Autoriõigus: Epp Petrone, Ülle Solovjova ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja ja korrektor: Merit Pärnpuu
Kaane kujundaja ja makett: Margit Randmäe
Kujundaja: Ande Kaalep
Fotoalbum: erakogu
Esikaane foto: Epp Petrone
Tagakaane fotod: erakogu
ISBN 978-9916-678-55-8
ISBN 978-9916-678-57-2 (epub)
ISBN 978-9916-678-56-5 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ www.petroneprint.ee
Meie jääme ellu! Neid ridu kirjutades kuulen pommitamist oma akna taga. Sinult tuli just teade järjekordselt keemiaravilt saabumise kohta.
Aga me jääme ellu.
Meie elustiil jääb ellu. Kui üldse miski jääb, siis just see. Loodusega koos elamine. Isegi kui kogu meie tsivilisatsioon rappub kriisis; isegi kui paljud meist on haiged (nagu sina) ja otsivad sõjardite vahel tõde, õigust ja rahu (nagu mina). Kui see rappuv eluperiood mööda saab, siis on alles ikkagi keegi, kes jätkab. Igal kevadel hakkavad tihased sitsisärki kuulutama ja vahtralt saab juua, kuldnokad lendavad tagasi, toomingad lähevad õide, loodus toimetab koos meiega, kui me temaga arvestada oskame.
Siin lehekülgedel on eluring, mida tähistavad tibud, talled, hiirekõrvad. Igast kevadest saab suvi, saab sügis, saab talv, saab kevad... Elagu elu, ka kõige raskemail aegadel!
Epp poolkodutu taluperenaine Võrumaal kevad 2023
Just, meie jääme ellu! Kui mitte muus, siis enda kirjutatud ridades, oma käega istutatud puudes, oma lastes ja lapselastes.
Minu kell tiksub siiski vaid ajapikendust, ja tundub, et ta tiksub aina kiiremini… Täna ärkasin õudusega mõeldes, et ei ole mitu päeva laudas käinud ja kas mu linnukesed veel üldse elus on? Siis taipasin, et laut on juba ammu tühi…
Aga peagi tärkavad esimesed kevadlilled, päike käib juba kõrge kaarega ja elada on ilus, kõigele vaatamata või just vastupidi: kõigele vaadates.
Muidugi kostab ka siia meie tallu kaugete plahvatuste kaja vaiksetel õhtutel. Aga neil nukratel hetkedel tuleb meelde laulurida: „Kuni su küla veel elab, elad sina ka…”
Väike Myy poolelus taluperenaine Rõuge kihelkonna veerel kevad 2023
Epp: Uut aastaringi kuulutab bioloogiline kell, mis tiksub meie lauda tiivuliste südames ja munades...
Kanamammasid, minu loo tegelasi, on kokku kolm.
Esiteks: ilus kuldoranž kaunitar tiitliga Kannatamatu Braama. Ta on selle kevade jooksul juba kolm pesatäit mune ära rikkunud! Istus munadel mitu päeva, kiheles ja kohendas ja istus, ma pistsin talle julgustavate sõnade saatel mune juurdegi: ikka siniseid ja rohelisi, neid nn üllatusmune, kust tulevikus värvimune munevaid järeltulijaid võiks kooruda… Aga siis nägin mõni päev hiljem, et Kannatamatu Braama oli pesa juba maha jätnud...
Kas mõni päev haudutud mune kõlbab süüa?
Epp: Vanarahva nipp on järgmine: löö muna lahti, kui munakollane hoiab tugevasti kokku, siis see on söödav, kui aga munakollane hakkab laiali valguma, siis võib selle näiteks koerale sööta. Mina olen kõik kahtlaselt soojaks istutud munad pannud keetmisele ja andnud siis kas kanadele või koerale.
Nii et umbes nelikümmend muna suutis Kannatamatu Braama käesoleva kevade jooksul juba ära rikkuda. Mis tema hinges toimub, ei tea. Võimalik, et ta tujud on seotud ilmaga: nii kui läks veidi jahedamaks, nii ta loobus. Aga võibolla on ta tõesti lihtsalt kannatamatu ja tahab väga lapsi saada ega jaksa oodata. On ju inimnaiste hulgas ka selliseid, kellele rasedus ei meeldi, aga lapsed küll. Seesama Kannatamatu Braama oli eelmisel suvel kaks korda ema, haudus välja kaks kurnatäit mune. Võibolla tema mälu toimib pärast talve üleelamist nii, et ta mäletab lõpptunnet, heaolu tibude kantseldamisest, aga mitte seda, et tulemuse saavutamiseks on vaja kõigepealt kolm nädalat kohapeal istuda?
Aga aeg on tutvustada teist tegelast mu loos: segavereline, oranžikirju, hõbedase saba ja kaelaga, harjake teismeeast saati uljalt viltu: kana hüüdnimega Haudumishull. Nii ma ta nimetasin, sest ta tõesti aina istub ja haudub. Olin juhtumisi tubli olnud ja üles märkinud selle kuupäeva, kui tema hauduma asus. Nädalad läksid kiirelt. Haudumishull istus nagu kivikuju, harjake viltu, ei kihelenud, ei susisenud, ei kurjustanud, ei pööranud pilkugi, nagu transis… Ma ei taibanud talle kohe alguses mune lisaks alla panna, sest ta on noor kana, eelmisel kevadel ta ei haudunud, sest eelmisel kevadel oli ta ise alles muna. Arvasin ta haudumise alguses (Kannatamatu Braama peale esimest korda pahane olles), et küllap jätab ka see oma pesa maha… Kui hakkasin aru saama Haudumishullu järjekindlusest, oli juba hilja midagi lisada. Kuna ta oli valinud ebapopulaarse pesakoha, otse lauda sissekäigu juures, ei käinud keegi teine talle ka juurde munemas, vähemasti minu teada mitte. (See väide kuulub laudatelepaatiasse; teemasse, mida hiljem täpsemalt arutan.) Ta lihtsalt istus seal, pilk tardunud, nagu kivikuju. Ühel hetkel avastasin, et ma pole näinudki, mis tal pesas keha all toimub, sest ta pole mitte kunagi söömas käinud, kui mina laudas olen. Tütar Maria teadis öelda, et olla viis või kuus muna, ta kord nägi pesa tühjalt.
Ja avastasin kalendrisse pilku heites ka seda, et möödas on juba kolm nädalat ja kolm päeva – ning Haudumishull ikka istub. Harjake viltu, pilk kauguses, istub.
Kui möödas oli kolm nädalat ja neli päeva, otsustasin ma internetist talle lohutusauhinnaks tibud osta. Tundus loogiline, et tema munadest siiski mitte midagi ei tule, sest ametlikult on haudumisaeg ju kolm nädalat. Või kui ka tulevad mingisuguse looduse seininägematu vingerpussiga „üle aja kantud ” tibud, siis saab Haudumishull auhinnaks lihtsalt tibusid juurde! Mulle on see lahendus väga meeldima hakanud: just nii peakski inimene tibusid kasvatama, toppides nad alla vabatahtlikele kanaemadele, mitte end ise rakkesse pannes punaste lampide ja kasvukastidega, nagu ma eelmised kaks kevadet jahmerdasin. Just selline on õnneliku tibu lapsepõlv: kana tiiva all.
Niisiis ostsin küla pealt seitse kolmepäevast tibu. Kõige paremad oleksid muidugi vastkoorunud linnukesed, kelles pulbitsevad ürgsed puhtad emaotsimise-instinkid ja kes on ka pisemad, ema silmis loogilisemad tiiva alla pugejad. Aga nii noori tipse ei õnnestunud mul leida.
Puhastasin ära eraldi laudaboksi, kus parajalt ruumi tibupere esimeseks elukuuks. Aga kohe otse sellesse boksi ei söandanud ma ema ja lapsi panna. Kustutasin laudas tule, lapsuke näitas taskulambiga kaugemalt veidi valgust, mina tõstsin kinnastatud käega ükshaaval Haudumishullule tibud alla, sinna kohta, kus ta kolm ja pool nädalat kivikujuna istunud oli. See talle justkui sobis, ei rünnanud ta ei mind ega tibusid. Lasime natuke valgust ta lähedale ja tunnistasime olukorda: Haudumishullu silmist paistis segadus, lapsed piuksusid ja kügelesid tiibade all. Mis edasi?
Tagantjärele mõeldes: olin ise liiga kannatamatu. Oleksin tahtnudki nüüd noore ema koos lastega kolida õigesse boksi: sooja ja rõõmsasse beebimaailma. Aga instinktid ja mõistus mõlemad ütlesid, et peaks ootama. Las kana harjub sellega, et tal on lisaks munadele
nüüd seitse siplejat tiibade all. Nii et vaigistasin oma kannatamatust.
Jätsin nad mitmeks tunniks harjuma.
Käisin tol õhtul korduvalt lauda vahet piilumas ja mõtlesin, lausa imetlesin seda olukorda: mismoodi ma pean selles sund seisus pingutama, oma vaistusid arendama. See on hea näide sellest, kuidas talupidamine vaimselt arendab: ma pean leidma vastuseid, sest mitte mingit muud võimalust pole! Mitte kellelgi pole mulle lahendust anda. Kui ma sulle helistaksin, siis mida sa ütleksid? Sa soovitaksid jälgida ja tunnetada. Minu kari on minu osa. Ja nii ma seal piidlesin ja tunnetasin. Noor kana justkui toksas korraks tibu, kes ta tiiva alt välja ronida üritas. See oli fakt. Aga miks ta toksas? See vastus on juba tunnetus, vaistupõhine tõlgendus. Kindlasti ei olnud see ju surmavalt vihane toksimine. Aga see polnud ka päris emalik, kohendav, hoolitsev nokaga lapse sättimine. Haudumishull oli segaduses: niipalju suutsin ma oma vaistudega välja raalida. Võibolla oli tal ka instinktiivne mure, et tibudel on külm? Ta pesa oli laudas sissepääsu juures üsnagi maa lähedal, jahe kevadöö oli kuklasse hingamas… Ja tibud, kolmepäevased, nemad olid ju harjunud sööma ja jooma seal tibude bruuderis, kust ma nad ostnud olin! Kokku oli tunda segaduste segadust. Igatahes ka minu närvid ei pidanud rohkem vastu, lubas üsna jahedat ööd, loobusin ootamisest ja asusin tegutsema. Kustutasin igaks juhus kõik tuled ära, kamandasin lapse taskulambiga appi, tõmbasin kindad kätte ja kolisin Haudumishullu koos tibudega ümber… sooja ja kõrgele, punase tulega puhtasse boksi sealsamas laudal. Kolm ja pool nädalat soojendatud munad pistsin aga omale taskusse. Jätsime tibud emaga ja kiirustasime ise üle hoovi tarre, oma pilkasesse pimedasse vannituppa: mune läbi valgustama. Inkubeerimise võluaegadest möödunud ja ülemöödunud kevadest saime ju selle tegevuse selgeks ja peab ütlema, see on tõesti eriline maagia, looduse ime: valgustada pimedas muna ja näha seal sees arenevat, liikuvat embrüot. Suutsin siiski kuuest munast kolme
puhul ära diagnoosida, et seal ei toimu midagi. Aga kolmel munal oli lausa piuksumine kuulda. Mis iganes nipiga see areng neil küll kolme nädala asemel kolm ja pool võttis, seda ma ei tea.
Lippasin siis kolme potentsiaalse tibuga tagasi üle õue lauta, sest need tuli nüüd kiiresti tagasi sooja saada… ja tunnistasin sealset olukorda. Keskküttega luksusboksis närvitses Haudumishull, kes oli end püsti ajanud ja nokkis ahnitsedes tibutoitu, aga tibude sööma kutsumise häält ei teinud. Tibukesed olid kuuekesi pundis end ühe oksaharu taha kobarasse võtnud. Kas kuri kasuema oli neid löönud?
Vaat ei tea. Aga emaarmastusest see pilt ei kõnelnud.
Ma oleks sel hetkel võinud olukorra muudmoodi lahendada, aga läks nii, et ma olin jonnakas. Arvasin, et kuna kana oli ju lapsukesi enne paar tundi oma tiibade all hoidnud, ju ta ikka nad omaks võtab.
Ja sellises olukorras ei saanud ma Haudumishullule ju ta mune tagasi anda? Nii tundus mulle. Siis oleks ta segadus veel suuremaks läinud... nii tundus mulle.
Aeg on nüüd tutvustada veel ühte tegelast – Salapärane Must haudus ju ka! Temal oli oma munadega ka vist-just-kohe 21 päeva täis saamas! Avastasin ta haudumise juhuslikult, ühes pimedas urkas, kuhu lauda valgus ei ulatu, aga Maria teadis kinnitada, millal see urgas tühi oli olnud. Nii me siis eeldasime ja järeldasime mustas augus istuva musta kana koorumistähtaja, ja see oli just täis tiksumas selsamal kentsakal segasel õhtul. Ma otsustasin need kolm piuksuvat muna hoopis tema alla panna. Lähenesin… ja kana hakkas pimeduses sisisema. Panin kindad kätte ja tegin südame julgeks… võtsin ühte kätte valge kapsalehe, nagu härjale punane rätik, tähelepanu tõmbamiseks, ja kuni ta kapsalehte raevukalt toksis, pistsin muna alla, siis teise, siis kolmanda… Tegevus käis sisina ja kurjustamise saatel, Salapärane Must oli meie kolmest tegelasest kindlasti kõige hirmuäratavam… aga tehtud see protseduur sai.
Kui poole tunni pärast uuesti lauta piilusime, saime aru, et vist sai kusagil ikkagi viga tehtud. Haudumishull rapsis oma lukskorteris
ringi lennata, tibud olid puntras nurgas koos omaette ja piuksusid
õnnetult. Paotasin boksi ukse ja kana lendas hooga üle mu pea välja… otsejoones sinna, kus olid ta munad olnud, sissekäigu ette. Ja asus seal istuma, ikka samas kivikuju poosis, kuigi mitte ühtegi muna
tal seal enam ei olnud. Sest need olin ma pannud kurjalt sisiseva
Salapärase Musta alla, kust ma neid küll mitte mingi nipiga tagasi poleks julgenud võtta.
Vaat selline ristsõnamõistatus!
Ise olin selle segaduse oma ellu toonud, jaa, ma tean. Kes mul käskis üldse sekkuda!
Aga praegu oli mul seitse hädas tibu – liiga väike number, et tuppa viia ja bruuder avada. Ei tasuks seda vaeva ja elektrikulu ära, kui vähegi teisiti saab.
Ja mul oli vaene noor kangelaskana, Haudumishull, kes oli veetnud 25 päeva haududes ja kavatses jätkata, kuigi munad olid ära võetud…
Siis tuli mulle meelde, et ahjaa, mul on ju Kannatamatu Braama, kes oli järjekordselt hauduma jäänud, vist kolmandat päeva istus pesal, olin talle jälle siniseid mune alla juurde toppinud.
Mis seal ikka, võtsin need pisikesed piuksuvad tibud ja toppisin nad ükshaaval Braama suure sooja keha alla. Kana kruugutas. Ta on tõesti väga hea iseloomuga, ma tean, et ta ei löö mind, julgen temaga tegeleda paljakäsi. Ja ma sain aru, et mu vaistud töötavad: ma oskan lindude keelt! Kruugutamine tähendas, et kanamamma sai aru, mis ma teen, ja talle sobis see tegevus. Võibolla tema maailmapildis olen ma jumal, kes talle lapsed kingib?
Lasin Braamal tunnikese olla, lapsed tiiva all, oli hilisõhtune aeg, kõik teised kanad kogunesid õrtele ja arutasid poolihääli, et mis laste solgutamine see küll käib… Hea rahulik õhtumeeleolu oli saabunud, tuvastasin, et oskan oma lauda „keelt” tõlkida.
Edasi tõstsin Kannatamatu Braama punase lambiga luksusboksi, nagu enne olin Haudumishullu tõstnud. Braamale sobis kolimine
hästi. Mul õnnestus ta kolida nii, et üks tibu oli kogu see aeg tal tiiva all, ja ülejäänud pistsin siis takkajärgi. Mitte mingit identiteedikriisi ei järgnenud. Kanamemm istus punase lambi valgel, kruugutas, tibud tiibade vahelt välja vahtimas. See ema sai täpselt seda, mis vaja: ta sai endale lapsed. Nüüd on ta juba mitu päeva nendega, laseb neil enda peal hullata, laseb mul tibusid katsuda (kontrollin nende pepusid, et „korki” ei tuleks; ise kõnelen ilmekal häälel sellest mammale ka, ta kruugutab vastu ja jälgib mind, kael õieli…).
Mis sai Kannatamatu Braama munadest, millel ta kolm päeva istunud oli? Natuke naljakas „munade vahetamise mäng” kukkus välja: tema kehasoojad munad läksid minu käe läbi omakorda Haudumishullu alla. Too istus nagu raidkuju, harjake viltu, võttis kõik vaidlemata vastu, mis alla pandi, ja seal ta nüüd istub ja istub, pilk tardunult kauguses… ilmselt järgmised kaks ja pool nädalat istub. Haudumispalavikus Haudumishull.
Aga Salapärane Must oma mustavas augus ei olegi enam nii must. Enne käisin laudas ja nägin, et tema ees laudanurgas ukerdas kolm kollast tibu! Võimalik, et Haudumishullu munadest pärit.
Vaat niisugune segadus. Ma ei tea, kas sa pead seda päris tobedaks? Aga igatahes sai mulle osaks omamoodi huvitav õhtu ja midagi halvasti ei läinudki: emageeniga kana sai endale kiired lapsed ja haudumisgeeniga kana jätkab oma lemmiktegevust ehk haudumist…
Meie selle aasta tibutamine sai alguse sõbrapäeval. Tõsi, laudas istus meie pisike tige Maniakk juba kuu aega puumunade otsas, mis ma talle salaja alla sokutasin. Peksis mind nokaga, vahepeal veendus, et neis munades ikka mingit elu ei ole, jalutas nädalakese ringi, semmis kukkedega ja läks puumunade uuele katsele – aga äkki ikka... Sellegipoolest ma talle päris mune ei andnud – talv oli külm ja laudas polnud mõistlik tibusid ilmale tuua, tuppa ma neid ei tahtnud. Poegadega kana on küllalt skandaalne elukas, eriti veel vanaproua Maniakk, peksa oleksime talt saanud