Teine lugu Keegi Eikellegitütre isast Kõik see juhtus mu õega. Siinkandis ei tule seda just sageli ette, aga see oligi ammu. Hunte pole siin saarel juba mitukümmend aastat nähtud. Olime tollal alles noored, pea et lapseohtu, ja armastasime ikka õhtuti teiste noortega seltsida, juttu rääkida, laulda, tantsida. Noored on noored. Ühel laupäevaõhtul oli õde äkki kuidagi imelik, iseäranis elav, salapärane, naljatlev. Panin tähele, et meie kandi kõige jõukama talupoja Gunnsteini poiss, nime enam ei mäleta, ikka kiikas ja vaatas ta poole, õde aga ei teinud poissi nägemagi ja lõõritas omasoodu edasi. Kui me koiduveerul kodu
57