KIKU Suvi oli täies hoos ning Mai tänaval õitsesid sirelid. Need lõhnasid nii tugevasti, et hiirelapsed, kes suvel enamiku ajast õues veetsid, olid sellest suurepärasest lõhnast pisut uimased. Nad istusid kirsipuu otsas ja jälgisid, kuidas kallur naabermaja hoovi suure hunniku kaminapuid kallutab. Korraga tundus Toomasele, et puuvirnas liigutab keegi. „Sul on liigsest sireliaroomist juba luulud,“ vastas Jane uimaselt. „Ei ole, seal on tõepoolest keegi,“ ütles Karl. „Lähme vaatame!“ Lähemale jõudes nägid nad, et puuhalgude vahel ukerdab üks hiir. See hiir ei olnud üldse nende moodi. Kui Mai tänava hiired olid kõik hallid, siis tema oli pruun ja valge kõhualusega. „Kes sa oled?“ küsis Karl. „Hiir.“ „Meie oleme hiired, aga sina oled hoopis teistsugune,“ ütles Jane. „Mina olen kaelushiir Kiku,“ seletas nende uus tuttav. „Nii vahva nimi!“
5
6
„See tuleb sellest, et mul on kurgu all oranžikas kaelus.“ „Kas sa oled mingit uut tõugu?“ imestas Toomas. „Ma ei tea. Võib-olla olete hoopis teie uut tõugu. Seal, kust mina tulen, on kõik hiired minu moodi,“ ütles Kiku. „Kust sa siis tuled?“ „Metsast. Seal seisid eelmisest aastast suured puuriidad ja me tegime sinna pesad. Äkki tõsteti puuriidad autosse ja siin ma nüüd olen,“ muutus Kiku kurvaks. „Tundub, et kõik teised jõudsid põgeneda.“ „Kui õudne! Nüüd sul pole ei kodu ega perekonda!“ hüüatas Jane kaastundlikult. „Paistab jah niimoodi. Aga ma kavatsen igal juhul nende juurde tagasi jõuda,“ ei heitnud kaelushiir meelt. Hiirelapsed kutsusid Kiku enda juurde elama – niikauaks, kuni ta välja mõtleb, kuidas oma koju tagasi saada. Kui nad kõik koos kodu poole liikuma hakkasid, selgus veel üks erinevus: väikesed hallid hiirekesed sibasid kiiresti, aga kaelushiir liikus pikkade hüpetega.
7
UUS SOENG „Isa! Ema!“ hüüdis Karl koju jõudes. „Me leidsime puuhunnikust Kiku.“ „Ta on hirmus õnnetu,“ lisas Jane, „sest tal ei ole kodu. Me peame ta enda juurde võtma.“ „Muidugi,“ arvas ema. „Meil on ruumi küll, las elab meie juures.“ Ta patsutas metsahiirt lohutavalt turjale. „Lähme Monika juurde,“ kutsus Silvia, „seal on mingi hädaolukord. Kiku, tule ka – tundub, et seal läheb väga palju häid mõtteid vaja.“ Hiired asusid Monika korteri poole teele. „Mis mure sul siis on?“ küsisid nad Monikalt, kui olid kohale jõudnud. „Asi on minu emas,“ vastas too kurvalt. „Temaga on midagi lahti. Varem oli ta selline rõõmus, laulis kodus ja tegi nalja. Nüüd ta ei räägi ka enam.“ „Kus ta praegu on?“ küsis Jane. „Magab,“ vastas Monika. „Ta magab üldse viimasel ajal väga palju ja isegi ei riielnud minuga, kui ma jälle võtmed ära kaotasin.“
8
9
„See on tõesti väga imelik!“ imestasid hiired. „Ma kuulsin, kuidas ta naabrinaisele rääkis,“ lisas Monika, „et ta stress on üle kasvanud depressiooniks.“ „Siis on ju lihtne!“ hüüatas Silvia. Kõik vaatasid küsivalt tema otsa. „Naiste stressi ravitakse uue soenguga – iga hiir teab seda,“ ütles Silvia uhkelt. „Meil oleks juuksevärvi vaja,“ arvas Jane seepeale. „Ralfi emal peaks kodus mingit blondiks tegevat asja olema, ta ise kasutab seda,“ teadis Monika. „Ma lähen küsin tema käest.“ „Vaata, et sa kassiga kokku ei juhtu!“ hüüdis Toomas talle järele. Samal ajal hakkasid hiired magava ema soengut näksima. Nad toimetasid ettevaatlikult, et teda mitte äratada. Padi ja diivani ümbrus kattusid juuksesalkudega. „Ma loodan, et see tema jaoks liiga suur ehmatus ei ole,“ ütles Monika natuke hirmunult, kui ta tagasi tulles diivani ees juuksehunnikut nägi. Ta hakkas värvi segama. „Šokiteraapia on alati kõige tõhusam,“ hiilgas Silvia taas oma teadmistega. „Seda kasutatakse hullumajas ka, ausalt.“