Mees kes polnud mortsukas sisu

Ursula Andersson seisis metsas väikse järve kaldal, kootud kampsun otsapidi tumeroheliste kummipükste sees. Kuna need ulatusid talle rinnuni, meenutas ta pigem kalameest või rannajoone õlireostusest puhastajat kui riigi üht taibukamat politseinikku. „Tere tulemast Västeråsi.“ Ursula pööras end ringi ning puges järve eraldava lindi alt läbi. Torkel noogutas Haraldssonile. „Ilusad püksid.“ Ursula naeratas. „Aitäh.“ „Kas sa oled seal sees käinud?“ küsis Torkel, viibates järve poole. „Mõõtsin sügavuse ja võtsin paar veeproovi. Kus teised on?“ „Billy sätib jaoskonnas koosolekuruumi valmis ja Vanja pidi poisi tüdruksõbraga rääkima. Meie teada oli tema viimane, kes poissi elusana nägi.“ Torkel tuli lähemale ja jäi järvekaldale seisma. „Kuidas sul läheb?“ „Jalajälgi identifitseerida on lootusetu. Siin on hulk inimesi käinud. Surnukeha leidnud noorukid, politsei, kiirabitöötajad, metsas jalutanud inimesed.” Ursula kükitas ja osutas vormitule lohule soises pinnases. Torkel kükitas samuti. 50