E l u pa i g a r o l l Kuigi iseka geeni idee aitab selgitada käitumise taga peituvaid peamisi motiive, on meil tarvis veel midagi, et valgustada kõiki neid nüansse, mis muudavad loomade käitumise jälgimise nii kütkestavaks. Kui kogu maailmas on lõppeesmärk sama, miks siis on need viisid, mida loomad ellujäämiseks kasutavad, nii imeliselt mitmekesised? Kõige lihtsam vastus on järgmine: kuigi mäng on sama, on mänguväli – ehk elupaik – igas maailma kohas isesugune. Elupaik on koht, kus loom leiab endale eluks vajaliku. Olles enamat kui lihtsalt üks geograafiline koht, hõlmab elupaik endas kõiki võimalusi ja katsumusi, millega loom silmitsi seisab, sealhulgas konkurents, kliimaolud, toidu kättesaadavus, kiskjad ning hulk teisi tegureid, mida saab kirjeldada kaardil. Loodusliku valiku ime läbi on iga ellujäämismasin rätsepatööna kujundatud olema parim just täpselt tema elutingimuste isepärases mustris. Tema keha ja käitumine kajastavad elupaika, kus need on välja kujunenud. Et teada saada, kus loom välja kujunes, on tarvis teha veidi detektiivitööd. Seda teeme me alati, kui püüame arvata, kust maailma nurgast mõni inimene pärit on. Me jälgime inimese kombeid, riietust ja kõnepruuki, et teada saada, kus ta on üles kasvanud. Samamoodi peituvad looma kommetes vihjed tema kodumaale. See loom, kes näiteks loomaaias Keskkonnaga kohastumine. Looma keha kajastab tema elupaika. Sellel puude otsas elutseval haardlehekonnal on vaakumvarbad ja valgust koguvad silmad, mis aitavad tal tema lehises varjurikkas elupaigas manööverdada.
K u i d a s l o o m a d k ä i t u va d. A a b i t s at õ e d 4 3