ISA
Ma näen sind. Sa oled tükike sinist taevast, mis paistab läbi tihedaks kasvanud metsa, et ma teaks, kuhu poole pürgida. Sina oled see, kes õpetas mind valgust otsima, seda nägema ja jälgima. Tänu sinule sain ma teada, et valgus peletab pimeduse ja toob päevavalgele kõik, mida öö on varjanud. Olen lõpmata tänulik, et mu kõrval on olnud keegi, kelle armastusel minu vastu polnud piire. See on mõistmine, et kõik kordub meis endis ja meie olemegi igavik.
Ma hakkasin oma isa nägema, kui olin umbes kuueaastane. Enne seda oli ta lihtsalt olemas. Mäletan tankiroomikute all elutuks tallatud metsateed ja meid sellel astumas. Nägin toona enda jalge ees vaid kirbe sambliku ja tedremaranaõitega kaetud rada ning lõpmatusse viivat metsasihti, aga tema nägi kaugemale. Tahtsin maha istuda ja tihkusin, sest mu tallad tulitasid torkimise valust. Isa lohutas mind, rääkis selles paigas toimunud sõjaaegsetest lahingutest ja lennukipommidest, mis olid lõhkedes ümbritseva metsa sisse sügavad lehtrikujulised • 5 •