St oc k h o lm , n ov e m be r 2 0 1 4 Ma nägin seda unes. Selgus saabub mõne sekundi pärast. Said ei ole Rootsis, ta pole ju helistanud. Unenäos küsib ta oma veendunud, mahedal ja ühtlasi autoritaarsel moel: „Kus sa oled, kas sa kodus ei olegi?” Mind valdab süütunne, miks ma kodus ei ole ja mind üllatab kummaline seik, et ta räägib avalikult telefonis. Kuidas ta nii ettevaatamatu võib olla? „Ma olen siinsamas lähedal,” ütleb mees. „Oled siin Rootsis, Stockholmis?” küsin mina. „Kus ma täpselt olen, pole sinu asi,” vastab tema. Tema hääl äratab minus ühtaegu õrnust ja viha. Ma pean temast lugu, aga ma lähen ikkagi tema juurest ära, lähen oma teed. Temal tuleb jätkata üksinda, ilma lasteta. Meie ei ole ju üldse tema juures ega temaga. Ma ärkan tänutundega selle üle, et ta on elus, aga ka ärevusega, et ta uuesti minu ellu sekkub. Ja samas tekib mul küsimus: kas ta ikka on elus?
8