näidata ja tõestada, et saab ka nii. Teisiti. Et see on funktsionaalne ja omapärane. Kaks minu põhiväärtust asjade maailmas!
Ma ei ütle, et sedasi on ainuõige. Vahel on seesugune mõtteviis mind ka häirinud või valikute ees seistes segadusse ajanud. Kindel aga on, et nii on huvitav. Ja üldjuhul ikkagi säästlik. Kogu maailma ja oma kodu, iseenda ja elu lõputute ülejääkide suhtes – kõik see siin ümberringi vajab ju ometi oma uue koha leidmist! Nii loogiline, et ei nõua mingit seletust või õigustust või, veel kummastavam, küsimust, miks sa nii teed ja kust sa selle pisiku said. Ometi küsitakse.
Olgu, kiirvastuseks sobiks ka: see on mul kodust. Sest, tunnistagem tõde, ükskord tegi mu isa mikrofoni statiivist põrandalambi, mille kupliteks olid kilukarbid! See oli täienduseks diivanile, millele ema oli vabrikujääkidest nahkkatted õmmelnud. Kas siin on veel midagi arutada?!
Samas jällegi – iga lahtise peaga inimene on sääraseid esemeid ideede maailmast välja tõmmanud. See on mäng, põnevus, hasart ja looming. Uue poeasjaga saab vajaduse täita, kuid olemasolevale ressursile koha leidmine on mõistlik, säästlik ning ka loov tegevus. Ja tulemus on pahatihti paganama stiilne!
Järelikult ei ole midagi imestada, kui hääletasin kodust Tartusse isa triiksärgist õmmeldud seelikus, lõpetasin ülikooli ja läksin mehele tuunitud kaltsukakleitides, sõitsin pulma äia kollases Moskvitšis ja riietasin oma esimese beebi ämmalt saadud sipukatesse, mida oli kandnud kogu suguvõsa. Elementaarne!
Aga see oli alles algus.
Esimene osa MaJaJutuD
See oli võibolla poiste esimene kogemus ühes plaanide eripäras –nad realiseeruvad seda täpsemini, mida ebamäärasemad nad on.
Jaan Kross, „Wikmani poisid”
Ehitamine
Iga algus on ... lootusrikas
Kinnisvara on enamasti taaskasutuses. Ja hea, kui kohe elatav! Aga juhtub ka, et võtad ette taastamise töö. Meiega läks just nii. Ei, see ei olnud plaanis! Kaugel sellest – väga kaugel! Noorte erialaspetsialistidena, kellel polnud mõtteski ehitusega tegelda, otsisime Peeduga korras maja Viljandi kesklinnas, kuhu kohe sisse kolida. Aastad läksid, lapsed sündisid, aga meeldivat ja kodust pakkumist ei tulnud. Eeldused ei olnud ebamõistlikud, aga siiski nõudlikud ja ühtaegu nii selgepiirilised kui ka tunnetuslikud. Mida me siis vajasime, et lõpuks ometi kuskil päris-enda-eluga algust teha? Panime selle nägemuse kirja. Täiesti lihtsalt. Lähtudes konkreetsetest ebamugavustest oma kõigi mugavustega toredas korteris. Ei midagi üle mõistuse, nagu näed! Ja paistab hästi välja, millega me lakkamatult jännis olime.
Mis meil vaja oli
Esik
• piisavalt ruumi riietuda
• põrandaküte (soovitatav)
Köök
• ühendus elutoaga või nii suur, et 6 tooliga laud ära mahuks
Laste- ja/või mängutuba
• vähemalt 20 m²
• vanemate toa läheduses
• soovitatavalt I korrusel
Muud
• korralik garderoob
• eriline koht hommikukohvi joomiseks (veranda, terrass, rõdu)
• tubadel kõrged laed
• ruumi klaverile, orelile, kangastelgedele, koroonale, pinksilauale jne
• SAUN!
• keskküte
• aed, kuhu mahuvad laste mänguväljak, vaarikad, mõned marjapõõsad ja õunapuu
• toast võimalus õue astuda, ka vankriga
Soovi kirjapanek lükkab täitumise käima. Tol perioodil oli meil vestlusi samasuguste noorte peredega ja üks paar kirjeldas nimelt säärast kogemust, kuis koduvahetusega realiseerus paberile pandud unistuste nimekiri täielikult – ja nad märkasid seda ise alles hoopis hiljem, kui kõnealune kritseldus aja möödudes viimase kolimiskasti põhjast häbelikult vastu naeratas. Niisiis, meil endil oli see lihtne, ent oluline nimekiri tõesti olemas, arvutis. Edasi tuli vaid aktiivne olla. Peale pakkumiste jälgimise kõikvõimalikes kanalites tegin neid ka ise. Lapse vankriga Viljandi lemmiktänavaid veeretades jätsin postkastidesse kirjakesi: „Teil on väga ilus maja! Kui soovite seda müüa, siis palun pakkuge esmalt mulle, nimi ja nr.” Vahel kõnetasin inimesi selle küsimusega üle aia, tekitades naerupahvakuid, hämmastust ja kohmetust. Vangerdades vaatlesin, mis on iga maja juures head, huvitavat, olulist, kaunist, erilist, vana ja väärikat või muidu meeldejätmist väärivat. Ühesõnaga, tegin kõik , mis minu arvates võimalik oli.
Silmas pidasin kesklinna-vanalinna piirkonda – teades või aimates, et keskne asukoht teeb tulevikuelu lihtsamaks, aga eelkõige
