Kui sügavale tuleb matta minevik, et see mulla alla jääks?
– Alan Moore’i koomiksiraamatust „Swamp Thing”
Tõde teeb vabaks. Aga mitte enne, kui ta on sinuga lõpetanud.
– David Foster Wallace’i romaanist „Infinite Jest”
6
1 Mida tal on tarvis teada Alasti selfi. Sellest asi algab. Hector Contrell saadab seitsmeteistaastase lapsukese Los Angelese idarajoonidesse trollima. Poisi täiesti kohatu nimi on Addison ja ta on tõesti tore peibutis. Sellise kahtlaselt hea välimusega, tärkavad vuntsid nina all, popstaari põsenukid ja helepruunid juuksed hooletult tahapoole lükatud. Ta kannab kapuutsiga dressipluusi ning sõidab rulaga, et rohkem viieteistaastase moodi välja näha. Ühele ütleb, et ta on profiskeiter, lepinguga ja puha. Teisele ütleb, et ta on räppar ja et tal on vinge diil vingete tegijatega. Tegelikult on ta koolist minema löödud, tõmbab marihuaanat ja elab üürigaraažis koos vanema venna ja sõpradega, mängib ööd läbi „Call of Dutyt” ja imeb rohelisest klaasist Fat Boy vesipiipu. Lõuna ajal ja pärast tunde jõlgub ta ümberkaudsete kooliõuede ligidal, nii et rula rat-tat-taa kõnniteekivide pragudel just napilt siiapoole territooriumi piiri jääb. Tüdrukud kogunevad kampa ja kihistavad ning tema valib ühe, keda karjast lahti nügida. Ütleb, et tüdruk tehku pilte. Ütleb, et tehku Facebooki salakonto, sihuke, mida ema-isa ei tea, ja pangu pildid üles. Ütleb, et keskkoolis teevad kõik nii, ja üldiselt on tal õigus, aga mitte igaüks ei lähe sellise skeemi õnge. Ta valib vaesema rahva koole, rahahädas tüdrukuid, kellele on lihtne muljet avaldada, sest nad otsivad unistust, romantikat, pääseteed. Tüdrukuid, kelle vanematel pole võimalust eriti midagi ette võtta, kui nad kaovad. Salajase Facebooki-lehe lingid lähevad Hector Contrellile. Asi on geniaalne – tüdrukud teevad müügikataloogi ise valmis. 7
mee s eikusk ilt
Contrelli käest liiguvad lingid kõikvõimalike ebatraditsiooniliste maitse-eelistustega meestele. Austria töösturid. Šeigid. Kolm venda Detroidis, ühes tabalukuga metallkuuris. Internetis saab kaupa disk reetselt uurida ja vajadusel täpsemat tooteinfot küsida – teatud nurga alt fotosid, teatud poose. Klient valib ja otsustab. Arvestades immigratsiooniga seotud segadusi, gängide mõju ja katkenud pereliine, juhtub ju ikka, et tüdrukud kaovad. Sisserändajate seast pärit vaesed tüdrukud on taastuv ressurss. Hector Contrell tuleb ööpimeduses ja veel üks tüdruk kaob tänavalt ning toibub uimast Islamabadis, Birminghamis või São Paulos. Mõnda peetakse kauem. Mõni on tellitud ühekordseks kasutamiseks. Anna Rezian on järgmine sihtmärk. Anna isa on torumees, töötab palju, tuleb õhtul hilja ja on surmväsinud. Ema on tal kokteilibaaris ettekandja, tuleb koju veel hiljem ja on veel hullemini väsinud. Anna on alles viisteist, aga hoolitseb nooremate vendade ja õe eest ning üritab meeles pidada, et kui lapsed on magama saadetud, tuleb ka õpikutesse pilk heita. Temavanusele on see suur koorem. Ühel päeval pärast kooli kissitavad Addisoni sinisilmad sassis salkude alt talle ja ainult talle. Samal õhtul tõmbab Anna silmapliiatsiga laugudele jooned, ajab kulunud põlvekohtadega püksid jalast, sätib valgust. Just see hetk, see otsus avab värava teel tema Täiesti Uue Mina juurde. Aga kui ta on selfi üles laadinud, ei juhtu midagi erilist. Ta vahib fotot, mille on kogu maailmale vaadata pannud, ja tunneb, et miski hakkab sisimas närima. Anna otsustab, et see pilt jääb ainsaks. Aga Addison tahab lisa – Serbias on tekkinud ostja, kes nõuab rohkem. Savuvines poiss püüab Anna nende pere kahetoalise korteri juures kitsal tänaval kinni. Kui tema odavast hipsterisarmist ei piisa, ütleb ta tüdrukule otse, mis talle parem oleks. Mängib Crenshaw’ öös laia lehte ja annab mõista, et töötab kellegi heaks, kes teeb haiget nii Annale kui ka tema perele, kui tüdruk Addisoni kuivale jätab. Sel ööl Anna ei maga. Ta vabiseb oma ürgaegse sülearvuti kumas, klikib linke Facebooki lõputus ruumis ja otsib niidiotsakesi. Sõprade sõbrad on kuulnud sõpradest, kes on kadunud. Vaatab magavaid vendi ja õde üle ekraani ja kujutleb, mis saab, kui nendega tema lolluse pärast midagi juhtub. Vaatab magavaid vanemaid, kes on pikkadest tööpäevadest rampväsinud. Süütunne üha kasvab ja laieneb sisimas ning tõukab 8
mida tal on tarvis te ada
Annat perest eemale, kuni ta oleks nagu omaloodud saarel ja nemad kui kübemekesed silmapiiril. Midagi õudset on tulemas, kas neile või talle endale. Anna otsustab. Ja saadab uusi fotosid. Ta ei saa enam magada. Katkub juukseid ja need tulevad salkudena peast. Lõigub end koolis ja loodab, et valu äratab ta sellest õudsest unenäost. Võib-olla on see hoopis appihüüd, iga erkpunane joon küünar varrel nagu suitsusignaal – lootus, et keegi tuleb talle appi. Keegi tõepoolest näebki märguannet. Ühe klassikaaslase isa, hiljuti lonkama hakanud kepiga vanem mees, leiab ta 7-Eleveni kempsus nuuksumas, kui ta peaks koos teistega kogunemisruumis olema. Mees annab talle ühe telefoninumbri: 1-855-2-EIKUSKIL. Maagiline abiliin. Anna valib numbri. Evan Smoak vastab. „Kas te vajate minu abi?” kõlab tema küsimus. Nii see käibki. Neliteist tundi hiljem seisab Evan Addisoni üürigaraaži juures. Õhus hõljub autode heitgaasi. Tänavalaternad on katki, tähed udusse mäkerdatud, öö must nagu tõrv. Evan on kummitus. Addisoni vend Carl ja tolle sõprade meeskond on Boyle Heightsi pargis „musta tõrva” hankimas. Evan teab seda. Addison on üksi. Evan teab seda ka. Tal on eeltöö tehtud. Esimene käsk – ära eelda midagi – nõuab nii. Kummitus tõstab käe ja koputab üheainsa sõrmenukiga garaaži uksele. Hetk hiljem kriiksatab uks ülespoole. Kühmus Addison ilmub terve päeva kasutatud piibuvee haisust. Kõigub kandadel ja vahib Evanit hindavalt. Evanit on raske välimuse järgi paika panna, ja nii see peabki olema. Kolmekümne kanti või veidi vanem. Heas vormis, aga mitte lihaseline. Umbes meeter kaheksakümmend. Tavaline, mitte liiga hea välimusega mees. Addison alahindab teda. Seda juhtub tihti, ja ka see peab nii olema. 9
mee s eikusk ilt
Nooruki suunurgad tõmblevad. Ta jõnksab peaga ja heidab juuksed tahapoole, ära siniste silmade eest, mis on rohkesti noori naisi konteinerlaevadel tundmatutesse vetesse saatnud. „Mida kuradit sa tahad?” küsib poiss. „Hector Contrelli aadressi,” ütleb Evan. Iluspoiss viskab ripsmete alt kiire pilgu, kuid kogub end kähku: „Pole aimugi, kes see on. Ja kui olekski, siis sitaks ma sulle ütleks.” Evan vaatab temast läbi. Enamasti teeb see nad ebakindlaks. Kõhklus käib korra üle Addisoni näo, aga ta pilgutab silmi ja ebakindlus kaob. „Ma tunnen igast inimesi, jobu,” ütleb ta. „Sihukesi, kes su ära koristada saavad, niisama lihtsalt.” Ta nipsutab sõrmi, nii et karges õhus käib hele plaks. „Kes kurat sa omast arust üldse oled?” „Mees Eikuskilt,” vastab Evan. Nooruki kõrisõlm jõnksatab korra. Üles. Alla. Seda hüüdnime ei tea kuigi paljud. Kuid teatud piirkondades levivad sünged kuuldused nagu praht, mida tuul piki grafitit täis tänavaid puhub. Addison astub kähku sammu kõrvale, et tasakaal tagasi saada. Tema hääl on kähe ning ta peab seda kokku tõmbunud kõrist välja pressima. „Sa ajad jama.” „No siis pole ju põhjust karta, või mis?” Addison ei ütle midagi. „Sa ju tead, mis tüdrukutega juhtub,” ütleb Evan. Addisonil kulub natuke aega, et häälepaelad uuesti tööle saada: „Nad kaovad.” „Kuhu?” „Mina ei tea. Kutid.” „Kes teevad nendega…?” Nooruk kehitab õlgu. Lausa turtsatab pilkavalt: „Mida kutid ikka teevad.” „Aadress.” „Ma ei saa seda öelda. Hector lööb mu maha. Päriselt lööb mu maha.” Evan vahib üksisilmi. Addison hakkab kokutama. „Ei,” ütleb ta, kui lõpuks taipab. „Oi ei. Kuule – ma olen ju ainult poisike, on ju. Ma olen alles seitseteist. Sa ei hakka mind ometi tapma, ega ju?” 10
mida tal on tarvis te ada
Kui Evan oli alles teismeikka jõudnud, siis õpetas lähivõitluse instruktor – karmivõitu mereväelane – talle ühe löögi. Ta nimetas seda suulae purustajaks. See löök ei tapa, kuid lõhub luud – ninajuure, sarnakaared ja silmakoopad, näokolju horisontaalselt ühest meelekohast teiseni. Ülalõualuu jääb pidetult rippu. Evan pilutab silmi. Täpsustab koha. Poleks arvanudki, et nooruk suudab jalule jääda, aga püsti ta kõnnitee serval seisab. Huulilt ja sõõrmetest valgub midagi ilataolist. „Ei,” ütleb Evan. „Ma ei hakka sind tapma.” Addison kähiseb. Uue näoga on tal edaspidi raske tüdrukuid trollida. „Aadress,” kordab Evan. See, mis suust alles on jäänud, ütleb kõike, mida Evanil on tarvis teada.
11