KLASSIKALISED KÜPSETISED Mõne asja peale võib alat i kindel olla! On kooke, mis saadavad sind terve elu nagu vanad tuttavad, peaaegu nagu head sõbrad. Usaldusväärsed küpsetised ilmuvad ikka jälle uuesti välja, kas niisama või eriliste sündmuste puhul, mis ilma selle magusa lisandita ei tunduks täiuslikud. Nende valmistamine tähendab korduvaid rituaale ja armastatud traditsioone ning on vaieldamatult osa toimuvast. Need tähis tavad verstaposte, näiteks sünnipäevi, seisavad igal aastal lihavõttepühade või jõulude ajal laual, nagu oleksid pereliikmed. Enesestmõistetavad, kuigi seetõttu mitte vähem imelised. Aga koogid võivad olla ka hinnatud kaaslased argipäevas, lihtsad ja head. Nad aitavad sind läbi pärastlõunamadaliku, nagu sõber, kes ütleb: „Istu korra, hinga sügavalt ja siis saad üle jäänuga mängleva kerglusega hakkama.“ Või nagu suur lõik šokolaaditorti, mille sõbrannale tood, sest tal murti äsja süda. Kõik teavad ju, et šokolaad on südamele hea ja annab tordi kujul esimese leevenduse. Kui siis veedate veel pisut aega koos, sõbranna jagab torti sinuga ja saab südant puistata, siis, jah, siis tundub maailm jälle pisut parema paigana. Igaühel on oma aegumatud lemmikud. Päris omamoodi sünnipäevakook, kook, mida oskab õigesti valmistada ainult vanaema, kook, millega algavad lihavõtted ... Minu ema on konku rentsitu pärmitainakuninganna, aga ka esikohta hoidev juustukoogimeister. Kõik armastavad tema juustukooke ja need ei puudu peaaegu kunagi laualt. Ja vanaema keeksid? Kas on midagi paremat kui hammustada alles sooja keeksiviilu, samal ajal kui vanaema sulle õlale patsutab ja elutargalt naeratab? Sellisel puhul neelad ühe suutäie armastust teise järel ja mõnusalt soe tunne sisemuses on puhas õnn. Pulmad ja leerid mööduvad meie juures nõnda, et iga pere panustab koogi või tordiga. Nõnda säästame võõrustajat suurtest ettevalmistustest, ilma et peaksime loobuma armastatud kohvi- ja koogilauast. Igaüks toob kaasa oma leivanumbri – koogi, mida ta kõige parema meelega küp setab ja kõige paremini teha oskab. Seisan laua juures ja näen neid taas, usaldusväärseid vanu sõpru, ja tean neist igaühe lugu. Susi virsikukook, Ria kattega õunakook, Birgiti šokolaaditort, Heidruni vaarikarull, Irmtraudi sidrunirull, Eveline koorene juustukook. Teada on, et kõik need maitsevad suurepäraselt, aga ikkagi näen sedagi, kuidas igaüks jälle oma lemmiku kasuks otsustab. Jaa, koogid jutustavad lugusid. Küpsetamine on armas traditsioon. Ja kõike seda ümbritsevat täidavad armastus ja kirg.
16