Loomise-jarv_preview

Neandertallased olid altid depressioonile, ütles ta. Tema sõnul olid nad altid ka sõltuvustele, eriti suitsetamisele. Kuigi tõenäoliselt, ütles ta, eraldasid need üllad ja salapärased taalid (nagu ta neandertali inimesi vahel nimetas) nikotiini tubakataimest üsna algelise meetodiga, näiteks selle lehti mäludes, juba enne seda maailma ajaloo kriitilist murdepunkti: kui esimene inimene puudutas esimest korda esimest tubakalehte tulega. Bruno meili seda osa lugedes, liikudes pilguga üle „inimese”, „puudutamise”, ja siis „lehe” ja siis „tule”, kerkis mu silme ette valges T-särgis ja mustas nahktagis 1950ndate motolõngus, kes paneb põleva tiku vastu oma Cameli sigareti otsa ja hingab sisse. Lõngus nõjatub vastu seina – kuna seda lõngused teevad, nad nõjatuvad ja löövad lulli – ning hingab siis välja. Bruno Lacombe rääkis Pascalile neis meilides, mida ma salaja lugesin, et neandertallastel oli väga suur aju. Või vähemalt oli nende kolju väga suur ja seega võime julgelt järeldada, et tõenäoliselt, ütles Bruno, täitis nende koljut nende aju. Ta rääkis taali pealuu muljet avaldavatest mõõtmetest, kasutades tänapäevaseid metafoore, võrreldes neid mootorratta mootoritega, mida mõõdeti samuti, nagu ta märkis, silindrimahu järgi. Kõikidest kahel jalal seisvatest, inimese moodi liikidest, kes on viimase miljoni aasta jooksul maal ringi liikunud, tegi neandertallase pealuu oma vapustava 1800 kuupsentimeetriga Bruno sõnul teistele pika puuga ära. Kujutasin ette maanteede kuningat, kes teeb teistele pika puuga ära. Nägin tema nahktagi, tema pirakat vatsa, väljasirutatud jalgu, mis toetuvad ette viidud ruumikatele kroomitud jalaraudadele. Tema chopper’il on kõrge lenks, milleni ta vaevu ulatub, ise 9