Aega, mil naudid, tuleb sageli jõuga võtta. Kirjuta või kalendrisse.
sissejuhatus
Ütle seda heleda häälega: sibul-lil-led. Justkui jääpurika tilkumine: til-til. Kevad. Aedniku ärkamine. Kas ikka on? Millal algab aedniku aasta? 1. jaanuaril šampanjaga? Kevadel lume sulamisega? Esimeste reklaamikampaaniatega aianduspoes? Minu arvates on aedniku aasta igavene ja katkematu voolamine. Või siis on aedniku aastas kaks aastat korraga, käesolev ja tulevane. Saan aru, et see kõlab sama segadust tekitavalt kui kass Garfieldi mure: „Homset ei ole kusagil. Õhtul mõtlen: homme teen, aga kui ärkan, on jälle täna.“ Minuga on sama asi. Aias kasvavad alles selleaastased kapsad ja porgandid, astrid sätivad end õitsema, aga minul algab uus aastaring. Lillesibulad! Kust ma hangin lillesibulad? Kuhu ma panen need uued lillesibulad? Kust ma selle ruumi võtan?
Muidugi kahaneb selle viimase küsimuse tähtsus ajas nagu välisturistide arv hotellides koroonaviiruse ajal. Sest seal, kuhu ma eelmisel sügisel panin oma ülikallikesed lillesibulad, igaüks lembekäega silitatud, seal neid sageli enam ei ole. Tühi pind. Ja vesirott liigutab kusagil vuntsi: perenaine, perenaine, aeg värsked sibulad mulda pista! Ja ära selle sildistamisega niipalju vaeva näe, ma niikuinii lugeda ei oska, söön kõik järjest.
Ma ei ole spetsialist. Ma ei ole kollektsionäär. Ma ei ole fänn. Ma ei armasta aiatöid. Ma naudin õiteilu, nii et aiatöö on midagi, 9
sibullilled
mida ma teen lihtsalt sellepärast, et hiljem nautida. Aga ma tean väga palju toredaid inimesi, kes naudivad aiatöid. Need on väga vahvad inimesed. Oluline on, et tegevus või tulemus rõõmu valmistaks. Tunnen ka mõnd kollektsionääri, neile ja nende aedadele olen tänulik. Et nad olemas on ja et neile külla saab minna.
Mul on vanamoodne aed. Ei ole meetri sügavuselt muld välja kaevatud, geotekstiil põhja ja külgedele pandud ja siis umbrohuvaba muld kilekottidega asemele veetud. Minu aias kasvab naat rohija selja taga jalamaid uuesti. Ja see ajab mind aeg-ajalt hulluks. Kevaditi haaran hargi, et vihaselt võitlusesse astuda. Aga hoog raugeb, kui mõistan, et naadijuured ootavadki seda sügamist-tuulutamist, poolitamistjagamist ja ainsad, mis aeg-ajalt kannatada saavad, on mõned mu pisikestest lillesibulatest.
Minu aed on segasumma suvila. Muruniiduki asemel Shetlandi miniponid, sest muruniiduki hääl on peaaegu et kõige jubedam heli, mida tean. Tõsi küll, 2022. aasta kevade sündmused panevad nii mõndagi ümber hindama ja ma hakkan juba mõtlema, et taevas tänatud, et muruniidukid veel mörisevad. Lehepuhuri möirgamine muidugi paneb muruniidukile pika puuga ära. Aga lehepuhuri nõrkus on lühikene tegutsemisaeg, muruniidukid lällavad kevadel viimaste lumeriismete peal kuni sügisel selle ajani, mil uus lumevaip maad katab.
Mul pole eesmärki saada kauneima aia silti, kuigi ma imetlen kõiki, kes on suutelised looma ja hoidma kauneimat aeda. Minu aed on mu maailm, siin võib olla jäneseurge, kus teed juua, ehk isegi platvorm 9¾, kust saab astuda Sigatüüka ekspressile. Sellel paigal ürgoru äärel on pikk ajalugu ja palju lugusid, kuigi kodu pole siin varem teadu järgi kellelgi olnud. Sain tüki savist maad, ühes ääres järsk oruserv sarapuuvõsaga, teisel pool kevadise sulamisvee lompidega endine kolhoosipõld. Kodu ja aed, kõik pere oma kätega rajatud. Algusaastatel aitas pudel viina mägesid liigutada, täna aitab
poesein, mis raha annab. Ja metsikult palju on siia läinud omaenese töötunde.
Olge siis hoiatatud, see ei ole sibullillede entsüklopeedia. See ei ole sibullillede käsiraamat. Ehk nagu ütleb üks minu hea sõber: pangast mune ei saa. See on hästikosunud lugu ühest armastusest. Või pigem minu armastuste ühest tahust: sibullilledest. Sest armastusi on mul mitu. Kõigist ei taha rääkida, kõik ei ole teistele huvitavad. Kodulindudest on teisi kirjutajaid. Tango läheb kategooriasse „sellest ma ei taha praegu rääkida“. Pere on privaatsfäär. Lumelauasõit on vanamoodne nagu ma isegi, renni ma ei sõida ja 360 kraadi hüppeid ei tee. Tavaline ja turvaline. Ma poleks oma armastust selle ilusa heliseva maailma sibul-lil-led vastu ka muidu raamatusse pannud, kui poleks jah-sõna andnud. Hetkel, kui küsija oli oma palve sõnastanud, tõusid mu suunurgad taeva poole. Jesver-susver, kui palju äpardusi on juhtunud ja nalja on saanud nende pisikeste pabulatega! Lillesibulatega. See ongi minu ja sibullillede maailma kandev joon: eksitused, äpardused, naer ja pisarad, käsiraamatud ja omaenese tarkus. Ma ei ole spetsialist, ma olen kirglik imetleja ja tänulik selle ilu eest, mis mind ümbritseb.
Tartumaa, juuli 2022 Aune
sulev ja killuke tema aiast. Ülal paremal sulevi
koerahammas ehk siberi koerahamba sulevi alamliik.
sulev savisaar
Oleme kõndinud Sulevi aias varakevadises päikesepaistes juba pikalt.
Mida samm edasi, seda võimsamaks mu vaimustus kasvab. Olen seda Balti- ja Põhjamaade suurimat haruldaste sibullillede avamaakollektsiooni imetlenud iga kord, kui siin käin. Ometi on alati tunne, nagu avaksin aabitsa esimest korda. Seekord kuulan Sulevi juttu lumi kellukestest. Imetlen ikka ja jälle Sulevi teadmisi. Igat õit kohtleb Sulev kui head tuttavat ja igast lillest võiks ta mingi loo rääkida. Mõne puhul selgitab tolmukapeade värvierinevust, mõne puhul juhib tähelepanu kroonlehtede arvule või pikkusele.
Kas selline ekskursioon on ainult minu privileeg? Ei. See võimalus on juba aastakümneid olnud avatud kellele tahes, mitte ainult ekskursioonidele. Võimaluse kasutajaid on viimastel aastatel eriti vähe olnud, küllap koroonahirmu tõttu. Sulev ise on tagasihoidlik, ise ennast inimestele peale suruma ei hakka ega oma aiale inimeste kohale meelitamiseks reklaami ei tee. Ütleb, et ei ole tal seal Hollywood ega lõbustuspark, isegi kujundust mitte, on peenardel asuv kollektsioon, mida saab rahulikult vaadata. Aed neile, keda arvukad asukohta tähistavad pulgakesed ega saepurumultš ei häiri. Enamik inimesi ootab aialt midagi hoopis muud: vapustavaid vaateid, kujundusi ja suuri värvilaike.
Kui Suleviga aias ringkäiku tehes kuulete teda ütlemas „Kullake!“, siis ei käi see sugugi teie kohta ja teil pole vaja punastada.
meie sibullilled
See tähendab hoopis, et Sulev on jõudnud väga pisikese, hallikashõbedaste lehtedega Eesti kõige kuulsama lumikellukesesordi ’Kullake’ juurde. Selle sordi üks sibul müüdi 2016. aastal Inglismaal eBay oksjonil 375 naelaga. Lill ise on vaid 8 cm kõrgune ja hakkab õitsema lumikellukestest ühe viimasena. Taavi Tuuliku aretatud ’Kullake’ on kollane lumikelluke, täpsemalt kollase sigimikuga lumikelluke. Siiamaani on kõik külastajad õitsevast ’Kullakesest’ mööda marssinud, pööramata talle mingit tähelepanu.
Sulev on sündinud Tartus. Kui Stalini kuriteod pere elu mõjutama hakkasid, sattus Sulev, toona veel imik, ema õe juurde maale elama. Kui seda poleks juhtunud, oleks temast saanud linnamees nagu tema vendadest ja lillekasvatajat poleks poisist kujunenud. Seitsmeaastasena tuli linna kooli minna ning Sulev kolis oma pere juurde. Ema ja vendi ta algul võõrastas, kuid tasapisi harjus ja kohanes ka linnaeluga. Sulev oli rikas, sest tal oli kaks head ja armastavat ema, üks linnas ja teine maal. Hing ihkas siiski maale, kuid nüüd sai sinna vaid koolivaheajal ja nädalalõpus.
Sulev ütleb enda kohta, et ta pole linnamees ja maamees ka mitte. On kahepaikne, kahe keskkonna piirialal. Oma keemiahuvilisest venna eeskujul astus Sulev Tartu 5. keskkooli keemiaklassi. Edukas esinemine keemiaolümpiaadidel lisas kooliajale pinget ja põnevust. Keemiahuvilisi poisse on ikka tõmmanud püssirohu poole. Maal, kus Tamsa tankilahingu väljal vedeles kõikjal eri suuruses tühje mürsukesti, korjasid vennad neid kokku, täitsid omatehtud musta püssirohuga, tagusid otsa kinni ja viskasid lõkkesse. Siis vaatasid eemalt ohutust kaugusest, millal kõmakas käib. Ilmatuma kõmakas käiski ja pärast seda lõket enam polnud. Kui Sulev sellest räägib, muheleme mõlemad tema mälestuste üle. Sest ma ei tunne vaiksemat, tagasihoidlikumat ja korralikumat inimest kui Sulev Savisaar. Ülikooli läks Sulev bioloogiat õppima. Peamiseks mõjutajaks eriala valides oli keskkooli suurepärane ja huvitav üldbioloogia õpik.
Ülikoolis oli ka väike tagasilöök, sisseastumiseks vajalike punktidega jäi Sulev esimesena ukse taha, aga hiljem antud lisakohtade tõttu see uks siiski avanes.
Elu tegi noore mehe õpingutesse oma keerdkäigud – vahepeal oli armastus suurem kui õpihimu, Sulev tuli ülikoolist ära ja abiellus. Suundus igal hommikul ehitusele, nii on tema oskuste hulgas ka puusepatöö. Varsti läks mees siiski ülikooli tagasi.
Ülikoolis uuris noor Sulev fenüülkarboksüülhapete metabolismi ja dünaamikat õunapuu lehtedes. Minu imestunud kulmukergituse peale ütleb, et tal oli tugev keemiku põhi all ja kuna botaanikuks tahtjaid oli palju, siis valis tagasihoidlik noormees rahulikult biokeemia kallaku.
Küsin Sulevilt, kuidas biokeemia ja sibullillede kollektsioneerimine seotud on. Ega ei olegi. Üks oli töö ja teine on hobi, need käisid kumbki oma rada.
Pärast ülikooli lõpetamist pakkus taimefüsioloogile tööd Eesti metsainstituudi metsaselektsiooni osakond. Jõgeva sordiaretusjaama tööpakkumisest ta loobus, sest sinna oleks pidanud iga päev 60 km rongiga edasi-tagasi sõitma. Sulev uuris muuseas ka kuuse pistokstega paljundamist, temale ja tema juhiste järgi ehitati metsainstituudis spetsiaalselt koekultuuride labor, kus ta täiesti üksi töötades kasvatas steriilsetes tingimustes kunstsöötmetel kuuse haavakude. Seda ei tohiks segi ajada meristeemmeetodiga! „Koekultuur on lihtsalt kängar, rohekasvalge mass, mis pidevalt suureneb. Tükeldad seda aeg-ajalt skalpelliga ja istutad uuele söötmele.“
Kahjuks ei õnnestunud sellele puidukoe massile juuri alla ega võsusid peale saada, sest selleks vajalikud hormoonid olid Nõukogude Liidus defitsiitsed ning varustajatel ei õnnestunud neid hankida. Aga koekultuuridega tegelemine oli huvitav ja omapärane tegevus. Kas nii saaks ka haruldaste lilledega, et kasvatad massile juured ja võrsed ning hinnad oksjonil muudkui kukuvad? Küsin.
