L I T E R I S T L I K L I I K U M I N E , M I L L E KO H TA E E S T I E K S P R E S S I P E AT O I M E -
taja Heiki võimalikult kiiresti artiklit ootas, oli üks jaburamaid new age’i ilminguid, millest Patrik iialgi kuulnud oli. Ta ei suutnud uskuda, et need inimesed võisid tõsiselt võtta kõike seda, mida nad väitsid end uskuvat. Õppinud Helsingi Ülikoolis kultuuriantropoloogiat, oli Patrikul tekkinud enda arvates küllalt hea ettekujutus inimhinge mehaanikast ning ta arvas end tundvat seda inimloomuses peituvat igatsust, mis varjas end enamiku ususüsteemide taga. Kõigest seninähtust erinedes seisis aga literism uhkes üksinduses kusagil Patriku arusaamisvõimele kättesaamatus kauguses. Patriku isiklik kokkupuude usuga pärines juba varajasest lapsepõlvest. Ta oli kõigest kolmene, kui sügavalt usklikud vanavanemad ta esimest korda jumalateenistusele kaasa võtsid. Kesksuvine Pärnu Issandamuutmise kiriku hoov hõõgus rohekas hämaruses vanade vahtrapuude lopsakate lehtede varjus. Patrik mäletas inglite ja kannatava Jeesuse piltidega kaunistatud altaritagust seina ja kullatud uksi, millest preester teenistuse ajal sisse-välja käis. Patrik ei teadnud siiani, kuidas nimetati nende uste taha jäävat ruumi, aga mäletas oma üllatust ja nördimust, kui vanaema teda koos preestri heast sõbrast ja kiriku koorijuhist vanaisaga sinna saates ise maha jäi, selgitades, et sellesse ruumi ei tohtivat naised tulla. Patrik arvas end mäletavat, et teda tabas juba sellel esimesel kirikukülastusel
10