Meie lapse putukaraamat_sisunäidis

MARKO MÄGI

MEIE LAPSE PUTUKARAAMAT

ILLUSTRATSIOONID GRETE ALT

SISUKORD

SUVEVAHEAJA ÜLESANNE

Liiv jõe kaldal oli kuum, aga lapsi see ei häirinud. Nemad jooksid võisteldes edasi-tagasi. Õpetaja utsitas takka.

„Pingutage! Võtke jalad kõhu alt välja! On viimane nädal enne suvevaheaega, siis võite kasvõi kogu suve liblikaid taga ajada.“

„Miks me liblikaid peaksime taga ajama?“ hingeldas Artur. „Suvel on muudki teha – ujuda, kalal käia, telekat vaadata.“

„Ei pea ainult liblikaid püüdma, võib ka mardikaid, kirpe ja tirte püüda. Kui ma teievanune olin, huvitusin putukatest väga. Mul oli putukakogu ja märkmik, kuhu joonistasin-kirjutasin seda, mida tähele panin. Saara, sinu kord on joosta!“

Pärast jooksu tuli Saara õpetaja juurde tagasi ja ütles: „Liblikad on ilusad, nagu haldjad. Kirbud on jubedad. Meie kassil olid ja kippusid ka mind näksama. Aga minu tädi kardab põrnikaid. Kui ta meil eelmisel suvel külas oli ja õhtul põrnikad lendama hakkasid, tormas tädi röökides tuppa, lõikas lina sisse silmade jaoks augud ja tõmbas lina üle pea. Kartis, et muidu lendavad põrnikad talle juustesse ja hakkavad teda närima. Ta nägi välja nagu kummitus. Kas mardikas ja põrnikas on samad?“

„Põrnikad on mardikad, kuid kõik mardikad ei ole põrnikad. Putukaid on palju.“

Jooksuvõistlus oli läbi. Lapsed kogunesid õpetaja ümber, et kuulata pajatusi putukatest. Õpetaja Eedi rääkis, kuidas ta poisina lehmakooke ja hobusepabulaid surkis, sest neis oli putukaid, ning kuidas ta rannas lepatriinusid korjas ja veest eemale viis, et nad ära ei upuks. Ja lisas, et kõik maailma putukad ei olegi veel arvatavasti üles leitud.

Robert ja Ruben jooksid jõkke, et vaadata, kas seal on lepatriinusid.

„Triinud on mererannas, jõe ääres neid nii palju ei ole,“ hüüdis Eedi.

„Miks sa putukaid kogusid? Kas sul oli igav?“ uuris Saara.

„Ei olnud igav. Aga tol ajal ei olnud arvutit, nutitelefoni ega telerit. Olid koduloomad, heinategu, rohimine, puude lõhkumine. Mulle lihtsalt meeldis. Putukad olid kõikjal ja mul tekkis nende vastu huvi. Ega ma väga palju teada saanud, sest meil ei olnud putukaraamatuid. Õnneks tundis mu õpetaja veidi putukaid. Paljud neist jäid ikkagi saladuseks. Nii olid nad mu kogus ja märkmikus nime all „Teadmata tegelased“. Hiljem tulid putukaraamatud, kuid siis olid mul juba teised huvid. Putukahuvi jäigi soiku. Kogu ja märkmik on siiani alles.“

KUKRIK

Robert ja Ruben tulid tagasi. Roberti peos siples tume putukas. „Kes see on?“

„Arvatavasti üks veemardikas, kukrik või ujur.

Ma ei mäleta enam.“

„Kukrik? Naljakas nimi. Nagu kukkur. Olen kindel, et tal ei ole kukrut nagu kängurul, ega ole ta ka raha täis nagu kukkur,“ naeris Hanna.

„Lasteaias rääkis üks mees meile kukkurtihasest, kelle pesa on kui puuoksalt rippuv pehme kukkur.“

Lapsed olid elevil. Läbisegi räägiti seikadest putukate ja lindudega. Õpetajal tekkis mõte.

„Mis oleks, kui teeks väikese võistluse?“

„Ei, ma olen juba täitsa soss. Ma ei jaksa liigutada,“ teatas Olaf ja langes selili liivale.

„Teeme võistluse, kus teie võistlete minuga, kuid mina teiega ei võistle,“ muheles Eedi.

„See ei ole ju võistlus. Kui te ei võistle, olete kohe kaotanud,“ ei saanud Ruben aru.

„Te võistlete üheksa-aastase minuga. Kogute ja uurite suvel putukate kohta nii palju, kui jõuate. Panete kirja ja teete putukakogu. Mina pühin tolmu enda kogult ja märkmikult. Sügisel võrdleme, kellel on rohkem putukaid ja teadmisi.“

Pärast lühikest arutamist leidsid lapsed, et see on hea mõte. Hanna arvates olid putukad veidi hirmsad, kuid vastu ta ei olnud, sest võistelda talle meeldis. „Kui on võistlus, siis peab ka auhind olema,“ arvas ta.

„Üks suur karikas oleks äge,“ pakkus Artur, kes käis jalkatrennis ja oli võistlustel karikaid näinud.

„Karikat ei ole vaja. Kui võidate, viin teid kõiki loomaaeda. Sobib?“

Lapsed uurisid, kui palju putukaid nad peavad võitmiseks koguma, kuid seda Eedi ei teadnud, sest ta ei mäletanud enda kogu suurust. „Peate pingutama kogu suve. Kui mina võidan, siis …“

„… siis on teile auhinnaks see, et me oleme targemad,“ lõpetas Robert lause õpetaja eest, sest kartis, et õpetaja võib välja mõelda midagi jubedat. Näiteks, et nad peavad hakkama koolis endale ise süüa tegema, koristama või keelatakse vahetunnis jooksmine ära.

„Nõus.“ Õpetaja oli laste võidus juba ette kindel, sest neil olid nutitelefonid ja internet, kus on palju teavet. Iseasi, kas nad oskavad seda leida.

PLAAN

„Putukad on juba liikvel, me ei tohi aega raisata. Peame neid kinni püüdma nii palju kui võimalik. Iga putukas on oluline! Teeme kindlaks, kes nad on ja paneme kirja. Siis saame loomaaeda,“ vuristas Saara. Ta oli võtnud sihiks võistlus võita, sest tahtis oma silmaga jääkaru näha.

Ruben püüdis õhust kärbse. „Esimene on olemas,“ teatas ta. „Temast saab putukakogu nurgakivi.“

„Me ei ehita ju putukatele maja? Või ehitame?“ oli Saara segaduses.

„Ei, kui me neid just nii palju ei kogu, et nad meile koju ära ei mahu. Esialgu piisab ühest karbist ja ühest vihikust, kuhu kõik oluline kirja panna,“ arvas Robert.

„Ma võin kirjutada, ma ei taha koguda,“ oli Hanna vabatahtlikult nõus. „Isegi neist kirjutamine tundub hirmus, aga mitte nii hirmus kui püüdmine.“

„Kõik võivad kirjutada. Ma tegin veebidokumendi,“ hüüdis Artur, kes oli teistest veidi eemal. Artur oli arvutiasjanduses käpp, teadis, mida ja kuidas teha ja õpetas seda teistelegi.

Robert ütles, et veedab suure osa suvest koos nooremate kaksikvendadega maal ja võib-olla õnnestub tal nemadki putukaid koguma panna. Hanna pidi spordilaagrites käima, Artur ja Ruben aga reisile minema.

„Huvitav, kas välismaalt võib putukaid tuua? See ei oleks vist aus. Eedi küllap lapsena välismaal ei käinud,“ arvas Ruben.

„Kõiki ei pea kinni püüdma, suuremaid võib pildistada ja fotolt määrata,“ lisas Artur. „Ma panen kõik vajaliku kirja.“

Ruben kortsutas kulmu. „Midagi võiks ikka kinni ka püüda, muidu on igav.“

„Võid püüda, kuid selleks on vaja kahva. See on varre otsas olev tugevale rõngale kinnitatud tihe võrk,“ luges Artur veebist.

„Mul on maal kuuris kõik vajalik olemas. Sääsevõrk peaks sobima,“ arvas Robert.

„Mis meil sinu kahvast kasu on, kui sa maal oled. Me ei tule ju sinu juurde putukaid püüdma. Kõigil peab olema midagi, millega püüda,“ leidis Saara.

„Aga see oleks tore, kui te kõik paariks päevaks meie juurde maale tuleksite. Seal saaksime enne kooli algust kogu valmis.“

„See on hea plaan.“

„Kui Robert võtab vennad appi, kas mina võin Kirbu kutsuda?“ küsis Artur. Teised vaatasid teda suurte silmadega. „Kirp on üks jalkatrenni poiss. Ta on väike, kuid väga kiire ja hüppab kõrgele. Sellest ta hüüdnimi, päriselt on ta Otto. Temast võib abi olla, sest ta lemmikklubi logol on üks putukas.“ Ta otsis kiiresti telefonist pildi. „Näete, see on vist mesilane. Ei, kimalane. Või kumalane? No igatahes on see putukas.“

„Loomulikult võime teisi kaasata: vanemaid, sõpru ja sugulasi, tarku ja tavalisi raamatuid, kõiki ja kõike, peaasi, et saaksime palju putukaid ja loomaaeda,“ arvas Saara.

Lepiti kokku, et kõik laadivad püütud putukate pildid ühisesse faili üles ja püüavad neid koos määrata. Hanna hakkab putuka kohta teavet otsima, kuid märkmeid võivad teha kõik.

Õhtul kirjutas Hanna, et nägi trennist tulles võilillel mesilast, kuid ei tahtnud teda kinni püüda, ta tegi foto. Ruben kirjutas, et leidis riiulist raamatu „Tiigielu“, kus on palju putukate pilte. Robert teatas, et ta vennad on nõus kaasa lööma. Nad päästsid juba veetünnist porikärbse, kes purgis kuivas ja kosus. Üks vend arvas, et kärbes on nüüd kodustatud ja pani talle taldrikule mett. Teine lootis, et äkki õnnestub neil leida spetsialist, teha teadusprojekt porikärbse kodustamise võimalustest ja avaldada tulemus Tähekeses. Nad valvasid ja jälgisid purki, liblikavõrk peas, et olla valmis, kui kärbes põgeneda üritab. Kärbes kõndis ja lendas purgis. Peagi arutasid vennad, kas peaks ta lahti laskma. Õhtuks otsustasid nad, et kodustatud kärbes sobib õngekonksu otsa kalasöödaks. „Kui veest oled sa leitud, siis vette pead sina tagasi saama,“ ütles üks vend. „Nüüd ootame õhtut, porikärbse eluõhtut,” kirjutas Robert.

Roberti ema ja isa olid nõus sellega, et klassikaaslased suve lõpus neile maale külla tulevad. Eriti juhul, kui lapsed aitavad õunu korjata ja puid laduda. Artur teatas, et Kirp on paadis ja nõus kimalastega tegelema.

SEITSETÄPPLEPATRIINU

JA TEMA

VASTNE

LEPATRIINUD

Lepatriinu (lühidalt triinu) on mardikas, kes on nime saanud punase värvi järgi. Sõna lepp tähendas vanasti verd. Triinud ei ela siiski lepapuudel, kuid võivad neil askeldada. Triinusid on mitmesuguseid: punased mustade täppidega, mustad punaste, kollaste või pruunide täppidega, kollakaid ja oranže mustade või valgete täppidega, pruunikaid mustade täppidega või ühevärvilisi täppideta, mõnel on täppide asemel triibud. On isegi roosa mustade täppidega –roosatriinu. Värv on muutlik: mõni panter-käokirjak võib olla must kollaste, kuid teine oranžikas valgete täppidega.

Triinud ei ole suured, kuid tunned nad kergesti ära – nad on ümarad või ovaalsed, justkui poolik muna või kera. Silmiktriinu võib olla sentimeetrine, reeglina on triinud väiksemad, paljud vaid kaks-kolm millimeetrit (näiteks karustriinud). Tuntuimad on punased seitsetäpp- ja viistäpp-lepatriinu. Täppide arvu järgi on nime saanud ka kakstäpp-, kümme- ja üksteisttäpplepatriinu. Õnnetriinul on veelgi rohkem täppe, kuid tema on kollane mustade täppidega.

Arvatakse, et täppide arv näitab triinu vanust, kuid see ei ole nii.

Rahvasuus on triinud kirilinnud, aga putukas ei ole lind. Linnud väldivad triinu söömist, sest ta eritab vastiku maitsega vedelikku. Triinu kirju muster hoiatab lindu. Noor lind ei tea seda, maitseb triinusid ja õpib kiiresti. Triinusid söövad ämblikud, sipelgad ja teised putukad.

Triinusid võib leida puu otsast, põõsast, rohust, metsast, aiast, rannast, kuid reeglina soojast paigast. Talveks poevad triinud sooja kohta, et külma eest peidus olla. Nad võivad pressida end puukoore alla, majaprakku või akna vahele. Kevadel ärgates hakkavad nad süüa otsima ja sigima. Paljud triinud söövad väikesi putukaid, näiteks lehetäisid, keda kaitsevad sipelgad. Nii võib triinu sipelgatega lehetäide pärast võidelda. Mõni triinu sööb ka taimi.

Triinu võib muneda sadu mune, munast koorub vastne, kes roomab ja sööb väikesi putukaid. Söönud ja kasvanud, ta nukkub ning moondub paar nädalat hiljem triinuks. Noor triinu on kahvatu, näiteks võib punast värvi triinu olla alguses kollane, kuid muutub hiljem punaseks.

Lepatriinud võivad rännata koos. Suve lõpul võib leida mererannas lepatriinusid, kes ronivad liival, kividel ning hulbivad vees. Need võivad olla üle mere lennanud triinud. Kõik ei jaksa üle mere lennata, paljud kukuvad vette ja upuvad. Lained toovad aga triinud randa ja kirjavad selle punaseks.

JOOKSIKUD

Jooksikud on pikkade jalgadega väledad mardikad – sellest ka nimi. Põllul või aias on nad sageli arvukaimad mardikad, kuid jäävad märkamatuks, sest on mustjad, pruunid, sinakad, rohekad ning tegutsevad maapinnal või rohus. Kirevat tooni jooksik on aktiivne päeval, tume pigem pimedas ja varjus. Sooja ilmaga jookseb ta kiiresti, külmas on aga loid. Sooja ja õhuniiskust tajub ta tundlatega. Jooksik võib taluda karmi külma, näiteks süsijooksik võib ellu jääda 70-kraadises pakases.

Meie suurim jooksik on nahkjooksik, suured on ka violett-, aia- ja põllujooksik. Maailmas on ligikaudu 40 000 jooksiku liiki, Eestis ligikaudu 280.

Ohu korral võib jooksik vaenlase pelutamiseks pritsida haisvat vedelikku. Pärast jooksiku näppimist võib käsi veel pikka aega haiseda. Paugujooksik võib korraldada lausa tulevärgi, sest pritsib tagakehast vedelikku, mis õhus plahvatab. Eestis on paugujooksik väga haruldane.

Paljud jooksikud on röövtoidulised: nad söövad putukaid ja teisi selgrootuid, kellest jaks üle käib. Jooksiku saagiks võib langeda lehetäi, kes end ohu eest taimelt kukutab. Suur jooksik võib nahka panna väikese vihmaussi, teo, nälkja või nende munad. Jooksik võib süüa päevas sama palju, kui ise kaalub. Jooksiku vastne, keda kutsutakse vilaskvastseks, on sale, liigub kiiresti ja sööb väikesi loomi. Mõni jooksik turnib taimel, et süüa õisi ja seemneid. Jooksiku lõuad on tugevad, sest nendega on vaja saak tükkideks rebida.

Meil on jooksikutest kasu, sest nad söövad neid, kes himustavad maasikaid, marju või vilja.

Mida rohkem on tillukesi loomi, seda rohkem on jooksikuid. Järelikult on jooksikute rohkus elurikkuse märk. Põllul kahjureid mürgitades hukkuvad kahjuks ka jooksikud.

Silmatorkav jooksik on päikselisel päeval vilkalt kruusateel jooksev ja lendav roheline või pruun kollaste laikudega liivikas. Ohu lähenedes lendab ta veidi eemale, maandub ja jälgib lähenejat. Liivikas justkui mängiks kulli, öeldes: „Olen kiire, mind sa kätte ei saa!”

PÕLLULIIVIKAS

AIAJOOKSIK

PUNASELG-RAISAMARDIKAS

RAISAMARDIKAD

Mis saab surnud hiirest? Vaid mõni päev hiljem ukerdavad kohas, kus oli hiire laip, tumedad ja musta-oranži- või musta-punasekirjud raisamardikad. Nad söövad laipa, munevad sellele ja kaevavad lõpuks maasse, et ka vastsed saaksid sellega maiustada.

Raisamardikatel on tugevad jalad, millega laiba alt mulda kühveldada. Nii vajub laip auku, mis kaetakse mullaga. Laiba leiavad nad üles lõhna järgi, mida tunnevad tundlatega. Raisamardikad võivad süüa ka lagunevaid taimi, seeni, kakat ja putukaid, kellest jaks üle käib. Neid endid söövad linnud, väikesed närilised ja teised putukad. Paljud raisamardikad kaitsevad end ebameeldiva eritisega.

Nad on sageli esimesed, kes laiba avastavad ja hakkavad kiiresti toimetama, sest laip on varandus. Seda tuleb kaitsta kärbeste eest, kes on samuti laibamaiad, nagu ka nende vastsed. Kui kärbse vaklu on laibal palju, ei pruugi raisamardikas sinna muneda, sest tema vastsele süüa ei jaguks, kuigi ta võib ka süüa kärbsevaklu. Sageli reisivad raisamardika turjal väikesed heledad lestad, et jõuda laibani ning süüa laipa ja kärbsevaklu – nii jääb mardika vastsele rohkem süüa. Mõni lest võib süüa ka mardika enda vastseid ja mune.

Paljud raisamardikad hoolitsevad vastsete eest koos ja kaitsevad neid. Nad ajavad teisi raisamardikaid laiba juurest ära. Laibas on miljoneid mikroorganisme, kes laipa lagundavad. Mardikavanemad eritavad lagunemist aeglustavaid aineid, et vastsetele kauem toitu jätkuks. Need ained on sarnased neile, mida võtame meie, kui oleme nakatunud pahade bakteritega.

Raisamardika vastne kasvab ligikaudu 30 päeva, nukkub ja saab täiskasvanud mardikaks. Eestis elab umbes 20 liiki raisamardikaid. Kõige tavalisem on punaselg-raisamardikas, kelle pea ja tagakeha on must, rindmik roostepunane ja näib kortsus. Tavaline on ka harilik raisamatja, kes on must kahe oranži vöödiga ja kaetud kuldsete karvadega, tema tundlate otsad on punakad. Sarnase välimusega on metsa-raisamatja, kuid tema tundlad on üleni mustad, ja sile-raisamatja, kelle oranžid vöödid on veidi teise kujuga. Suur-raisamardikas ja must-raisamatja on üleni mustad. Üleni must on ka teotapik, kes sööb elusaid tigusid – tal on pikk kael, et kojas olev tigu kätte saada –, kuid ka teisi putukaid, vihmausse ja laipu.

Kui poleks raisamardikaid, oleks laipu ja haisu hoopis rohkem. Neid kasutavad ka kriminalistid, kes määravad vastse arengu järgi laiba ligikaudse surmaaja. Nii aitab raisamardikas kuritegusid lahendada.

Sumisev kimalane, põrisev põrnikas ja säärel maanduv parm –kõigil neil on looduses oma roll. Putukad söövad taimi ja üksteist, neid endid söövad linnud, konnad ja teised loomad. Putukaid on palju, kuid sageli on nad väikesed ja peidus. Neid tuleb otsida mullast või lehekõdust, rohust või puutüvest, veest või pähklist. Putukate eluviis on põnevalt mitmekesine – on hoolsaid vanemaid ja vilkaid kiskjaid, tublisid ehitajaid ja planeerijaid, osavaid lendajaid ja väsimatuid rändajaid. Liike on küll palju, kuid mõni on haruldane ja paljude liikide käsi ei käi hästi, sest nende elupaigad on inimese tõttu muutunud.

Kooliaasta lõpus teeb õpetaja lastele ettepaneku võistelda temaga putukate kogumises. Lapsed asuvad avastama putukate kirevat maailma. Nad teevad putukakogu põhjal raamatu, kuhu on kokku kogunud teadmisi paljude putukate eluolust. Võit ei ole siiski kindel, sest suvi on lühike ja tundmatuid putukaid terve mägi. Kes võidab, mis on auhind ja millised putukad lastele selgeks saavad?

MARKO MÄGI, PhD

Tartu Ülikooli zooloog