Autoriõigus Katrin Seppa ja Petrone Print OÜ, 2021
Toimetaja: Krista Kivisalu
Keeletoimetaja: Signe Kure
Kujundaja: Aila Utsu-Püttsepp
Fotoalbum: erakogu
Tagakaane foto: Kaisi Seppa
Esikaane foto: Shutterstock
ISBN 978-9916-605-69-1
ISBN 978-9916-605-70-7 (epub)
ISBN 978-9916-605-71-4 (epub)
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
www.petroneprint.ee
Olen endalt vahel küsinud, kas kodulinnukasvatajaks sünnitakse või on see mingi kiiks, mis teatud eluperioodil inimest tabab. Just see viimane juhtus minuga. Põlise linnainimesena olin loomadest ja loodusest üpris kaugel, kuigi hing on mul alati olnud looduslapse oma. Ilmselt aitasid looduselembusele kaasa ema suusalaagrid. Sellal kui emal olid treeningud, uitasin mina üksinda metsas, põllul ja võsas. Seda perioodi mäletan ma väga eredalt. Piiramatu vabadus nautida kõike, mis mu ümber, imbus mu olemusse. Olin vahetus kontaktis puude, taimede, mutukate ja putukatega, jälgisin looduses toimuvaid üleminekuid ja õppisin midagi väärtuslikku – märkama detaile, neid analüüsima ja seoseid looma.
Mäletan, et linnud olid juba tol ajal mu huviobjektiks. Mind köitis see, et nad olid vabad ja said piiramatult oma soovi järgi liikuda. Alles palju hiljem, koolis, sain teada, et lindudel on rändeinstinkt ja päris vabad nad siiski pole. Siiski kehastab lind siiani minu silmis vabadust. Kuigi miski siin maailmas pole absoluutne, seostub vabadus minu jaoks lindudega.
Kui olin varases teismeeas, kinkis isa mulle entsüklopeedia „Linnud“. Lappasin seda raamatut iga päev ja külastasin zooloogiamuuseumit, et näha seal linde, kellest raamatus juttu oli. Aja jooksul tekkis teadmine, et tahan saada bioloogiks.
Paraku oli elul oma plaan. Sain sisseastumiseksamitel head tulemused, kuid Tartu riikliku ülikooli bioloogiateaduskonnas õppima asumiseks jäi punkte siiski väheks. Seega tuli minna tööle. Väga kiirelt järgnes meheleminek ja siis laste sünd ning mu unistus bioloogiks saada hääbus argiellu.
Aastal 2001 saime abikaasaga aru, et linnakorter pole meie teema. Seda enam, et lapsed olid juba selles vanuses, et vajasid omaette tube. Kuna töökoht oli mul Nõos, olin sealses lihatööstuses müügiassistent, siis hakkasimegi sinnakanti maja otsima. Nõo vald oli enne ja on ka praegu väga hästi juhitud struktuuriüksus, kõik on käe-jala juures.
Kui sul on oma maja, on ilmselge, et tekib vajadus loomade järele. Kass meil juba oli, nüüd tuli võtta koer. Kes peres kanaidee välja käis, oleme juba unustanud, igatahes astusid esimesed kolm kana meie õuele 16 aastat tagasi, aastal 2005. Nende elu meie majas jäi üürikeseks, sest koerale meeldis nende kaelu uurida. Kanu oli kolm – igale lapsele oma – ja kaelaväänamise protseduurist pääses neist vaid üks, kuna suutis pesumasina taha peitu pugeda. Kogu pere oli juhtunust tohutult šokeeritud! Kinkisime ellujäänud kana naabritele ja otsustasime, et sellise koera kõrvale me kanu enam ei võta.
Ent need kolm sulelist olid suutnud mind kanahaigusega nakatada. Kanakasvatuspisikute inkubatsiooniperiood kestis neli aastat, siis ilmnesid tagasipöördumatud kahjustused ning meie ellu hakkasid saabuma aina uued linnud.
Pärast esimest katsetust aastal 2005 polnud mul neli aastat ühtegi kana. Mu pea aga oli neid paksult täis ja mõne aja pärast olin juba sellises staadiumis, et iga mu jutuajamine lõppes kanadega. Kanad olid A ja O. Kanad olid siin ja seal. Ma märkasin neid autoaknast, ma nägin neid filmilõikude vahel, nad olid vallutanud kogu mu mõtlemise. See järjest progresseeruv tõbi viis mind kanakasvatajate foorumisse. Seal oli ees palju teisi linnuhaigeid inimesi, tundsin end osakesena sellest kommuunist. Olin õnnelik, et avastasin mõttekaaslased ega olnud seega ainuke hull, kes muust ei suutnud mõelda kui kanadest. Foorumis sai lahti rääkida kõik oma mured ja saada vastuseid küsimustele, kartmata, et keegi sulle näpuga näitab. Linnurahvas oli ühtne ja sõbralik ning väga-väga toetav. Iga uustulnukat tervitati suure hurraaga ning meie grupp aina paisus.
2009. aastal ostsime kanaringilt viis vabrikanti ehk vabriku munakrossi. Panime nad elama soojustatud koerakuuti. Nende ümber oleva välise jalutusala suurus oli heal juhul 9 m 2. Pealt oli aedik kaetud lindude peletamisvõrguga. Kuna kana ilma kuketa on nagu naine ilma meheta, siis sai naabrimehe käest soetatud nägus ja mehine kukk. Talv hakkas peale pressima ja pidi mõtlema, kuhu need viis kana ja kukk paigutada. Ei saanud ju linde talveks õue jätta. Meie elumaja on suur ja selle all täiskelder ning kuigi abikaasa krimpsutas
nägu, tuli tal naise soovidele vastu tulla ja teha ühte keldriruumi
kanadele-kukele riiulitaoline lavats. Paraku selgus ruttu, et hommikuti kires kukk väga valjult ja talve see mees üle ei elanud.
Ei pea vist mainima, et kogu mu vaba aeg kadus internetiavarustes kanade vaatamise peale. Ühel päeval, kui arvutis istusin, jooksis mu silme eest läbi video tõukanadest. Need olid braamad.
Ma armusin neisse esimesest silmapilgust! See suur ja väärikas kukk ning nisukarva puhvkanad … vaatasin seda videot uuesti ja uuesti, näitasin seda emale ja teatasin: „Ka minul on need kord olemas!“
Hakkasin internetis rohkem kanatõugude kohta uurima ja avastasin, et neid on väga-väga palju. Ja ma tahtsin kõike, mida ma nägin! Tahtsin kohe ja praegu. See oli imelik tunne – olin korraga nagu laps, kes poeriiulil ilusaid mänguasju näeb ja neid endale igatseb. Minus võitlesid kaks poolt: ratsionaalsus ja see laps seal riiuli ees. Mõistus ütles, et neid kõiki tõuge ometi ei saa, see pole lihtsalt võimalik, kuid laps jonnis vastu. Lõpuks, olen ju siiski täiskasvanud inimene, jäin pidama vaid ühe tõu juurde. Braama.
Seega saigi otsustatud: võtame ka braamad. Aga kust neid saab?
Selgus, et foorumirahvas kauples haudemunadega. Haudemasinat mul polnud, aga poolkogemata ma selle endale sain. Nimelt üks foorumlane teadis, et ma käin tihti Venemaa vahet sugulastel külas.
Kes on braama?
Indias aretatud braama (Brahma) on lihatõugu lind, kes muneb vaid kuni 120 muna aastas. Braama on suurepärane hauduja, väga rahuliku loomuga ja sobib hästi algajale linnukasvatajale, kel on väikesed lapsed. Ta laseb ennast puutuda ja silitada ega ründa kunagi kedagi.
Braama on universaalne õueilu, kes peab iga vähegi endast lugu pidava kanakasvataja tagaaias olema.
Venemaal aga müüdi odavaid penoinkubaatoreid, ilmselt soetas enamik tolle aja kanakasvatajaid endale just need. Nende haudemasinate kvaliteet jättis soovida ja nii mõnigi laar mune, mis inkubaatorisse läks, andis tulemuseks kas vähe või olematu hulga tibusid.
Aastavahetusel käis ema bussiga Peterburis ja tõi kaasa inkubaatori, mille pidin foorumlasele ära müüma. Mis te arvate, kas see masin jõudis temani? Muidugi mitte, sest mul oli tekkinud salakaval plaan ise inkubeerimist katsetada. Andku ta mulle see krutski andeks!
See Peterburist saabunud inkubaator pakkus meie liiga valjult kirenud kukele võimaluse saada postuumselt isaks ja minu esimene katsetus munadest tibusid inkubeerida läks käima. Loomulikult ei lugenud ma mingit teooriat ega ka inkubaatori kasutamise juhendit. See on köki-möki, arvasin ma. Tagantjärele ei oskagi öelda, miks ma tookord teooriasse ei süvenenud – ilmselt uskusin, et kõike on võimalik omandada praktika käigus. Põhimõtteliselt pole see vale, kuid teooriat ei tohiks siiski kõrvale heita!
Jaanuaris koorusid minu esimesed tibud. Sain 20 muna peale vaid kolm tibu ja needki defektiga. Kahel olid jalakesed kõverad, ent muidu olid nad igati tragid. Tibud läksid lambi alla kalade akvaariumisse, mis seisis juba aastaid tühjana. Peale sättisime plaadi, et kassid tibusid nahka ei paneks. Akvaarium seisis suures toas ja kogu pere vaatas selle ees heldinult tibu-TVd.
Kui tibudest kasvasid noorlinnud, süvenesid nende jalgade defektid. Ma ei osanud arvata, mis seda moondumist põhjustas, kuid mõned kanafoorumi liikmed, kes meile sattusid, seletasid, miks see nii on. Sain teada, et ilmselt on olnud inkubeerimise režiim vale ja munad liiga palju kuuma saanud. See selgitas ka vähest koorumist – ma lihtsalt „küpsetasin“ munad üle! Koorusid vaid tugevaimad.
Algus tehtud, läks isu järjest suuremaks. Tibud on ju nii nunnud ja neist ei saa kunagi isu täis! Kevad on linnumaailmas tibude hautamise aeg ja foorumis pakuti väga suures valikus haudemune. Mulle sai selgeks, et on olemas tõud, kes munevad siniseid mune, näiteks araukaana ja kreem legbar (Cream Legbar), eriti väärtuslikuks aga peeti maransi tõugu kanu, kes poetasid oma perenaisele šokolaadipruune mune. Nende kahe tõu ristamisel saadud kanad aga munevad koguni rohelisi mune! Minule oli see järjekordne avastamisrõõm.
Kuidas inkubeerida kanatibusid?
Iga linnu munade puhul kehtivad eri tingimused – neil on erinev haudeaeg ja niiskuse protsent. Selleks et edukalt mune inkubeerida, loe kindlasti inkubaatoriga kaasasolevaid juhiseid. Kanade hauderežiimi juures on kõige olulisem järgnev.
• Haudemunad olgu kvaliteetsed, st korja need vaid tervetelt lindudelt, munakoor ei tohi olla praguline, kare ega muude defektidega. haudemunad ei tohiks olla vanemad kui viis päeva
– kogemus ütleb, et kuigi ka 21 päeva tagasi korjatud munadest kooruvad tibud, on nende koorumisprotsent väiksem.
• Inkubaator peab enne kasutamist olema põhjalikult pestud ja desinfitseeritud.
• Sobivaim haudetemperatuur on 37,5–37,8 kraadi, niiskus 55–60%.
• Munad tuleb inkubaatorisse panna, nüri ots allpool. Kanatibud kooruvad üldjuhul 21. päeval, väiksematest munadest ka juba 19.–20. päeval.
Kas inkubaatori kaant tohib pidevalt avada?
munade pööramise ajaks tohib. Kolm päeva enne koorumist tuleb munade pööramine inkubaatoris lõpetada või välja lülitada. Koorumise ajal peaks niiskus olemas 65–70%. Tibude koorumise ajal ei tohi inkubaatori kaant avada, sellega läheb niiskuse ja temperatuuri tasakaal paigast ja väheneb koorunud tibude arv. Ka hauduvat kana ei tohi pidevalt kergitada, et vastkoorunud tibusid piiluda, neid emalt ära võtta ega lambi alla tõsta.
Kas koduse ristamise tulemusel sünnib elujõuline kana?
Ristandkanad on minu kogemuse põhjal paremad kui vabrikukrossid.
Tegevuse algaastatel, kui meil oli veel külmlaut, leidsin, et minu segasumma suvilasse sobiksid sellised kanad, kes on külmakindlad.
Seetõttu valisin aretuse algmaterjaliks liha munatõugu kanad, faverollid ja braamad. Nende tõugude omavahelised ristandid olidki väga külmakindlad – neil oli topelt alussulestik, neil puudus märgatav hari, mis külmas laudas võis ära külmuda, neil oli säilinud haudeinstinkt ja kolme aasta lõikes oli ka munatoodangut kokkuvõttes rohkem kui vabriku munakrossil. Ka tervis oli ristanditel parem kui teistel.
Kuidas saada rohelisi mune?
Oliivrohelisi mune hakkavad munema maransi ja kreemi legbari ristamisel koorunud kanatibud. maransile võib kaaslaseks panna ka araukaana, kes muneb samuti siniseid mune.
Sama edukalt saab rohelise muna, kui ristata sinise muna geeni kukk ehk siis kas kreemi legbari või araukaana kukk kanadega, kes munevad pruuni koorega muna. Viimasteks võivad vabalt olla ka vabriku munakrossi lohmann Browni kanad.
Üks foorumi liige pakkus ristandkanade mune müügiks. Sõitsin nende ostmiseks Eestimaa teise otsa Läänemaale. Inkubaator läks taas käima, seekord oli tibusaak hulga parem ja kooruv seltskond hoopis kirjum ja rõõmsama olemisega. Üks kana sellest grupist sai meile kuidagi eriti südamelähedaseks. Panime talle nimeks Tuti. Tuti oli valge, õrnkreemika varjundiga kana, kelle pead kaunistas uhke lopsakas tutt. Kui Tuti suureks kasvas, hakkas ta munema taevakarva mune. See ei olnud Tuti ainuke voorus – tal oli säilinud ka haudeinstinkt. Tuti abil sain ma oma esimesed kana alt tulnud tibud.
Pärast esimest õnnestunud hautamist otsustasin kätt proovida kauaigatsetud braamade haudemunadega. Soetasin need tulevaselt äripartnerilt, kes edaspidi minu söötasid müüma hakkas. Kümnest munast sain inkubaatorist tervelt kaheksa braamatibu, kaks kanakest ja kuus kukepoissi. Sugu selgus muidugi hiljem, kui nad suuremaks kasvasid. Braamade puhul on varakult sugu määrata üpris keeruline, seda enam, kui oled kanakasvatuse alal täiesti roheline ja blond.
Ja roheline ma kahtlemata olin. Käisin päeviti tööl, kanad siblisid midagi oma olematus, 9 ruutmeetri suuruses kanaaias, õhtuti hüppasin poest läbi ja ostsin neile kas odrakruupe või kaerahelbeid. Ühesõnaga kõike, mida kanad minu arust süüa võisid. See teadmine, et kana vajab munemiseks midagi rohkem kui poe odrakruupe, tuli hiljem – siis, kui mu kanakesed millegipärast enam mune ei andnud ja meil jäi hommikune omlett või õhtune koogelmoogel tegemata.
Õnneks oli mul braamatibude koorumise ajaks mõistus hakanud liikuma selles suunas, et tibud vajavad vist ikka spetsiaalset sööta, mitte odrakruupe. Tegelikult olid meie kanad juba siis tolle aja kohta normaalse sööda peal. Meie maja taga olev põld oli välja renditud ja rentnik tõi meile nii odra- kui ka nisujahu. Põllumajanduspoest
ostsin täiendsööta ja segasin selle jahuga kokku. Peale valasin veel suvel kuivatatud nõgeseviha leotist. Olin kuskilt lugenud, et nõgesed on kanadele väga hea vitamiiniallikas. Neid nõgesevihtu tegin ma neli aastat, kuni lindude arv kasvas juba nii suureks, et pudru valmistamine võttis märgatava aja mu elust ja ma pidin midagi muutma.
Linnukasvatus on olnud mulle elukestev õpe ja võimalus areneda. Ma ei soovinud jääda ühele kohale toppama. Vajadus pidevalt edasi liikuda oli ka üks põhjusi, miks ma otsisin endale lindude pidamiseks vähem ajakulukaid lahendusi. Mulle oli väga oluline leida aega, et istuda lindude juurde maha ja neid jälgida.
Mida kanad räägivad?
Iga kana hääl ja kehahoiak on pisut erinev. Ka on igal kanal oma hääletämber, mõni on lärmakam, mõni rahulikum. On isendeid, kes valjuhäälse kaagutamisega annavad märku, et said munaga maha, kuid teine kana ei näe munemises midagi sellist, millest maailma teavitada. Teine väga oluline hääletoon on haudele mineku hääl, maakeeli ka kloksumiseks kutsutu. mida lähemal on pesale jäämise aeg, seda intensiivsemalt kana kloksub. Pesal olles on kana vait, transis, kuid häirimise korral uriseb ja nähvab nokaga. Paar päeva enne tibude koorumist hakkab kana tegema eriti õrna kloksuvat häält.
See on vaevukuuldav, kuid kindel märguanne, et peagi peaksid tibud ilmavalgust nägema.
On olemas väljendid riiukukk ja riiukana. mõlemal puhul teeb lind ennast suureks, kergitades end kikivarvule. Suled on kaelal õieli ja pea peal papagoid meenutava harjana püsti. Kui kana tahab rünnata, siis jookseb ta, kael õieli, suled turris ja tiivad sorakil vastu maad, oponendile vastu. Parem oleks, kui selleks pole inimene.
Mind paelusid nende sotsiaalsed suhted ja käitumine. Saan nüüd väga hästi aru neist muinasjututegelastest, kes oskavad loomade keelt. Pole siin midagi muinasjutulist – piisab, kui elad loomade keskel ja jälgid neid.
Lõpuks hakkadki aru saama, mida üks või teine häälitsus, liigutus või poos tähendab. Loomade kehakeelt tundes ja seda matkides on võimalik nendega suhelda.
Lindude jälgimisel on ka teine, väga oluline aspekt. Nii märkab kasvataja isendeid, kelle tervisel võiks midagi viga olla. Olen viimastel aastatel jaganud algajatele kogemusi ja rõhutan alati, kui vajalik on linde jälgida, et märgata ohu märke ja õigel ajal neile reageerida.
Minu esimese kahe aasta edukad inkubeerimised olid pigem algaja õnn. Ehkki juhtus ka teisiti. Kord ühel inkubeerimisel tundus mulle, et asjad ei lähe päris õigesti. Võtsin kõne ühele foorumikaaslasele. Tema hakkas mind telefoni teel juhendama, kuidas tibusid munast välja aidata. Tegelikult ei olnud tibusid üldse vaja aidata, nad polnud veel valmis tulema! Osalt oma rumaluse tõttu ja teisalt meie omavaheliste kommunikatsioonihäirete tõttu jäin ilma nii mõnestki tibust, kes muidu oleks ise koorumisega hakkama saanud.
Tänapäeval on paljudel moodsad keeramismooduliga inkubaatorid, mis vahetavad munade asendeid õrnalt juba esimesest päevast alates. Algaastatel oli mul ikka komme tibusid aidata, sest iga tibu oli ju elusorganism, mida pidin iga hinna eest poputama. Looduses asjad nii ei käi. Nõrgad ei ole loodud ellu jääma. Inimene ise rikub looduse tasakaalu, luues nõrkadele võimaluse ellu jääda.
Mõni aasta hiljem juhtus järgmine lugu. Olin tööga väga hõivatud ja palusin poja sõbrataril mune korjata, kuid unustasin talle öelda, et ühel pesal haudub kana. Kolmandal päeval, kui munad olid juba pakendatud ja keldrisse viidud, avastasin, et kana alt on munad kadunud. Jooksin keldrisse mune valgustama. Kõik looted, välja arvatud üks, olid surnud. Võtsin selle ainukese elusa, kuuepäevase lootega muna ja ruttasin lauda poole. Enne ukseni jõudmist ma libastusin,
väärtuslik kraam kukkus maha ja purunes. Avanes ääretult kurb vaatepilt – nägin, kuidas väikese punase südame löögid järjest vaiksemaks jäid, kuni kustusid. Seisin ja olin vapustusest tumm. See habras loode elas rohkem kui kaks päeva 15kraadises keldris, justnagu oleks oodanud, et ta saab tagasi ema alla sooja, ja mina ei suutnud teda hoida ... Sel hetkel tajud, kui habras on elu ja kui rumal on mõttetu kiirustamine.
Enne tibu koorumist muutub muna tömbis otsas olev horisontaalne õhumull diagonaalseks. On märgata, kuidas tibu hakkab kaela sirutama, sest muna on talle kitsaks jäänud. Nüüd algab augu „puuri mise“ protsess. Selleks on tibu nokk varustatud pisikese kühmukesega. Rütmiliste liigutustega toksib tibu munakoore sisse augu. See on pikk ja vaevaline tegevus, mis nõuab väikeselt linnult väga palju jõudu.
Kanatibu koorumine alates augu tekkest kestab 12 tundi. Igas inkubeerimispartiis on mõni selline tibu, kelle jõud lõpeb munakoorde auku tehes lihtsalt otsa. See on väga kurb vaatepilt, sest munas on ilus, lõpuni arenenud tibu, aga ta on surnud. Põhjusi, miks tibud ise kooruda ei jõua, on mitu. Mitteautomaatse inkubaatori puhul on peamised neist kas vale inkubeerimisrežiim või niiskus. Neid võivad võimendada ebakvaliteetsed munad.
Välismaalt tellitud haudemunade kooruvus kõigub seinast seina – võite saada jackpot ’i, ent võite kaotada kõik, millesse investeerinud olete. Mina hakkasin teistest riikidest haudemune tellima üpris ruttu. Peamiselt seepärast, et Eestis kas polnud minu soovitud tõugu olemaski või ei pakutud selle haudemune. Munad saadeti postiga eri Euroopa riikidest ja odav see lõbu just polnud – hinnad algasid 1,5 eurost ja küündisid 7 euroni muna eest. Lisandus transpordikulu, mis võis olla umbes 50% kauba maksumusest. eSImeSed TIBud ehK